Ma usun, et kirjutasin selle loo kusagil 5 aastat tagasi. siis oli kultuuriminister teine ja … Mingeid ajamärke sest loost mahavõttes ja lugedes võib ju ka nõnda mõelda, et halvemaks pole läinudki, vaimuseis.  Või siiski, ei seisa nigu. 

 

Teater, vana sõber, on viimastel aastatel rohkem peksa saanud kui pai. Ja pekstud on teatrit raha pärast. Kannatavad aga inimesed, kes oma elu teatrita ette ei kujuta. Siin ei saa rääkida vaid loomingulisest kollektiivist, kes iga teatriorganismis kordasaadetud räigust tundlikult võtab.

Usun, et ka garderoobitädi ja piletööri jaoks on sõna optimeerimine võrdne sõnaga tragöödia. Mitte, et nad muud tööd ei leiaks ja nälga jääks, loodan, et mitte, nad on teatrisse tulnud selleks, et olla lähedal loomingule, nad armastavad teatrit, sellepärast. Ja vaat sellest me totrad tegelinskid aru saada ei taha.

 

Kunagi nooruses, kui teatriuksi tihedalt kulutasin, tundsin nägupidi pea kõiki uksel seisvaid piletimemmesid. Teater algaski sealt. Pehme tänulik naeratus selle eest, et tulid, sõbralikkus, mis sind etendusele juhatas, oli osa elamusest, mida pakkusid lavastus ja näitlejad. Nüüd loen, kuidas Aivar Mäe tahab Vanemuise valvelauda tibid istuma panna. Kaunikesed, kes teatrist ilmselt tuhkagi ei tea, kes oskavad vaid ameerikalikku mõttetut naeratust number 7 ja teeninduskunsti…

Mul on see õnn mäletada teatri valvelaus istuvaid eluaeg teatriga seotud inimesi. Nad tundsid teatrit ja seal toimuvat läbi ja lõhki, nad hoidsid teatrit, nende käest kuulis noor inimene jutte, mida kusagilt lugeda pole.

Kokkupuuted läinud teatriinimestega ja tegemistega andsid neile erilise väe ja teadmise, mida kusagilt mujalt saada polnud. Ja see sundis unustama ka paljud vanade tegijate veidrused, õpetas teatris elama. Lisaks oli nende inimeste teatri lähedal hoidmine inimlik austus elatud elu ja nähtu vastu.

Küllap karjuks nii mõnigi tänane teatrijuht või lavastaja mulle, kui seda eelnevat laval esitaksin, “ei kuule”, “ei usu”. Ja kui sedasama teeks näiteks Aarne Üksküla või Lembit Eelmäe, siis öeldaks sedasama teises sõnastuses ja vahest veidi vaiksemalt. Võib olla kiidetaks asjale eravestluses isegi takka ja kurdetaks, kuidas ka nemad sedasama tunnevad, kodus patja nutavad ja isegi põevad, aga teha ei saa midagi, aeg selline ja raha va raip, teda on ikka vähe. Omalgi.

Ja mida tahta, kui kultuuriminister peesitab pubekontserdil, seal lausa sõna võtab. Lihula linnusel “Libahundi” etendust jälgimas teda igatahes polnud. Öelge nüüd, mis tahate, aga see on valik. Vanilla Ninza on Kitzbergi kultuurijuhtide heakskiidul alla neelanud ja ära söönud.

Ja siin ei saa ma hästikasvatatud inimesena head isu või jätku leiba soovida. Hoopis ulun, nii nagu häält on antud – ärge tehke nõnda. Tulge mõistusele! Veel on aega. Veel on inimesi, kes päris asjadest hoolivad.

Näitleja ei ole masin. Enamasti on ta habras, avatud ja haritud. Näitlejat tuleb hoida, muidu läheb ta katki. Ja terveks saamine pole kerge. Liigagi palju on neid näiteid me lähiminevikust võtta.

Võpatama võttis, kui juhuslikult raadiost kuulsin, kuidas teatati Linnateatri etenduste ärajäämisest näitlejate haigestumise tõttu. Sellele teatele eelnes kampaania, mis kinnitas, et vot, nüüd saavad kõik me teatrit näha, mängime kolm etendust päevas, mängime kohe kogu aeg. Juba siis mõtlesin, et vaesed näitlejad. Just noortele, alles oma tee hakul olijatele mõtlesin. Nad tahavad ju mängida. Samas ei oska nad veel ennast hoida, puudub kogemus. Ja kes siis peaks neid keelama, mis, Elmo?

Ene Rämmeld kirjutab oma vastilmunud raamatus “Cest la vie”, kuidas nõukogude võim loomeinimesi ja loomingut pärssis. Rämmeld näitab näpuga ja ega see miskit muuda. Kui vahest seda, et temal endal on kergem. Kuigi raamat tahab jätta mulje, et vabas maailmas on looja vaba, on Rämmeld sinna kirjutanud isikliku tragöödia.

Hull on see, et me kole kapitalismihaigus selliseid tragöödiaid taastoodab. Ei saa kohe muidu, kui pean tooma siia Mihkel Mutti Sirbis kirjutatu. Ta nimelt räägib Juhan Viidingust ja arutleb, miks mees lahkus. Üks Muti oletus on, et geniaalne ja tundlik Juhan nägi kommertsi võidukäiku ette ja ei suutnud taluda mõtet, et peab sellega kaasa minema. Et ta ei suutnud olla Kuldne trio. Kes suudakski?

Kuidagi ei taha meelest minna andeka noore näitlejanna ilusad pisaraid täis silmad ja sõnad pärast hiljutise Sirbi teatrikriitikute vestlusringi üleskirjutise lugemist: “Nad ei armasta teatrit!” . Oleme siis tõesti juba nii kaugel?

Või hoopis nii kaugel: “Zhena kupila bilety v teatr. Eto byla nastoyashaya tragediya (Naine ostis teatripileti. See oli tõeline tragöödia.)