Kultuuris on tunglakandjaid ja tõrvikuga lehvitajaid

Kas kodus istumise kultuur kinnistub?

Tegelikult on võimalus, et kultuurile rasked ajad on alles ees. Ja senine teadmine sellest, et just väga rasked ajad panevad kultuuri õilmitsema, peaks laskma selle üle lausa rõõmustada.

Kuni 20. sajandi lõpuni sai elu ja ka kultuuri defineerida muu hulgas inimeste vahelise suhtlemisena. Digividinate areng 21. sajandil annab meile võimaluse kodust, mis on ju kindlus, üldse mitte välja tulla loomiseks.

Äkki kodus istumine kogu maailmas lahendab tõesti reostuva maakera hädad. Taevas ja ookean saavad puhtaks. Samas toodab üleilmse finantskriisi ootus ebakindlust, niigi habrast olekut juurde.

Jah, tõesti maalida saab ka üksinda ateljees. Muusikat luua klaveri taga üksinda. Romaani kirjutada arvutiga dialoogi pidades. Võimalusi on ka oma loomingut teistele näidata läbi arvutiekraani. Kõik see hakkas ju peale, kui koroonast polnud veel õrna aimugi.

Äkki saame rahvana ja rahvusena hakkama ka ilma harjumuspärase kultuuritegevuseta? Jälgime ekraanide vahendusel poliitilist üsna kehva keskpärast isetegevust ja oleme õnnelikud? Need on nüüd küsimused, millele ilmselt keegi hoobilt ei vasta, et jah, nii läheb ja teisiti pole võimalik.

Mulle tundub, et kultuur suures plaanis on seotud ka moraaliga, lihtsamalt öeldes sellega, mida saab nimetada viisakuseks. Anonüümne sõim on juba saanud üheks me uue aja märgiks.

Kui mõelda, et teater on kohtumispaik. Kohtutakse mõtetega, selliste inimtüüpidega, kellega elu muidu kokku ei vii, eriliste inimpsüühikatega. Nüüd seda kohtumiste võimalust kas piiratakse või võetakse see meilt sootuks. Kuidas käituda?

Olen vahel mõelnud, et tulen ja äkki olen ja elangi 21. sajandil 20. sajandis, sealt pärit arusaamiste valguses. Kuidas on lood noorema põlvkonnaga, 20–30aastastega, kes ongi sündinud, nutitelefon pihus ja Disney multifilmid sealt võtta? Vanem põlvkond ja õpetajad on ammu rääkinud, et Oskar Lutsu „Nukitsamees” ei saa konkureerida Ameerika arvutimängudega. Põlvkondlikud lõhed inimeste vahel? Samas on just isad ja emad need, kes lapse suure teleka ette istuma panevad päevaks, et saada rahu raha teenimiseks. Ja nemad ka protestivad, kui lapsed nüüd koduõppele on saadetud, sest kooli funktsioon – laps on kindlas keskkonnas täiskasvanute valve all – kaob.

Kuidas neid erimeelsusi lahendada? Kui see võimalik ei ole, siis mis on need väärtused, mis põlvkondi ühendavad?

Juba enne koroona tulekut kaldus kõik sinna, et kogu maailmas olemas olev tippkultuur – maalid, muusika, romaanid, nüüd ka teater – on kättesaadav ekraanide vahendusel. Ma arvan, et see tegi ja teeb meid vaesemaks. Kahjuks on kultuuri vahendajate, ka tegijate mure see, kuidas inimesi ekraanidel vahendatava eest vääriliselt maksma harjutada.

Elurõõmu, kultuurimaagiat, avastamisrõõmu ja miks mitte kaasatundmise kurvastust jääb vähemaks.

Kultuuris on tunglakandjaid ja tõrvikuga lehvitajaid

Ugala teatri näitleja ja lavastaja Andres Noormets ütleb, mõtiskledes koroonast ja kultuurist, et nagu elektriauto laeb pidurdusenergia akudesse, peab seda ilmselt õppima tegema ka inimene.

Andres Noormetsa viimane lavastajatöö Ugala teatris, Piret Jaaksi näidend „Valged põdrad” esietendus 21. novembril 2020.

Kuidas sa mõtestaksid väljendi kodus istumise kultuur?

Ma ei oska päris adekvaatselt vastata, sest ei taju asja olemust. Kevadine kodus olemise periood oli mulle füüsiliselt üks elu aktiivsemaid. Kõndisin üle päeva ümber Viljandi järve ja kui järveringi ei teinud, siis tegin mõne muu ringi, keskmiselt 10 kuni 12 kilomeetrit päevas. Sain külge tervisliku sõltuvuse, millest pole tänaseni lahti lasknud. Tajun kõndimist kui meditatsiooni, suhtlusvälja loodusega, võimalust kahekõnedeks iseenda sees. Loodus on püsiv ja pidevalt muutuv, tema joonistatud pildid ei väsita kunagi. Minu olemise osaks on saanud üksolemise tunne. Piirangud on seda vaid süvendanud, mahtu juurde andnud.

Olen püüdnud tänaste igapäevahirmudega mitte kaasa minna, immuunsüsteemi tugevana hoida. Meie ruumi tulnud viirus otsib tagauksi, võimendab ja ründab nõrku kohti, võtab üle vähese kaitsevõimega süsteeme ja alasid. Temast jagusaamiseks peab oma tugevusi kindlustama, laetud olema, energiat säästma.

Kas kultuur suures plaanis on seotud ka moraaliga, lihtsamalt öeldes sellega, mida saab nimetada viisakuseks? Äkki saame rahvana ja rahvusena hakkama ka ilma selleta? Näed sa, et praegune olukord kultuuris on probleem?

Tänased sõjad peetakse info- ja energiaväljadel. Ka kultuur on üks säärane väli. See on kõige otsesemalt seotud inimeseks olemisega, vastupanuvõimega. Inimsusest võidakse olla erinevatel arusaamadel, kuigi ei tohiks. Aga kui hakata konfliktseid pealiskihte maha koorima, taandama, siis jõuab alati välja suht sarnaste südamikeni. Võime neid nimetada näiteks püsiväärtusteks, mida polegi võimalik väga erinevalt defineerida. Kui inimesed suudavad sinnamaale välja kaevata, peaksid igasugused pinged taanduma. Kaunid kunstid on selles töös abivahendid, ilmselt ühed parimad.

Raha ja asjade loogika on teistsugune. Neid kannab suures osas võistlus ja konkurents, millega inimlikud alusväärtused ei tohiks kaasa minna. Ometi nad lähevad ja tekitavad olukordi, kus minu rahu hakkab sinu rahuga võidu jooksma, tema õnn minu õnnega maadlema jne. See on absurd, mis on samal ajal igapäevane reaalsus.

Meie liigi perekonnanimi on homo, see perekond on umbes 2 miljonit aastat vana. Kellelgi pole õigust nii pikka olemasolemist mingite egoistlike tungide survel lihtsalt ära pläterdada, olematuks muliseda.

Täna on igasugune vaikus pläramisest kõnekam. Vaikuse saared tuleb vaid leida, üles otsida, nähtavaks teha. Sõnauputuse ajastul on ka kultuur üks selline saar. Kultuur kätkeb endas vaikust, vaikimise võimalust.

Uued elektriautod oskavad kasutada ja akudesse laadida pidurdusenergiat. Ilmselt peab nüüdisinimene oma sisemistes süsteemides sama tegema. Kaasaegses tsivilisatsioonis on rohkelt protsesse, mis pidurdamist nõuavad ja seeläbi uusi võimalusi avavad. Oleks vaid piisavalt arukust märgata, taibata ja parimal moel tegutseda.

Tallinna Linnateater hakkab kohe endale uusi kunstilisi juhte otsima. Millised omadused peavad praegusel ajal olema ühel teatrijuhil?

Ma ei tea. Ühe teatrijuhi head omadused ei pruugi teises teatris põrmugi töötada. Küllap sellepärast, et iga teater on ajas muutuv organism oma kordumatu DNAga ja juhipositsioonile õige inimese leidmine tahab saja pisiasja täpset kokkulangemist. Õnneks neid imesid juhtub, see annab optimismi. Täna on vist kõikjal olulisimaks omaduseks huumorimeel. Ilma selleta lähevad laevad põhja.

Kuidas suhtud Viljandisse püstitatavasse Jaak Joala skulptuuri ja selle ümber lahvatanud skandaalikesse?

Siin pole ju probleem niivõrd skulptuuris endas kui ülbes ja ignorantses asjaajamises. Võimu juurde satub ikka neid, kes on teistest üle, kes teavad täpselt seda, mis teistele hea on, kes on valmis tunglakandmise asemel tõrvikutega vehkima. Väga kesine lugu, aga kaasajale ülimalt iseloomulik. Ise me nad valisime.

Kooriinimesed tunnevad puudust tegelikust suhtlemisest

Margus Mikomägi

Koorijuht Raul Talmar ei usu, et viiruspiirangud eestlastelt identiteedi võtavad. Küll on ohuks erakordselt muutunud keel.

Kas koroonaviiruse piirangud võtavad meilt identiteedi? Koorilaul, mis on meie identiteedi põhi, on ju praegu lausa ohtlik? Mis asemele tuleb?

Ma ei usu, et piirangud identiteedi võtavad, kuid kindlasti panevad nad rohkem mõtlema sellele, mis on ühe rahva identiteet.

Minu kartus identiteedi kadumise kohta on hoopis erakordselt muutunud eesti keel. Muidugi, laulupidu on ju ka üks eesti keele manifestatsioone.

Kui ei tunnetata selle keele ilu ja sügavamaid tähendusi nii kõneldes kui lauldes, siis, jah, on identiteetki selline rohkem loosung, millesse ei ole vaja väga süveneda.

Psühholoogid soovitavad näha negatiivses midagigi head?

Seoses koroonaga on mul siiski ka üks väike lootus, et koorilauljad hakkavad tunnetama oma isikliku panuse tähtsust ja õpivad ka kodus omi partiisid, sest ausalt öeldes Zoomis ja ükskõik, mis keskkondades ei ole võimalik niikuinii midagi koorilaululaadset korda saata. Minu lootus on tõesti sellel, et kui me ühel päeval jälle kokku saame saada, siis igaüks tunneb iseennast natuke rohkem.

Kas kujutad ette laulupidu ekraanide vahedusel, Zoomis?

Laulupidu ekraanide vahendusel ja Zoomis ma ette ei kujuta ja sellisel moel teda ei tohikski olla.

Mis on üldse see, mida sina kultuuriks nimetad?

Ma ei tea vist siiamaani, mis on üldse kultuur. Võin siin parafraseerida ainult Hando Runnelit, et „kultuuritus on isetekkeline, kuid kultuuri peame me iga päev uuesti looma”.

Kas koroona-aasta on olnud kunstnikule inspireeriv või hoopis pärssiv? Kuidas sinuga on?

On vägagi pärssiv olnud ja ma ei usu hetkekski neid, kes ütlevad, et see on andnud uusi võimalusi ja lahendusi. Oma heade sõprade, oma koori lauljatega tunneme me ju koos ainult ühest asjast puudust: tegelikust suhtlemisest.

Ilmus Maalehes. Pildistas Argo Ingver.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga