Lennukas luulefestival „Tähetund”, tähelepanu väärivad näitused, muu hulgas „Õ” ja julge noor teater, seekord etendusega „Between Dreams and Drowning”. Justkui protestiks suurlinnastumisele sünnib selline kunst Eesti väikelinnades.

Jõgeva: Betti Alver ja Eesti luulet lugevad noored

Alles kodus mõtlesin arvumaagiale: Betti Alverile pühendatud luulepäevad Jõgeval olid kahekümne seitsmendad ja kultuurimaja suurel laval näidati 27 eriilmelist, viieteistkümne minuti raami mahtuvat luuleetendust. Emakeeleõpetaja Lianne Saage Vahur, selle festivali autor ja peakorraldaja ütles, et tänavu käis laval 300 noort. Ja festivali korraldas 96 tema Jõgeva kooliteatris Liblikapüüdja osalevat last. Seekordsetel luulepäevadel avastasid noored enda jaoks Hiiumaal elava luuletaja Ave Alavainu luulet. Kooliteatrite juhendajatel kogu Eestis oli ülesanne leida Alavainu luuletustest omavahelisi seoseid ja kujundeid ning need noortele mõistetavaks teha, nii et nad selle kõik ka kuuldavalt-nähtavalt, mõjuvalt, puudutavalt oma eakaaslastest moodustunud suurele publikule ette kannaks.

Lianne Saage puhul hämmastab mind ta jätkuv loominguline vorm ja oskus õpilasi kaasa tegema võluda. „Liblikapüüdja” mõlema koosseisu puhul – lavastuses „Legend” mängis gümnaasiumi trupp ja lavastuses „Sõda ja rahu” VII–IX klassi trupp – märkasin ma kunstilise suurvormi esitamise kõrval ka seda, mis väljendub sõnas usaldus. See on saavutus, mille taga on kaks sammast – pedagoogi oskused ja loomingulisus. Lianne Saage lavastajakäekirjas ma enda üllatuseks tabasin juba mitmendat korda mitte ainult seda, et tema õpetab ja juhendab noori, vaid ka seda, et ta võtab neid kuulda ja see peegeldub lavalt. See ehk ei kõla kõige paremini, aga kusagilt kaugelt pärit psühholoogiline realism on Saage õpilaste esituses ühendatud tänasesse ekperimentaalsesse peavoolu, mida nimetatakse füüsiliseks teatriks. Ja tulemus on alati nauditav, emotsionaalne ning oma esteetilist sõnumit kandev. Lihtsamalt öeldes on tulemus selline, mida on parem mitte tükkideks rebida ja seletada, vaid tuleb vaadata ja enesesse lasta. Seda, kui palju sellise tipptulemuse saavutamiseks tuleb teha tööd sõna ja liikumisega, saab vaid aimata.

Selle aasta festivali Grand Prix´ sai Tallinna 32. keskooli IXb klassi trupp, kelle juhendaja on Toomas Lõhmuste. Aeglane valss mõjub vaadates alati. Lavastuses „Igas naises surmani on plikat” seda muusikalises kujunduses kasutati. 11 tüdrukut mängisid eri vanuses ja kontsaga kingi kandvaid Ave Alavainusid, mehed olid näota, kandsid kohtunikutalaare ja talaarid tipnesid riidepuudega. Isiksus ja näotus selle üle kohtumõistjaks…? Uhkele ideele lisaks kandis ka kõik muu, mis teatrist teatri teeb, ja see, mis luulefestivalile kohane – sõna muidugi. Lõhmuste õpilaste ettekanne mõjus nõnda, et esimesel õhtul juhendajatega nähtust kõneldes väljendasin, et Alavainu luules ja elus on nii palju naist, et mehed ta luulet vaid statistidena esitada suudavad. Teisel päeval lükkas mitu truppi mu mõtte ümber. Seal lugesid/esitasid just mehed Ave naiselikkuse tugevaks ja maailmavaateliseks. Näiteks Väike-Maarja trupi Dramaarja lavastus „Puujumalatel olid lihased südamed rinnas”.

Kogu festivali iseloomustas teatrivormide kirevus. Oli stiilipuhtust ja „ühepajatoitu”. Ei saa siin nimetamata jätta Ramsi Noortetoa näitetruppi, juhendaja Ester Valk, kes Alavainu luulele koomilise vindi kahekordselt peale keerasid ja selle nii ette kandsid, et saal naerda rõkkas. Ja poetessi luule jäi alles. Jah, luule jääb alles, seda Lianne Saage ja Jõgeva kooliõpilaste suur festival kinnitab, iga kord uuena.

Rapla: Korralik vormistus teeb näitustest oaasid

Rapla linnas on hetkel võimalus näha kaht professionaalset näitust. Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses on Eesti keraamikute liidu aastanäitus 2019 ja Rapla kultuurikeskuse Rütmani galeriis filmirežissööri Leida Laiuse mälestusnäitus.

Tuleb tunnistada, et väikekohtades on ajast aega ikka olnud näitusi, kus üks või teine töö üldise keskpärasuse fooni ületab ja kunstiks osutub. Seekordsed kõnealused kaks erinevat näitust aga tõusevad muu hulgas esile maitseka vormistusega, mis muide ei ole veel kõikjal iseloomulik. Olen aastate jooksul harrastajast näitusehuvilisena märganud, kuidas kortsus ekraan rikub filminäitamise ja pisut lohakalt üles riputatud, murdosa võrra tasakaalust väljas pildid mind just esitluse pärast kurvaks teevad,. No niisama nagu kehv heli ja pildikvaliteet, kui see pole taotlusena nii, rikub üldmulje. Aga nii Leida Laius kui Eesti keraamikud Raplas on vormistatud nõnda, et see võiks amatööridele eeskujuks olla. Muidugi nõuab korralik vormistus raha, aga ennekõike ikkagi aega ja seda, et sellele tähelepanu jaguks.

Keraamikute liidu näituse on kujundanud Üla Koppel. Selle näituse juures tuleb esile tõsta – vaatamata sellele, et see on tehtud tundlikkusega, mis ise silma paistab – ka valguskujundust, kujundajaks Kati Kesrtna.

Leida Laiuse näituse on kujundanud Einike Leppik ja korraldajad ei ole asjata esile tõstnud ka suurte filmiajalooks saanud fotode teostajat SmartPrint OÜd.

Keraamikute näituse teema on „Õ” ja eesti keel. Näituse teeb huvitavaks ka see, et seal peaaegu et polegi nn tarbekeraamikat. Keraamikute kunstitööd on vaimukad ja puudutavad ka tänase maailma teravaid teemasid, aga vaimukust loen selle näituse peamiseks keraamilise väljenduse märksõnaks.

Paide: Kese on muusika- ja teatrimaja

Muidugi satun ma viimastel aastatel Paidesse sealse teatri pärast. Sattusin veel enne kui see teater ametlikult avati ja üsna kindlasti jään seal käima, kui see, mismoodi seal just teatritegemisse suhtutakse, edasi kestab. Selle mismoodi märksõnaks on otsing koos publikuga. Neid otsinguid on vähemalt senimaani iseloomustanud see, et publikule ei tehta silma kindlalt mõjuvate isemängivate komöödiatega, vaid otsitakse oma teed ja teatrikeelt koos nendega, kes saalidesse tulevad. Ainus, mis ehk nii-öelda laiska teatrit iseloomustab, on etenduste massiivne reklaamimine veel enne seda, kui proovid on alanud, aga see on meie aja haigus ja ilma selleta ellu jääda pole ilmselgelt võimalik. Peaasi ikkagi, et loomingulisele omamaailmale ei tehta liiga sooviga teenida piletitulu.

„Between Dreams and Drowning” on Paide teatri ja Sõltumatu Tantsu Lava koostöölavastus. Laval ollakse seekord kolmekesi ja ükshaaval. Steffi Pähn, Ursel Tilk (autorid ja esitajad) ja Saksofon.

Ma rõhutan pilli laval olemist meelega, sest see pani mind mõtlema elu sissepuhumisest. Näitleja on pill ja palju oleneb temast endast, kui hääles ta on, mis viise ta endas kannab, milliseid lugusid üles leiab ja kuidas neid esitab.

Kaks näitlejat tantsivad laval elutantsu, neid on juhendanud tantsu ja perfomansi ilmas nimekad Maike Lond Malmborg ja Alissa Šnaider ning see on teater selle sõna kõige otsesemas mõttes. Armastuse varjunditele võlutakse elu sisse. Sõnad, helid ja saapad… laenan siin selle lavastuse iseloomustamiseks Jõgeva luulefestivalilt paljude noorte suus kõlanud Ave Alavainu sõnu: „Miks sa tulid klaasist majja, rauast saapad jalas?”

Ja üks mõte veel, mis tekkis: kaks näitlejat on juba noorelt sellises vaimses ja füüsilises tippvormis, et suudavad ennast väljendada nii, et see on mitme meelega vastuvõetav… See tekitab küsimust ja soovi näha, mis saab edasi. Jah, muidugi me kõik elame oma elu „unistuste ja uppumiste vahealal”. Ja Sisyphos lükkab kivi mäe otsa ka täna.

Paide muusika- ja teatrimaja pole enam silmapaistev vaid selle poolest, et on suur hoone. Ta asub tõesti turuplatsil, aga on vaieldamatult väikelinna kultuurikese.

Ilmus Maalehes. Pildistasid Viio Aitsam ja Lea Pihlak.