Tallinna Linnateatri Hobuveski saalis läinud laupäeval esietendunud „Kant” avab vaatajatele argielu võluva ja hämmastavagi igavikulisuse.

Leedulase Marius Ivaškevičiuse näidendi tegelased on kõik vanad mehed. Kant ise kuuskümmend. Autor iseloomustab teda, et on raugastuva lapse näoga. Kogu tegevus toimub ühel päeval filosoof Immanuel Kanti (Kalju Orro) tavalise lõunasöögi ajal. Ja siingi on autor andnud juhise mõistmiseks: „Tegu on rituaaliga. Kant sööb üks kord päevas, niisugune on tema režiim. Ent lõuna kestab kaua – kolm-neli tundi, mõnikord isegi pool päeva. Lõunatatakse koos sõprade, eranditult Königsbergi eliiti kuuluvate meestega. Vesteldakse kõigest, kuid mitte iial tööst.”

See näidend on Elmo Nüganenil nii lavastatud, et ei saa rõhuga öelda: see on peategelane ja teised kõrvaltegelased. Kõlab vanaaegselt ehk, aga laval on kokkumängiv trupp ja see moodustab ansambli, kus igaühel on oma teemad ja peateemaks kõigil on kujutada ajastut ja aega.

Kirjutan sellest hiljem detailsemalt, aga eelmise väite jätkuks tahan öelda, et ehkki see pilt on ühest tavalisest päevast Ida-Preismaa linnas Königsbergis, pole autor millegipärast öelnud täpset aega, on öelnud, et tegevus toimub ligikaudu 1784. aastal novembris.

Nüganen on sellele ligikaudu viitele andnud vähemalt kahel korral igavikulise tähenduse. Ühel hetkel ilmub Hobuveski suure luugitatud klaasakna taha oma argipäevariietes Kalju Orro, publik näeb inimesi tänaval ja Kalju näeb Kanti suurt söögilauda koos tema ehk siis Immanueli külalisi ja publikut ümber. See on hetk vaid, aga ajas rändamise võime on tõestatud. Teine stseen, hetk samasse võimesse on veelgi kõnekam, kui sellesse aknasse ilmuvad 18. sajandist Kanti 55aastane ihuarst (Alo Kõrve), 50aastane kohtunik (Andrus Vaarik), 60aastane teoloog (Argo Aadli) ja 60aastane politseipealik. Ajastutruudes riietes. Siin on võimalust kiita taas kunstnik Kristjan Suitsu detailitundlikkust – ta on kõik mehed riietanud nii, et ka nende kostüümid on vaatamisväärsed, aga tegelikult mõjuvad sellistes riietes mehed meie vanalinna tänavatel tänagi loomulikuna. Tänavate ja majade dekoor ju lausa nõuaks seda. No ja Elmo Nüganen lavastab need eelloetletud arukad ametmehed klaasvitriini kinni. Mul tekkis siin seos lavastusega „Tagasitulek isa juurde”, aga kuidagi panid need ootamatud liikumised ruumis mind mõtlema sellele, et teatri üks ülesanne võib olla ka muuseumitolmu maharaputamine elusalt ajaloolt.

Olge teenritega ettevaatlikud

Ütlesin eespool, et peategelasi ei ole, ometi sundis endale mitmel põhjusel enim kaasa elama teener, 50 aastane Martin (Egon Nuter). Ma ehk ei ole ta vastu õiglane, aga ta on minu jaoks näitleja, kes jõudis oma suureks näitlejaks saamise aja laval ära oodata. Aastaid vabakutseline, pidevalt töös, sunnitud ja loomulikult ka tahtnud vastu võta kõik tööd – ta ei mänginud ennast maha, vaid mängis üles. Kanti teener ilmselt peabki olema pisut targem kui lihtsalt supi lauale kandja, aga Egon mängib mehe suuremaks kui ta saatus. Ka autori tahtel loomulikult, kes mu meelest just teener Martini kaudu on tahtnud näidata elu ja elus olemise suhtelisust. Seal selgub, kuidas Kant teenril on lasknud endale elu kirjeldada. Egon Nuter on Martini rollis nüansirikas, kirglik, ükskõikne, melanhoolne, isegi tema purjusolekus on traagilisus sees. Ja mis ka mitte vähe oluline – ta sulab sellesse truppi. Just nende sõnadega iseloomustaksin seekord Egon Nuterit – suur näitleja.

Kaks asja tuleb siinkohal ära õiendada. Taas on Linnateatri kava eraldigi lugemist väärt. Lugemine teeb targemaks ja aitab tüki mõistmisele ajatus mõttes kaasa. Just avastasin, et Linnateater ei ole oma kavalehel märkinud Kanti tegelaste vanust. Näidendi käsikirjas on autor selle aga määranud. Sealtsamast kavalehelt saab teada, et autor algselt kirjutas näidendi ilma naisteta. Siis luges näidendi Leedu legendaarsele lavastajale Eimuntas Nekrošiusele ette ja too ütles: „Tead see on väga huvitav, aga kaheksa vanameest ajavad laval üksteist hulluks.” Ja Marius lisas oma näidendisse naistegelased. Mulle pööraselt meeldib mõte ainult vanadest meestest laval. Kalju Orrot on laval huvitav jälgida ka siis, kui ta on vait. Ja ta paneb oma mõttetegevust jälgima. Muide selles trupis oli kõiki mehi põnev jälgida ka siis, kui nad parasjagu ei olnud aktsioonis. See, kuidas mehed üksteist jälgisid, kuidas muutusid silmad ja ilmed – meisterlik on see sõna, mis kõigi tööd iseloomustab.

Peategelast pole, aga peaosaliseks mängis ennast tarkade meeste tähelepanus särades Kanti sõbra tütrena esitlev Elisabet Reinsalu. Näitleja lahendab oma osatäitmise, mängides 21. sajandi mõistes juhmi tibi. Teadagi see käivitab iga vana mehe. Aga Reinsalu tibis on üsna mitmeid tahke ka targast naisest. Salapära, see, et ei ole lõpuni selge, kas ta tõesti loeb Kanti „Puhta mõistuse kriitikat”, millele autogrammi küsima tuleb, on näitlejal üliusutavalt mängitud. Mitmeplaaniline särav osatäitmine igast kandist. Tuleb kiita autorit, kes vabameelse naise kõrvale selles ajas on kirjutanud kaks nunna (Epp Eespäev ja Ursula Ratasepp). Milline naistest on teisest ilmast? Või sõltub see mestest, olgu nad nii targad kui tahes, nende usust?

Näidendis on ka teine teener, noorem kui teised, 40 vaid (Andero Ermel). Mulle näis, et just see osatäitmine avas Andero Ermeli sootuks teisest, uuest küljest, kui me teda oleme harjunud nägema. Temas oli miskisugune sügav tõsidus, mis osatäitmise koomiliseks muutis. Põnev tüüp, selline meie sajandile iseloomulik üle laipade mägede tippu mees. Ja taas, nagu Reinsalugi, oskab Ermel enda sisu jätta sõnade taha nii, et see on jälgimisel vaatajale loetav ja mõistetav.

Elu mõte

Selles lavastuses on peaasi aeg. Laval on suur ajastutruu kappkell. See seisab, ta pannakse tahte abil tagurpidi käima, kellamehhanism võetakse vahepeal üldse välja ja viiakse minema – parandamiseks – võib mõelda, et aega pole. Ja üks tegelastest, kes lavale ei ilmu, aga on aja sümbol ja ühe suure intriigi põhjustaja – kukk. Egon Nuteri teenril on monoloog ajast, kus ta ühe hetkega suudab käia nii lapsepõlves kui oma meheea ilusamate mälestuste juures. Vähetähtis pole siin, et see juhtub, kui ta seisab püssitoru ees ja ootab kuuli. Kell liigub ja aeg ei liigu. Kuke kiremises ei ole mingit korrapära, ütleb vist Kant.

Veel üks tähtis fakt aja üle mõtisklemise toetuseks on see, et selle aja ajalehed kirjutavad prantslaste dirižaablist, mis kuuma õhu abil õhku tõusis. Kas inimene peab lendama, on teema. Sellega seoses tuleb näidendisse ka kadedus. Mehed arutavad, miks prantslased seda suutsid ja mida suudavad sakslased…

Muu hulgas sünnib selle näidendi tegevus ajal, kus õunad ei kuku puude otsast alla ja linnud ei lenda ära. Ei laula ka. Ka tõe rääkimine ja valetamine on kogu näidendi vältel ikka kõneks. Ja see mõjub just meie tänase aja kontekstis teravalt.

Ilmselt on tähtis öelda ka seda, et selles lavastuses räägitakse ankdoote ja seletatakse neid. Püütakse leida nalja moraali. Tuleb tunnistada, et kõik, mis sünnib Hobuveskis sellel kolm tundi kestval lõunasöögil, on omal moel väga naljakas ja absurdne. Võluv.

Õnnestunud lavastust kannavad alati vähemalt kolm vaala ja sõnastamatu miski. Vaalad – näidend, lavastaja ja näitetrupp. Tallinna Linnateatri vastses lavastuses „Kant” on kõik need kolm eeldust olemas. Ja on ka see miski, mis seekord rüütatud tõsistest asjadest rääkimise elegantsesse kergusse.

Marius Ivaškevičius

Kant

(Kantas)

Leedu keelest tõlkinud Tiiu Sandrak. Lavastuse jaoks mugandanud

Elmo Nüganen, Toom a s K a l l ja trupp.

Lavastaja Elmo Nüganen.

Kunstnik ja valguskunstnik Kristjan Suits.

Muusikaline kujundus Riina Roose ja Jaak Jürisson.

Esietendus 13. aprillil 2019 Hobuveskis.