Kogutud muljed.
Illustratsioon Ervin Õunapuu
Vaata ka Jalutuskäigud, teatrimaastik kuklasse kumamas 1
Uitmõtetega ettekanne sellest, kuidas ma septembri alguses Tartus teatrifestivalil Draama 2010 käisin, mida seal nägin ja kuidas see mõjus.
Teater 2009. aastal
•Inimesed käisid teatris 873 800 korda (2008. aastal ligi 983 100);
•Riiklikku toetust said 28 teatrit.
•Publikul oli võimalus näha 4731 etendust, 401 lavastust, millest 153 olid uuslavastused.
•Lavastustest 270 olid mõeldud täiskasvanutele, 39 noortele ja 92 lastele.
•Ühe pileti keskmine hind oli 131,8 krooni. Muusikalide piletid olid kallimad, lasteeetenduste piletid kõige odavamad.
Volkonski suudlus
Urmas Vadi tekst ja lavastus. Taas on publik tribüünidel kahel poole katvalki. Tühi ruum ja saalipõrand, seinal vaid korvpallirõngas. Kohe, kui saaliukselt paistab Peeter Volkonski selg ja haprakese Laura Petersoni silmad, tunnen ma, et tahaks neid mõlemat emmata. Just Volk on see mees, kes lahkumisel „musi!“ armastab öelda, “nägemiseni” asemel, Nüüd siis on publik pandud suudlust ootama. Lisaks veel viimast.
Urmas Vadi, selle loo kirjutaja ja lavastaja, on tulnud lihtsa ja geniaalse mõtte peale – noored kenad naised käivitavad vanades meestes loomingulisuse. Nii on elus ja see, mis Genialistide klubi saalis sünnib, on elu. Peeter poeb nahast välja, et Laural oleks huvitav. See, kuidas rääkida nii, et oleks põnev vaadata ja kuulata, on Volgil käpas, ta on väga hea näitleja ja au Vadile, et ta seda teab, näeb ja teistele näidata on võtnud. Laura Peterson on Peetrile paslik partner. See, kuidas ta vaikides vaatab, kuidas huvi kaotab, kuidas ennast liigutab, on näitlemine, on keskendunud kohalolu, see siin ja praegu, on huvitav ja natuke salapärane. Volkonski meisterlikkust näitab, kuidas ta pikk monoloog läheb igavaks kuulata vaadata just siis, kui peabki minema.
Festivali etenduse publikus oli palju teatritedlasi, kes kuulasid peategelase analüüsi teatripublikust„ /—/ Kõige leebem, aga samas ka kõige rohkem hulluks ajavam publik on teatriteadlased. Need on kõik naised, mis on ju tore. Aga nad kõik on üksikud tüdrukud, kelle pilk rändab kusagil kaugustes, ulmades. Samas teavad nad teatrist kõike, on lugenud ja käivad kogu aeg teatrit vaatamas ja kirjutavad siis kõik, mida nad näevad, üles, peavad päevikut. /—/ Alati on vähemasti üks teatriteadlane, kes pärast etendust luurab sind kusagil nurga taga, garderoobis, kohvikus, kodutrepil, just nagu oleks etenduses ikka veel midagi puudu jäänud. Nad nagu kardaksid, et midagi võib teatriajaloo jaoks kaduma minna, on nagu detektiivid, kes ma ise olla võiksin, /—/“.
Nähtud etendus annab jõudu, ei väsita. Väga hea lugu väga heas esituses. Laura Peterson ütleb etenduse kavalehel: „Hea lugu on see, mis mingil viisil täiendab seda lugu, mida me ise elame.“ Nii on, näitleja kohaolu on heas lavastuses alati tunda ja see laeb publiku.
Lõpp ei ole vaikus
Von Krahli trupi ühistöö „The End“ inglisekeelne pealkiri õigustab ennast – kui lõpp on käes, siis ilmselt ei ole enam alles kedagi, kes ütleks eesti keeles “lõpp”. Öeldaksegi “end” või ehk ka “kaputt”.
Mul on raske pärast Peeter Volkonski ja Laura Petersoni viimast suudlust lülitada ennast Krahli trupi etenduse alguses esitatava rituaali lainele. Kuidagi on tunne, et äsjanähtud kaks näitlejat ja nende räägitu oli tähenduslikum kui krahlaste tulega mängimine sisuliste tekstide taustal. Vaatan, kuidas ühe „preestri“ hõlsti alt paistavad lampassidega dressipüksid, silma jäävad näitlejate jalatsid, erinevad ja selle ajaga ja tõega, mida nad meile öelda tahavad, üldse mitte haakivad. Hiljem loen festivaliraamatust Taavi Eelmaa intervjuust, et “End”-etendus algab sõnadega: Ma olen olemas, sest ma mäletan, iseennast eilses päevas.“ Hästi tähtis lause, etenduse jaoks ja me jaoks elus üldse.
Kuidas ikkagi teha nii, et esimene lause jõuaks vaatajani, kes ju enamasti teatrivaatamiseks teadlikult ei häälestu. On ikka etenduse alguses hajevil ja enamasti oma argimõtete küsis. Igatahes oli mu jaoks üllatav, et Krahli näitlejad ses loos kõige kehvemini (rõhutan, et siin võib olla viga vaid minus) just rituaali läbiviimisega hakkama said. Sekeldati üle ja sõnum ei jõudnud kohale. Seevastu kõik, mis järgnes, oli vaimukas ja mõnuga jälgitav, lisaks tänase päeva võimalusi kasutav lavatehniline tulevärk. Erinevad vormi- ja stiilivõtted, lõpuootuses oleku insprireeriv hõng ja hea tekst. Lisaks näitlejate klapp, koos- ja kokkumäng, kus tajud hoolimist ja partnerile võimaluse loomise soovi. Mõte, et mõelda tuleks sellele, mida elatud elust seal lõpus väärtuslikuks võiks pidada, pole ju väga uus, aga nõndaviisi, kohati isegi sõjakalt väljaöelduna on mõjuv. Endas sobrama kutsuv, et kas ja kuidas kärpida oma elatud elu mõtet ja pilti nii, et see, mis jääb, aitaks ka lõpus edasi kesta. Ma ei mäleta, oli see mälumaht, mida Krahli realistlikus tulevikufantaasias uude ellu kaasa võtta lubati, 8 mega või giga, selge on see, et elus tuleb vahel vahekokkuvõtteid teha, nii-öelda toimetada enda elu. Ei teagi, kas see on tagantjärele võimalik, või peaks toimetajatööd tegema enne otsustamisi ja elamist. Kuidas?
Jalutuskäik sõpradega
Hommik. Päike paistab sügiseselt. Saan bensukas müüjalt nähvaka, kui ei märka nurgas kohviaparaati, kus ennast ise tuleb teenindada. Ma küsin kohvi valesti. „Palun kas te teeksite mulle ühe hea maitsva hommikuse kohvi!?“ Naisel leti taga ei ole vist olnud kosutav öö.
Kohvitops näpus, longin läbi kiirustava linna. Istun Riia mäel kunagise EPA (kes ei tea, siis see tähendas Eesti Põllumajanduse Akadeemiat), nüüdse militaarõppeasutuse ees sõiduteede vahel, rüüpan kohvi ja ei tea, ei tahagi teada, mis saab. Mingeid märke, kus olla, muidugi tean, aga see, kuidas aeg täitub, on minnalaskmise küsimus.
Mu klassivend Aivar Tommingas ruttab vastu. „Kiirustan hambaarsti juurde. Kuule, kas sa tead, et Toomas Kuiva on surnud?“ Ja kadunud ta on.
Olin Toomast kohanud mõni päev enne Tartusse sõitu. Tema tuli poest, mina läksin. Tomil olid kõrvaklapid peas, kuulas muusikat. Nüüd mõtlen, et head, sest muusik ta oma hingelt oli, kuigi elu jonksu sättimise soovi teostas äris ja isegi volikogus. Toomas oli viimasel paaril aastal Rapla avaliku elu pildist kadunud, tagasi tõmmanud. Ärid ei läinud vist hästi ja kusagil seal Soome ja Rootsi kandis ta toimetas, kui koju tuli, siis kah ei kippunud kõrtsi või tänavatele. Seal poe ees me siis rääkisime, viimast korda. Lubasime, et saame kokku, kui festivalilt tagasi olen, et sööme lõunat ja räägime. Toomas jäi 46aastaseks. Ja me jutt jäi pooleli.
Tunni pärast istume Aivar Tommingaga raekoja platsi kohvikus. Maast ja ilmast räägime. Sellest, et Aivari jaoks on Elmo Nüganen Kaarel Irdi moodi. Pühendunud teatrimees. Balletist räägime ja Aivari viimasest osast festivali ajal esietenduvas „Quevedos“. Tumma osa olevat see. Vaikime ka.
Ma ütlen Aivarile, et tunnen, et peaksin helistame me lehetoimetusse ja pakkuma, et kirjutan Toomasest. Et on tunne, et oskan. Arutame irooniliselt, kas nekroloog saab olla hästi ja halvasti kirjutatud. Ma ei helista toimetusse. See on hilisem mõte, aga ma vist ikkagi mäletan Toomast kõige helgemana siis, kui ta ise trumme ehitas, katsetas, õppis ja tegi. Silmad särasid ja vaimustus kiirgas. Äri ju ka võib olla looming, aga ta ei saa elus loomise vastu iialgi. Toomase enda tehtud soolotrummi hääl tuleb praegu meelde igatahes, milline oli tema automark, ei meenu. Häid autosid ta küll tõesti armastas ja muusikasüsteem ta erinevates autodes oli alati ülikvaliteetne.
Õhtul, kui Tartu-kodus oma telefoni taas sisse lülitan, leian vastamata kõne, helistajaks on Toomas. Ma ei söanda tagasi helistada. Matusele ma ei tule, aga mõttes olen nagunii.
Pärastlõunal lähen kuulama vestlusringi „Eesti teater autorit otsimas“. Ma kaua ei kannata seal olla. Kuidagi kummaline on täna kuulda inimesi tõsimeelselt arutamas, mis see autoriteater on, justkui oleks mõni etendus autorita. Heal teatril on alati autor olemas. Hea näitleja on alati autor. Lavastaja… kui ta autor ei ole, siis pole ta lavastaja ammugi. Tahan kuulata Tallinna linnateatri dramaturgi Maria Lee Liivaku juttu, aga kuna see on kusagil seal lõpus, lahkun. Hiljem kuulen, et see oligi huvitav. Kirjutan Maria Leele ja palun selle jutu teksti, et teada. Saan teksti palvega, et ma seda ei tsiteeriks ja ei avaldaks. Põhjuseks juba tüüpiliseks saav vanade küünikute ja iroonikute suhtumine. Pisike mõtlev tüdruk väljendab seda teistmoodi: „Otseselt palun mitte kasutada sellepärast, et mind ehmatas veidi ära vastukaja, mille seminaril sain, ning sellele järgnenud diskussioon, ning mitte mingil tingimusel ei taha ma heita halba varju nendele lavastajatele, kellest ma rääkisin, ning üldse veidi kahetsen, et hakkasin konkreetsetest tööprotsessidest kõnelema, kuivõrd jään sellele teemale alla ning kuvand minust võib projitseeruda teistele ja seda ma üldse ei tahaks.“ Palun vabandust, Maria, et selle siin välja toon. Tunnen, et sellele negatiivsele vastukajale peab vastu hakkama, muidu mõte ei saagi vabaks. Ja see, mis teie loost lugesin, on ülihuvitav igatahes.
(Järgneb)