Telliskivi loomelinnakus räägiti erinevatel teemadel. All paremas nurgas ooperilavastaja Neeme Kuningas.

Eesti Kultuuri Koja asutamise mõte tekkis kultuuriaarutelude käigus Telliskivi loomelinnakus 15.jaanuaril. Tänaseks on koja loomise toimkond jõudnud selleni, et on valmis saanud Koja põhikirja. Kultuurikoja asutamise koosolek on plaanis pidada 22. veebruaril kell 16.00 kinos “Sõprus”.

Teatritasku avaldab Telliskivi loomelinnakus räägitud juttude protokolli. Protokolli kirjutas töötubades räägitu üleskirjutuste põhjal kokku Ott Karulin.

 

Kokkuvõte kultuuri arutelust 15. jaanuaril 2011 Telliskivi Loomelinnakus

 

Sisukord:

 

1. Registreerunud kohalviibijate nimekiri.

2. Töötubade loetelu koos teemade algatajate, üleskirjutajate ja osalejatega.

3. Üheksa töötoa lühikokkuvõtted, kus toodud ära mainitud probleemid ning tehtud ettepanekud. Probleemide puhul on igale töötoale lähenetud puhtalt lehelt, seega pole kordusi välditud. Ettepanekud on numereeritud kõigi töötubade ulatuses.

4. Päeva lõpuarutelu otsused.

 

Kohal olid ja end kirja panid (registreerimise järjekorras):

 

Joonas Tartu, Priit Raud, Andrei Hvostov, Kaija Velmet, Madli Pesti, Marion Ründal, Triinu Sillaste, Hedi-Liis Toome, Kristiina Reidolv, Peeter Jalakas, Kaarel Oja, Herkko Labi, Ando Kiviberg, Marko Lõhmus, Anne-Ly Sova, Urmas Lennuk, Heigo Teder, Ott Karulin, Annika Vamper, Ragnar Siil, Tiia Sippol, Margus Mikomägi, Heidi Aadma, Raivo Põldmaa, Marika Goldman, Timo Steiner, Triinu Aron, Ivar Põllu, Jaak Sooäär, Jaanika Juhanson, Georg Poslawski, Hannes Tamjärv, Tiina Lokk, Jürgen Rooste, Karl-Martin Sinijärv, Allar Jõks, Jan Kaus, Eva Leemet, Ville Jehe, Teele Pehk, Toomas Kiho, Signe Kivi, Mart Meri, Jaak Allik, Ülar Mark, Heili Jõe, Dagmar Raudam, Neeme Kuningas, Asko Künnap, Margus Kasterpalu, Indrek Saar, Siim Rohtla.

 

Töötubade teemad, osalejad:

 

1. Kuidas saavutada Eesti Vabariigi Põhiseaduse preambulas sätestatu (eesti kultuuri igikestev säilimine)? Laste hääleõigus. Teema algataja Andrei Hvostov, üleskirjutaja Marion Ründal. Osalesid: Andrei Hvostov, Neeme Kuningas, Margus Mikomägi, Toomas Kiho.

2. Kuidas maksupoliitikaga aidata tõhusamalt väärtkultuuri nähtusi levitada? Kuidas tuua kultuuri raha juurde? Teemade algatajad Ando Kiviberg, Tiina Lokk, üleskirjutaja Hedi-Liis Toome. Osalesid: Ando Kiviberg, Tiina Lokk, Marko Lõhmus, Triinu Aron, Kaija Velmet, Jaak Allik, Ragnar Siil, Georg Poslawski, Siim Rohtlaan.

3. Kuidas kasvatada inimesi, kes oleksid loovad, targad, teatud väärtused paigas jne? Kuidas kasvatada ka “uut” kultuuriinimest (vt kõrgkoolid)? Teema algatajad Joonas Tartu, Jaanika Juhanson, üleskirjutaja Anne-Ly Sova. Osalesid: Joonas Tartu, Jaanika Juhanson, Heili Jõe, Priit Raud, Jan Kaus, Peeter Jalakas, Ville Jehe, Jaak Sooäär, Ivar Põllu, Hannes Tamjärv, Heigo Teder, Indrek Saar.

4. Miks (kujutav) kunst nii vähe kõnetab? Kuidas võimalikult laiemale eestlaskonnale selgeks teha, et kultuuril ja täisväärtuslikul elukeskkonnal on seosed? Millised need on? Teema algatajad Signe Kivi, Urmas Lennuk, üleskirjutajad Heidi Aadma, Triinu Sillaste. Osalesid Signe Kivi, Urmas Lennuk, Kristiina Reidolv, Raivo Põldmaa, Allar Jõks, Teele Pehk, Timo Steiner, Ülar Mark.

5. Kuidas eksportida eesti kultuuri? Teema algataja Dagmar Raudam, üleskirjutajad Annika Vamper, Marika Goldman. Osalesid: Kaarel Oja, Dagmar Raudam, Eva Leemet, Asko Künnap, Jürgen Rooste, Ott Karulin, Karl Martin Sinijärv, Herkko Labi, Triinu Aron.

6. Kuidas teha nii, et loomeinimesed muutuksid jälle ühiskonna arvamusliidriteks äriinimeste ja poliitikute kõrval? Kuidas kaasata kultuuripoliitika tegemisse aktiivseid valdkonna eksperte? Teema algatajad Ville Jehe, Kaarel Oja, üleskirjutajad Tiia Sippol, Anne-Ly Sova. Osalesid: Ott Karulin, Urmas Lennuk, Dagmar Raudam, Mart Meri, Ragnar Siil, Heigo Teder, Teele Pehk, Kaarel Oja, Ando Kiviberg, Tiina Lokk, Marion Ründal.

7. Kuidas soodustada institutsioonidevälist kultuuri? Teema algatajad Priit Raud, Triinu Aron, üleskirjutaja Madli Pesti. Osalesid Priit Raud, Triinu Aron, Margus Kasterpalu, Ülar Mark, Ivar Põllu, Georg Poslawski, Jaanika Juhanson.

8. Mis on Eesti uued eesmärgid? Teema algataja Neeme Kuningas, üleskirjutajad Heidi Aadma, Triinu Sillaste. Osalesid Neeme Kuningas, Toomas Kiho, Marko Lõhmus, Kaija Velmet, Indrek Saar, Asko Künnap, Timo Steiner.

9. Kas on kunstirahvast ühendavaid probleeme või teemasid? Teema algataja Jaak Allik, üleskirjutajad Annika Vamper, Marika Goldman. Osalesid Jaak Allik, Peeter Jalakas, Ville Jehe, Kristiina Reidolv, Jan Kaus, Heili Jõe, Raivo Põldmaa, Margus Mikomägi, Andrei Hvostov.

 

 

 

 

Töötubade lühikokkuvõtted (9):

 

ESIMENE TÖÖTUBA Kuidas saavutada Eesti Vabariigi Põhiseaduse preambulas sätestatu (eesti kultuuri igikestev säilimine)? Laste hääleõigus.

 

Probleemid:

• Vajame uusi suuri uhkeid eesmärke. Tavaliselt jõutakse seda probleemi arutades küsimuseni, mis on elu mõte. Tundub, et Eestis on selleks väärikas hääbumine. Elu mõte peaks olema kestmine – ka kultuur tahab kesta ja säili(ta)da. Kultuur kestab seni, kuni jätkub sigimine, seega ei peaks me arutama oma elu mõtte üle, vaid mõtlema, mis ootab ees meie lapsi, kes neid küsimusi ise veel ei esita. Selleks, et lapsed Eestist ei lahkuks, tuleb siin luua elamisväärne keskkond, aga kuidas?

• Varem olid eestlastel ühised vastased, kellele oponeerides sai end eestlaseks kuulutada. Nüüd on vastane nähtamatu, peitudes kultuuri ja majanduse vastasseisus: kuni edukust defineeritakse läbi majanduse, säilib olukord, et mida majanduslikult kasulikumad otsused on, seda kahjulikumad on need kultuurile. Kuidas selgeks teha, et ebapraktiline ongi väärtuslik, sest ebapraktiline elab üle aja? Tuleb üles kasvatada uus põlvkond, kes lõhuks praktilise ebapraktilise nimel.

• Selle asemel, et rääkida, mis on hetke suurimad ebakõlad, öeldakse, et kultuurile anname raha siis, kui hakkab üle jääma – aga millal see veel juhtub?

• Kultuur võrdub laps: kumbki ei too midagi sisse, nõudes vaid kulutusi. Tuleb aru saada, et samas on mõlemad ka eesmärgid: kui poleks lapsi või kultuuri, poleks elulgi mõtet.

• Kultuuris on hetkel betoon inimesest tähtsam. Kus on projektid inimese säilitamiseks? Ehk oleks rahandusministeeriumi kultuuriosakond tõhusam kui eraldi kultuuriministeerium ning ehitamisega võiks tegeleda majandusministeerium, kuivõrd kultuuriministril pole praegu muud ülesannet kui rahandusministeeriumist raha küsida.

• Me ei julge olla erilised ja eristuvad. Me oleme alguses kõik oma nägu, kuid kokku saades institutsionaliseerume. Pikka aega oli rahvuslik programm ühe inimese sõnastatud: meie eesmärk on igav Põhjala heaolu. Tahame olla keskpärased, meile on omane järelejooksmine, mis aga takistab heade ideede sündi. Kuigi kohanemine on aidanud meid siia, kus me praegu oleme, oleks ehk aeg mõista, et senised ellujäämisstrateegiad enam ei tööta ning toimumas on ülemaailmsed muudatused.

• Puudub (kultuuri)valdkondade-vaheline dialoog, seega on raske inimesi ühe mütsi alla saada.

 

Ettepanekud:

I Igale magistrikraadi omandajale võiks riik anda 4 ha maad ja 4 põlispuud. Siis saab minna doktorikraadi tegema kuhu tahes maailmas, aga side maaga säiliks ning ta naaseks Eestisse. Nii saab Eestist mõnekümne aastaga looduskaitseala, mida välismaalased vaatamas käivad.

 

II Eesti võiks tervikuna muuta inimeste kaitsealaks. Looma- ja taimeliigid on meil kaitse all, aga inimene mitte. See kasvataks ka turismi Eestisse.

 

III Kultuuriinimesed peaksid riigile ütlema: ärge meid enam rahastage, me katsume ise ellu jääda. See tekitaks revolutsioonilise situatsiooni ja näitaks ära, kes sellest üldse hoolib, et meil kultuur on. Äkki mõni ärimees annab kultuuriinimestele tükikese maad ja Eestis tekib nii oma kultuuri Silicon Valley. Praegu on kõigil hirm, et kui ma ütlen, et midagi on valesti, siis äkki ma ei saa enam üldse raha.

 

IV Tuleks anda lastele hääleõiguse sünnist saadik, mida lapse täisealiseks saamiseni realiseerib vanem. Eeldab ühiskondlikku kokkulepet, et kas ise saab valima hakata 15-, 18- või 21-aastaselt. Tänu laste hääletusõigusele suureneks väikeste lastega inimeste vastutus ja kaal ühiskonnas, mis omakorda hakkab poliitikat mõjutama: erakonnad peavad oma programmides eraldi tegelema sellega, kuidas paremini seista laste ja lastega perede eest. Lapsed on tulevik, ilma nendeta pole eesti kultuuri. Samas oleksime teenäitajad kogu maailmale. Hetkel püütakse ideele pigem leida vastuargumente (juriidilisi, filosoofilisi) või viidata, et mujal pole nii tehtud. Kunstiinimene ei peaks mõtlema, palju maksab, kas muudab mängureegleid või kuidas mõjutab parteisid. Kuidas see seni peamiselt poliitiline reform muuta kultuuriliseks või kunstiprojektiks ehk mis võiksid olla pooltargumendid? Mainekujundus: eestlastel ja Eestil on hirmsasti vaja, et meid teataks, selline poolhullumeelne idee tagaks selle. Iibekasv: ehk julgustaks rohkem lapsi tegema, kuivõrd Eestist saaks lastevanematele hea elukoht. Poliitiline: Riigikogus kasvaks noorte perede esindajate osakaal, kes võtavad omakorda vastu noori peresid soodustavaid seadusi. Hetkel on loodud MTÜ (11 liiget). Idee teostamiseks on vaja muuta põhi- ja valimisseadust; kasuks tuleks mõne poliitilise partei tugi, mida ilmselt ei saa, sest nad ei taha mängureeglite muutust, mille tagajärgi ei saa prognoosida. Järgmistel valimistel võiks selleteemaline debatt siiski juba käia.

 

TEINE TÖÖTUBA Kuidas maksupoliitikaga aidata tõhusamalt väärtkultuuri nähtusi levitada? Kuidas tuua kultuuri raha juurde?

 

Probleemid:

• Kultuuriürituste piletite käibemaks on tõusnud ja koos sellega kultuuriasutuste maksud riigile. On tekkinud/tekkimas drastiline olukord, kus riigile makstakse maksudena enam tagasi kui toetust saadakse (nt PÖFF, Viljandi Pärimusmuusika Festival). Isegi, kui MTÜ eesmärk pole teenida suurt tulu, tahetakse ikkagi tegeleda peamiselt põhitegevusega, mitte pideva rahastuse otsimisega. Kas minna tagasi käibemaksusoodustuste juurde, nagu kirjas SDE valimisprogrammis, või oleks mõttekas pakkude neile parteidele, kes seda ei soovi (IRL, RE) uusi lahendusi?

• Sponsorrahade kaasamine on keeruline. Seadus võimaldab mugavalt sponsoreerida kuni 50 000 krooniga, suuremate summade pealt lisandub erisoodustusmaks. Sponsoreerida soovivadki vaid need, kes näevad suurürituste publiku hulgas võimalust endale otseturundust teha. Väikeste summadega on nõus paljud toetama, kuid suuri summasid leida on väga raske ning sellega kaasnevad tihti kultuurettevõtte jaoks ebameeldivad turundusülesanded. Lisaks on ettevõttel võimalus annetada kuni 10% oma Tegelikkuses ei jõua ettevõtted selle lubatud piiri lähedalegi, mis tähendab, et probleemid on mujal – sageli toimub suurettevõtete juhtimisotsuste tegemine mõnes välisriigis ning neid kultuur ei huvita. Tihti pole ka lihtsalt raha ning ettevõtted polegi teadlikud eelnimetatud annetamise variantidest.

• On keeruline EASile Euroopa struktuurifondidest eraldatud raha (loomemajandusele eraldati 100 milj krooni, mida osalt ka edukalt realiseeritud) kasutamine loomeettevõtete poolt, sest edukuse kriteeriumiks on eksport, milles loomeettevõtted ei suuda tavaettevõtlusega võistelda. Euroopa rahade kasutamises on tegelikult mänguruume enam kui seda teadvustatakse.

• Muutunud on ka sotsiaalsed hoiakud ja väärtushinnangud: loomeliitude pleenum oli ühiskondlikult oluline seetõttu, et kultuurinimesed olid avalikkuse poolt hinnatud ja lugupeetud. Tänane mentaliteet sedastab, et kõik peab olema, aga kultuur võib olla, kui ta kedagi ei sega. Seda ka poliitilisel tasandil: anname neile natuke raha, siis nad ei karju.

• Samas on kultuurinimeste endi seas levinud valearvamus, et kuskil keegi hea isake teeb meie eest midagi ära – tuleb ise tegema hakata ning nii väärtushinnanguid mõjutada ja muuta. Selleni on viinud kurb praktika, kus on käidud mitmeid kordi rääkimas, aga ikka vastu kaela saadud – see vähendab motivatsiooni.

 

Ettepanekud:

V Moodustada (Kultuuriministeeriumi juurde) töögrupp, kes analüüsiks olevasolevat situatsiooni, vaatleks valdkondade eripära arvestades raha juurde leidmise võimalusi ning otsiks alternatiive teiste maade kogemustest. Näiteks mõnedes riikides on üksikisikul võimalik tulumaksust 1% kanda kolmandasse sektorisse – kas Eestis oleks see võimalik või kaasneks sellega paratamatult riigipoolne panus kultuuri toetamisse. Näiteks Ungaris pakub Kultuurkapital võimalust saada ilma protsendita laenu – kui projekt õnnestub, tuleb selle pealt ka siis midagi tagasi maksta (Eestis küll hetkel puudub mentaliteet, et tahetakse positiivse tulemuse puhul midagi tagasi maksta). Näiteks Islandi filmitööstus töötab põhimõttel, et filmi tegemiseks luuakse firma, mis filmi lõppedes suletakse, ning seejärel makstakse riigile kõik maksud ja saadakse 20% sellest tagasi, mis siis on justkui juba investeering uude projekti (Eesti riik ei suuda veel aru saada, et peaks ise panustama hetkeliselt veidi rohkem, et see hiljem raha tagasi tooks – kuigi põllumajanduses riik kunagi panustas maksimaalselt ja ka Euroopast saadi tänu sellele maksimaalselt raha).

 

VI On vaja suurendada kultuuri- ja/või loomemajanduse rolli Euroopa Liidu struktuurivahenditest.

 

KOLMAS TÖÖTUBA Kuidas kasvatada inimesi, kes oleksid loovad, targad, teatud väärtused paigas jne? Kuidas kasvatada ka “uut” kultuuriinimest (vt kõrgkoolid)?

 

Probleemid:

• Väärtuste hierarhia ja hulk on järeltulevate põlvkondadega muutumas: mingid meie poolt kantavad väärtused (au, väärikus, suuremeelsus) lähevad tulevikus kaduma ning esile on kerkinud Mina (eneseteostus), mis noortele alati tähtsam kui ühiskond. Võib-olla ongi see ausam suhtumine: ei tehta nägu, et huvitab mingi üldine väärtus, vaid tehakse ausalt seda, mis endale meeldib. Nende muutuste taga on ehk tõsiasi, et tänased noored elavad tunduvalt paremini kui meie, kuid selleks, et tekiks tahe midagi ühiskondlikult korda saata, tuleb kasvada piisavas jamas ning peavad olema ühised eesmärgid, mille poole liikuda.

• Seega tuleks kuidagi viia uue põlvkonnani teadmine, et kultuur on meie igapäevase isikliku heaoluga seotud ning isiklikku heaolu ei ole võimalik saavutada midagi saades, vaid ainult andes. Tänane haridussüsteem ei loo piisavalt eeldusi, et tekiks arenemisvõimeline ja kultuuriteadlik ning väärtushinnangutega inimene, kes tahaks meie kultuuri edasi kanda.

• Oleme tihti oma erialasse kammitsetud, kuid kultuur on oma olemuselt kogemuslik, eeldades institutsioonide ja elualade vahelist liikumist.

 

Ettepanek:

VII Korraldada Elamus- või Valgustusaasta (2012), mille jooksul loomeinimesed käivad koolides, et rääkida õpilastega kultuurist ja elust kultuuri sees ja kultuuriga ning sellest, et kunst on maailmast arusaamise viis. See oleks vormilt valgustuslik, sisult humanistlik ettevõtmine, sest elamus ja kogemus on ainsad viisid, kuidas midagi nägema ja mõistma hakata – kuid andmise kogemuseta on seda raske mõista. Kuidas anda andmise kogemust noortele? Ainult elamuse kogemise kaudu. Praktika näitab, et sellised kohtumised on võimalused oma väärtusi edasi anda, kusjuures räägitavas polegi vaja kokku leppida, küll aga järjepidevuses. Ehe kohtumine ühe inimesega on palju kindlam kui näiteks kord elus käia teatris halba lavastust vaatamas. Nii on lootust, et läbi selle kohtumise kogemuse hakkavad noored tahtma muidki kogemusi, hakkavad ise uurima ja otsima – seega viib üks juhuslik kogemus laiema pildi otsimiseni. Töötoas osalenud on valmis Elamusaasta korraldamisel kaasa lööma, koostööd võib teha ka olemasolevate programmidega „Noored kooli“ või „Tagasi kooli“.

 

NELJAS TÖÖTUBA Miks (kujutav) kunst nii vähe kõnetab? Kuidas võimalikult laiemale eestlaskonnale selgeks teha, et kultuuril ja täisväärtuslikul elukeskkonnal on seosed? Millised need on?

 

Probleemid:

• Kultuuri suhtutakse kui parasiiti (eriti keskustest eemal, kus olmevajadusigi raske rahuldada), sest puudub ligipääs ning vahendid sellele juurdepääsuks (kui kultuuri mittetarbimise põhjuseks pole just erinevad väärtushinnangud, mida muuta pea võimatu).

• Ei osata näha kultuuri mõju majandusele (töökohad, teenused, mida inimesed vajavad seoses kultuuri tarbimisega jne) – tuleks see ahel selgemalt välja joonistada, teadvustada. Mõiste „kultuuriinimene“ on asendumas „kultuursusega“, mis ei sõltu ametist.

• Võrreldes muude valdkondadega nagu teater ja kino on kujutava kunsti maine madalam (halvustav üldsuhtumine kui purkisittujatesse, kuigi võiksid olla arvamusliidrid) ning kõnekus väiksem (eelarvamus, et seda on raske mõista; samuti on seda reaalse eluga raskem seostada). Õnneks on ka positiivseid näiteid, kus poliitikud on kunsti kaasanud (Vabaduse väljak, kujud linnaruumis jne või ka J. Partsi pakutud mõiste “eelarve disain”).

• Ajastule omane tempokus pole kunstile omane: interneti-ajastu inimese jaoks on kunst igav ja vähetempokas.

• Oluline osa kunstist luuakse ja eksponeeritakse ka n-ö põranda all: kunsti tehakse ja tarbitakse näiteks inimeste kodudes, mis oluliselt kitsendab sellest osasaajate ringi.

• Kujutava kunsti turundamine on kaootilisem: ETV-s puudub eraldi saade nagu nt MI; puudub harjumus kunsti üle arutada (nagu erinevates teatrifoorumites, kus sama lavastust näinud üksteist tundmata arvamusi vahetada saavad); puuduvad kunsti populariseerivad tugistruktuurid (nagu teatris on Teatriliit, EETEAL, Eesti Teatri Agentuur, harrastus- ja kooliteatrite võrk); puuduvad kunstivaldkonna vasted programmidele nagu “Teater maale” ja “Teater kooli”; ei olda ise nii aktiivsed (näitlejad, kirjanikud käivad maakondades esinemas).

• Kunstnikud on egoistlikud ega suuda omavahel koostööd teha (seetõttu on nad ka loiud kultuuritarbijad), nad on sageli meediavaenulikud.

• Kunstiõpetuse (kunstiajaloo) tase on kooliti väga erinev ja pigem marginaalne, kuid lapsi peab õpetama kunsti mõistma, sest kunst nõuab süvenemist. Koolist ei saa kaasa kunsti vaatamise harjumust (vähe klassikülastusi muuseumidesse, pole ka nii levinud toetav huvialategevus nagu teatri või muusika puhul).

 

Ettepanekud:

VIII Kooliprogrammis võiks olla eri valdkondi hõlmav loovuseõpetus, mis eeldaks pädevate õpetajate väljakoolitamist ning aineprogrammide uuendamist.

 

IX Muuta kogu Kultuurkapitali poolt toetatav kultuur ühisomandiks, st panna teosed virtuaalkeskkonda üles, et need säiliksid ning oleksid vabalt kasutatavad. Arhitektuurivaldkonnas on sellega juba algust tehtud, miks mitte siia lisada film, muusika jne, et tekiks ühine kultuuri virtuaalkeskkond (otsingusüsteem jms). Takistuseks võivad saada autorikaitsega seotud küsimused.

 

X Cross-selling ehk valdkondadevaheline turundamine: nt lavastus viitab haakuvale kunstinäitusele (teatripiletiga saab ka näitusele); teatrifuajeedes kunstinäitused ning näitustel teatri- ja raamatusoovitused. Peaks julgustama-toetama ka sellist koostööd üksikisikute tasandil.

 

XI Tuleb rakendada kultuuri ja sotsiaal- ning majandussfääri ühisprojekte: õhtune teatripilet kui ühistranspordi pilet; perearstid kirjutavad välja nn kultuuriretsepte (teatri-, näituste jms külastustele) neile, kelle hädad (suhtlemisvajadus, tüdimus) meditsiinilist sekkumist ei vajagi; loomeinimeste kui konsultantide kasutamine organisatsiooni töö parendamisel (vaatab puhta lehena, saab küsida naiivseid küsimusi ning pakub värskeid, põnevaid lahendusi).

 

VIIES TÖÖTUBA Kuidas eksportida eesti kultuuri?

 

Probleemid:

• Eestis puuduvad teadlikud kultuuriekspordistrateegiad (nt Rootsis eesmärk, et aastaks 2014 moodustab kultuurimajandus 16% SKT-st) ning pigem püütakse olemasolevat välja suretada (Eesti Instituudi toetamise küsimus). Kultuuriministeeriumi arengukava rõhub kultuuriesinduste avamisele, kuid neid suunatakse sinna, kus Eesti Instituudil esindus juba olemas (täiesti on katmata riigid väljaspool Euroopat) – puudub süsteemsus ja koostöö. Kultuuriatašee rollgi on teine, kuivõrd diplomaatilise töötajana ei saa ta olla poliitiliselt ebakorrektne (nagu valitsusväline instituut) ning esindab paraadkultuuri.

• Ei saada aru, et lisaks millegi mahamüümisele (tellimuslepingud) tähendab kultuurieksport ka sümboolse kapitali (kultuuri tutvustamine) eksportimist ning et lisaks tulemustepõhisele hindamisele tuleb kultuuriekspordis rääkida protsessilikkusest (koostöö väliskunstnikuga, kui sellest ka teost ei sünni, arendab loojat).

• Enamik kultuurivahetusest käib kultuuriinimeste isiklike kontakti tasandil, sest selleks kompetentsi omavatel organisatsioonidel (Eesti Instituut, valdkondlikud teabekeskused) on küll tegevustoetus, kuid projektide rahastamist tuleb eraldi otsida (peamiselt Kultuurkapitalilt).

• Proportsioonid spordi (tiitlivõistlused, OM jne) ja kultuuri ekspordi riikliku rahastamise osas on paigast ära, kuigi näiteks OM on ammu oma aated kaotanud.

 

Ettepanekud:

XII Luua poliitikast ja poliitikutest sõltumatu kultuuriesinduste võrk, mis koondaks olemasolevad teabe- ja kompetentsikeskused näiteks Eesti Instituudi kui katusorganisatsiooni juurde, millelt kultuuriesindused siis projekte tellida saaksid. Pealegi on läbi ühe kaubamärgi märksa lihtsam eesti kultuuri eksportida. Kindlasti tuleb tugevdada seni pea olematut teabekeskuste omavahelist koostööd regulaarselt kooskäiva ümarlaua abil, kus eri organisatsioonide projekte arutatakse ning kooskõlastatakse teiste valdkondade plaanidega (see aitaks ka ressursse ühildada ning nii kokku hoida). Kuna riigil see puudub, tuleb kirjutada eesti kultuuriekspordi arengukava.

 

XIII Tuleb luua kultuuriagentide süsteem, kellel oleksid oskused ja kontaktid, et eesti kultuuri mujale müüa. Eestis see kompetents hetkel puudub, seega tuleks võtta olemasolevad iseõppinud ja nad välismaale end täiendama ja kontakte looma saata, ning järgnevalt alustada agentide väljaõpetamist Eestis, muutes/täiendades kehtivat kultuurikorralduse õppe ainekavasid (et EMTA ja TÜVKA hakkaksid magistratuuris pakkuma võimalust spetsialiseeruda agentlusele). Kindlasti peab õpe olema rahvusvaheline, et meelitada siia välistudengeid, kes omakorda toovad kaasa kontakte – koostöövõrgustikud tekivad ikkagi isiklikest suhetest. Tulemusi enne kümmet aastat ei näeks, kuid kultuuri- ja hariduspoliitiline otsus (riiklik tellimus) tuleb kohe vastu võtta.

 

KUUES TÖÖTUBA Kuidas teha nii, et loomeinimesed muutuksid jälle ühiskonna arvamusliidriteks äriinimeste ja poliitikute kõrval? Kuidas kaasata kultuuripoliitika tegemisse aktiivseid valdkonna eksperte?

 

Probleemid:

• Kultuuriinimeste distantseerumine: positsioon ühiskonnas on olemas, aga seda ei kasutata, ei taheta võtta vastutust, mis arvamusliidriks olemisega kaasneb. Arvatakse, et piisab tegutsemisest oma loomulikus keskkonnas ehk siis läbi kunstiliste väljenduste ning eraldi sõna võtmine võrduks karjumisega.

• Seda süvendab hetke meediaruum: ei taheta sattuda anonüümsete kommenteerijate lõugade vahele (need pidid sõnavabadust suurendama, aga on paradoksaalselt seda hoopis vähendanud); kardetakse olmeteemadel heietavate meediapersoonide kõrval sõna võttes end devalveerida (toimetusevastutus, so tahe leida sisukamaid arvajaid Nõia-Intsude kõrvale, on väike.

• Rahvusringhääling ei kasuta ära oma võimalusi (mis peaks olema tema kohustus) kõrgkultuuri ning seda tegevate loovisikute tutvustamisel avalikkusele.

• Ära on kadunud kultuuriajakirjanikud ehk mõnes kultuurivaldkonnas pädevad ajakirjanduses töötavad inimesed, samuti pole valdkondadeüleseid analüütikuid.

• Eelnevale aitab kaasa kultuurivaldkonna killustatus ning vähene erialadevaheline koostöö: koos oldaks tugevamad ja nähtavamad. Nende arvamust, kes on nähtaval, küsitakse, ning nendega tuleb ka arvestada.

• Kultuuriinimeste kuulumisse erakonda suhtutakse kahtlevalt, kuigi see on kanal ja võimalus, et ajada kultuuriasju selles erakonnas. Kuigi poliitikas on oht kaduma minna, võimaldab see viia poliitikud kokku kultuuriinimestega, mis tagab vajaliku vastastikuse infoliikumise.

 

Ettepanek:

XIV Tuleb korraldada regulaarselt toimuv (nt üle kahe aasta) kultuuripleenum, mille kaudu tekiksid uued arvamusliidrid, keda riik ei saa ignoreerida ja peab ekspertidena seadusloomesse kaasama. Lisaks võimaldaks need kogunemised jõuda üldiste kultuuriteemadeni, mida siis juba ühiselt avalikkusesse paisata. Regulaarse tegevuse tulemusena kaob ehk ka arvamus, et kultuuriinimesed on parasiidid, kes midagi sisse ei too, ning hakatakse aru saama, et just kultuur hoiab väärtused maas kinni ja vaimu tugeva.

 

 

SEITSMES TÖÖTUBA Kuidas soodustada institutsioonidevälist kultuuri?

 

Probleemid:

• (Etendusasutuste) riigitoetused sõltuvad palju omandivormist (eraldi eelarverida riigi- ja eraetendusasutustele) ning riik eelistab enda omandis olevaid teatreid.

• Väiksematel (era)institutsioonidel on keeruline ja kulukas kasutada suuri teatrimaju.

• Kui näitlejahariduses põlistatakse riigiteatrisse tööle minemist, siis tantsus ongi ainus võimalus vabakutseliseks hakata – kumbi variant pole jätkusuutlik, sest esimene pärsib kunstilist mitmekesisust ning teine hakkamasaamist elementaarsel tasandil.

 

Ettepanekud:

XV Tuleb üle vaadata kehtiv teatrisüsteem: teatrimajad ja trupid lahku lüüa või vähemalt kohustada suurteatreid mingis kindlas mahus oma maja kasutamist vabatruppidele võimaldama; ühendada riigi- ja eraetendusasutustele mõeldud eelarveread; võrdsustada riigi ja KOV-ide toetused teatritele ning kohustada riiki kompenseerima omafinantseeringu osa, kui on saadud raha EL fondidest; viia sisse mitmeaastased toetused, millele kõik trupid kandideerida saaksid; regulaarselt roteerida riigiteatrite kunstilisi juhte (iga x aasta järel).

 

XVI Luua kultuurikorraldajate agentuur, kust alustavad loojad abi saaks ning garanteerida riskiprojektide (nt noortelavastused) projektijuhtide tasu riigi ja/või Kultuurkapitali vahenditest

 

KAHEKSAS TÖÖTUBA Mis on Eesti uued eesmärgid?

 

Probleemid:

• Eesti riik on justkui kõik oma püstitatud eesmärgid (liitumine EL-I ja NATO-ga, üleminek eurole jne) saavutanud, kuid puudub nägemus, kuhu edasi minna ehk tuleb leida uus (poliitiline) visioon. Eelistatakse lühiajalisi plaane.

• Hetkel on majandus eespool kultuurilistest eesmärkidest, kuid kultuuris on mõõtkavad teised kui majanduses ning ainult viimasele panustades võib kultuur üldsegi kaduda, kuivõrd ei tooda otsest majanduslikku kasu – seades eesmärgiks vaid riigi kui struktuuri tööshoidmise, muutub põhiseaduses sätestatud keele ja kultuuri hoidmise eesmärk takistuseks.

• N-ö pehmed teemad on parteide programmides viimased, sest ollakse harjunud käsitlema kultuuriinimesi kui alati rahulolematuid, kuid piisavalt fanaatilisi, et ise hakkama saada.

 

Ettepanek:

XVII Tuleb sõnastada uued Eesti riigi eesmärgid ning anda mõistele “rikkus” uus tähendus: mitte majanduslik edu, vaid kultuuriline rikkus. Iga inimene peaks pidevalt kultuuriga tegelema (miks mitte tuludeklaratsiooni kõrval hakata täitma ka “Kaunite kunstide deklaratsiooni”). Vaid nii saame maailma kõige rikkamaks riigiks – just kultuuriliselt, vaimurikkuselt. Võimalikud hüüdlaused: “Eesti kultuurseks eeskujuks Euroopale!”, “Et majanduse areng meid enam ei piiraks!”, “Oleme Euroopa vanim rahvas.”, “Eesti oli esimesena Euroopas.”, “Eesti – loovuse kandja!”, “Kõige loomingulisemad inimesed elavad Eestis!”, “Eesti Euroopa kultuuri keskuseks!”, “Eneseks jäämine/saamine on kõige tähtsam.”, “Matsirahvast härrasrahvaks!”, “Kampaania-/buumivaba riik!”, “Eesti rikkus olgu looduses ja loovuses!”.

 

ÜHEKSAS TÖÖTUBA Kas on kunstirahvast ühendavaid probleeme või teemasid?

Probleemid:

• Üldise arvamuse järgi pole kultuur ühiskonnas prioriteet. On unustatud, et majandus pole eesmärk, vaid vahend – vaikimisi on majanduskeskse maailmapildiga leppinud kultuuriinimesedki.

• Ei mõisteta kultuuri(sündmuste) majanduslikku mõju (kultuuritarbimiseks vajalike teenuste kasutamine jms). Samas oht, et hakatakse eristama tulutoovat ja kulutavat kultuuri, saamata aru, et see on seotud süsteem.

• Aina enam juhtub, et parlamenti valitud kultuuritegelaste referentsgrupp polegi enam kultuur, vaid parteipoliitika, kuigi just nemad peaksid poliitikas toimuvast kultuuriinimestele aru andma.

• Nii majandus,- poliitika- kui kultuurisfäär on kapseldunud. Peaks leidma koridore, et saada kokku ning tutvustada üksteisele oma taustu.

Ettepanekud:

XVIII Tellida kultuurisündmuse lisaväärtuse uuring (nt teatrikülastusega kaasnevate kulutuste kohta nagu juuksur, transport, õhtusöök jne), võttes arvesse mujal tehtud uuringuid. Seda võiks vedada EETEAL.

 

XIX Luua eesti kultuuri koda, mis tegeleb kultuuriteemade päevakorral hoidmisega ja mille eestkõnelejad oleksid arvamusliidrid (kaasata teistegi valdkondade, nt majandusinimesi). Põhieesmärk näidata, et majandus on vahend, mitte eesmärk. See oleks kultuurivaldkondade ülene koda, mis riigiinstantsidele (president, valitsus jne) peamiseks läbirääkimiste partneriks. Selleks tuleb käia näiteks presidendiga kohtumas, teha konkreetsed ettepanekud (kui on kärajad – me tahame seal olla, kui sõidate kuskile visiidile – me tahame, et kutsute meid sinna kaasa, vähemalt kord, heal juhul kaks korda aastas saame kokku ja räägime oma probleemidest); niisamuti peaministri, valitsuse ja komisjonidega – kui üks aasta kõik need ringid läbi teha, siis järgmine aasta suhtutakse meisse tõsiselt ja hakatakse selle jõuga arvestama ning ise nõu küsima.

 

Päeva lõpuarutelu otsused:

 

Otsustati luua kultuurikoda nagu pakuti välja 9. töötoas (vt XIX ettepanek). Moodustati töögrupp, mis valmistaks ette loodava organisatsiooni põhikirja projekti ning valmistaks ette selle asutamiskoosoleku. Töögrupis soovisid osaleda (tähestikulises järjekorras): Triinu Aron, Peeter Jalakas, Ville Jehe, Ott Karulin, Ando Kiviberg, Neeme Kuningas, Tiina Lokk, Ülar Mark, Kaarel Oja, Priit Raud, Dagmar Raudam, Kristiina Reidolv.

 

Protokollid kirjutas kokku Ott Karulin.