Eesti Filmi Instituudi juhataja Edith Sepp ütleb muu hulgas, et see, kas kinopublik pärast piirangute lõppu naaseb kinosaalidesse, sõltub palju riigi antud sõnumist. Kas sõnum ütleb, et see on ohtlik, või hoopis, et see on turvaline.

Edith Sepaga jutuajamist alustades ei osanud ma mõelda, et taas kohtun inimesega, kes on puudutatud filmilavastaja ja -operaatori, filmiprofessor Jüri Sillarti tarkusest ja lehvivast vaimust. Selgub, et täna riiklikku filmiraha jagavat asutust juhtiv naine alustas tööd pärast keskkooli Tallinnfilmis. Lõi alguses klappi. Siis sattus filmi „Äratus”(1989) peale, Jüri Sillarti juurde režissööri assistendiks. Alles hiljem tulid kõrged koolid Poolas ja Suurbritannias, kus ta õppis filmirežissööriks.

Edith räägib Jüri Sillartist ühe iseloomuliku loo, öeldes, et mehel oli selline karisma, et kui ta suu lahti tegi, siis kõik jäid teda kuulama. „Sillartil oli kombeks koolis enne filmide käikulaskmist tudengite käest küsida: „Aga vabandage, palun, milline lõhn on teie filmil?” Sellepeale rääkis närvline tudeng filmi sisust, värvidest,vormist … Siis Sillart küsis uuesti, rahulikult ja vaikselt, et ma saan sellest aru, aga kuidas teie film lõhnab?”

Arvan, et meie vestlusest Edith Sepaga peaks lugejani jõudma mitmesuguseid Eesti filmi lõhnasid.

Kuidas meie filmiseltskond võttis vastu teate, et plaanitud kinolinnak jäi riikliku rahastuseta?

See oli väga suur hoop. Suur hoop kõigile filmitegijatele. Esimene reaktsioon oli ikka väga valus. Me oleme nii palju eesti filmi heaks pingutanud viimastel aastatel. Valdkond ei ole enam nii lõhestunud ja võideldakse koos ühiste huvide eest. Eesti filmil on ninast veri väljas, aga loorberipärg peas ja ikkagi ei anta võimalust, et saaksime filmide tootmise jaoks vajaliku võttepaviljoni. Teatrite käest ei küsi keegi, miks sa pead seda etendust tegema just selleks mõeldud teatrimajas, miks sa ei tee seda mõnes kultuurimajas.

Jah, arusaadav.

Me täna tahame ehitada sellist stuudiot, kus saab teha tehnoloogiliselt väga kõrgetasemelisi filmivõtteid. Igas filmis on loo seisukohalt olulised nii sise-, kui ka välisvõtted. Filmide siseruumi võtted, mis peegeldavad režissööri mõttemaailma, on üks kõige vajalikum osa filmide tootmisest. Maailmas tehakse juba täna ka väga palju virtuaalset tootmist. Ma ei ütle, et Eesti peaks sellega tingimata kaasa minema. Aga tänases pandeemiajärgses maailmas on see täiesti tavaline praktika, et kui tahetakse kõrbes taustal filmide ühte stseeni ühe kindla näitlejaga, siis seda ei tehta enam kõrbes. Tehakse virtuaalsete LED-ekraanidega. Eestis aga ei ole täna isegi piisava suurusega green-screen filmimise võimalust. Oleme lõiganud ära võimaluse, et eesti režissöör saab vajadusel filmida „kõrbes“, kui tema lugu seda nõuab. Me ei lase inimeste loominguliselt innustuda.

Aga samas räägime, et oleme kõrgtehnoloogiline riik ja kogu IT-sektor on väga oluline. Mulle jääb arusaamatuks, mismoodi filmi- ja audiovisuaalsete tehnoloogiliste lahenduste pakkumine ei ole osa Eesti kõrgtehnoloogilisest kultuurist.

Tekib õigustatud küsimus, et miks meie filmitegijatel ei või olla paviljon, kus saaksime professionaalselt filme toota. Küsitakse, mis see stuudio on, mis asi see paviljon on. Ma küsin vastu, mis asi on kontserdisaal. See on koht, kus muusikud saavad teha teatud kõlaga kontserte, nii nagu nad seda suudavad ja nii, et kuulaja saaks elamuse. Miks siis filmitegijatel ei peaks olema sama võimalus? Meie lõppeesmärk on kaasaegselt kõige levinumas vormis elamuse pakkumine.

Ilmselgelt ei tea otsustajad seda, mis toimub filmitegemisel n-ö lava taga. Keegi ei tea.

Jah, tuled kinno ja ei mõtle selle peale, kuidas film valmis. Mäletan, kui meile tuli „Tenet”, siis ei saadud aru, mida tehakse 200 miljoni eest. Kuhu see raha läheb kõik?

Ameerika stuudiofilmide eelarved ongi ebaotstarbekalt nihkes, aga see on äri, mitte filmikunst. Eestis tegeletakse, nagu ka laiemalt Euroopas, filmi kui kunstiga. USA stuudiote toodang näitab, mis on filmide tegemise taustsüsteem. Sellest peab olema teadlik, et juhtida kohalikke protsesse.

Meil on kõikide erinevate žanride ehk mängu-, anima- ja dokumentaalfilmide tootmiseks sel aastal 7 miljonit eurot. Mõned ehk ehmatavad ära, sest see on teatud kultuurivaldkondadele väga-väga suur raha. Aga kui vaadata filmi tootmise protsessi, siis see on väike raha. Väikese eelarvega filmi eelarve Euroopas on alla 2 miljonit ja keskmise eelarvega filmid üle 2 miljoni.

Nüüd on eriti raske, sest tänu pandeemiale on kaastootmine osaliselt ära kukkunud ja paljud riigid suunavad veelgi enam vahendeid filmitootmisesse. Enne koroonat oli nii, et näiteks kahe miljonise filmi eelarvest andis ühe osa Eesti, teise Soome, kolmanda Läti ja nii sai ühe eesti filmi eelarve välispartneritega kaasabil kokku. Nüüd ei saa enam riikide vahel vabalt liikuda, omavaheline suhtlemine on raskendatud ja partneritel kaob motivatsioon investeerida kaastootmistesse.

Ootused eesti filmile on aga suured ja meie rahanumber (7MEUR) on pigem väike. Nagu juba mainisin, filmi taustsüsteem on veidi avaram ja maailmahõngulisem.

Mis on hetkel Eesti filminduse suurim mure?

Peale Eesti Vabariik 100 filmiprogrammi tõusis filmide tootmisrahastus 3 miljonit eurot, aga seda raha ei pandud kirja riigieelarve strateegiasse. See raha anti valdkonnale väga halva üllatusena ühekordselt vaid 2021. aastaks.

Kogu valdkonnal on suur küsimus, mis me siis teeme 2022. aastal, kui filmitootmise eelarve langeb jälle 4 miljoni peale. Filmid on juba töös, projekte arendatakse – kuidas planeerida eriti pika ettevalmistusega filmitootmist, eriti pandeemia järgsel ajal? Otsus on arusaamatu, sest eelkõige ei ole taoline lähenemine ühele eesti kultuurivaldkonnale ei ole jätkusuutlik ega läbimõeldud. Ebakindlus tuleviku osas on vaimsust laastav.

Juhid Eesti Filmi Instituuti. Ma usun, et vähemalt kolmveerand Eestit arvab seda nime kuuldes, et tegu on õppeasutusega?

Filmimaailmas on palju selle nimelisi asutusi – British Film Institute, Danish Film Institute, Swedish … Miks see nii on? Filmifond tähendab eelkõige filmide tootmist, aga filmivaldkond kui tervik on märksa mitmekesisem kui ainult filmide tootmine.

Filmile peab lähenema laiemalt. Meie tegeleme veel eesti filmi turundamisega, filmipärandiga, filmipärandi digiteerimisega, meil on ka kahe ekraaniga kino Artis. Eraldi suur teema on aga filmi kirjaoskus või audiovisuaalse pädevuse juurutamine hariduses. Proovime igapäevaselt viia eesti film lasteni, ja tegeleme sellega, et meil võiks oma väike haridusplatvorm, kust õpetajad saaksid õppe-eesmärkidel filme vabalt kasutada oma programmides ja õpilased saaksid vanadest filmidest luua uusi filme.

Kõik ju õige, see on kultuuriküsimus.

Kogu eesti filmipärand võiks olla rohkem lõimitud õppekavadesse. Eriti praegu, kui käsil on mass-digiteerimise projekt, mille raames väga suur hulk eesti filme saab digiteeritud. Lapsel peab olema võimalus meie pärandit vabalt vaadata ja me peame ka kureerima programme, et muuta pärand veelgi huvitavamaks ja jagada filmide tausta. See on ka meie eesmärk, et ka 20 aasta pärast iga koolipoiss teab, kes oli Joosep Toots ja meie kultuurilugu kanduks edasi järgnevatele põlvkondadele. Sestap on filmi nii oluline kultuuri osa – film loob muu hulgas ajas kestma jääva seose mineviku ja tuleviku vahel, nagu muusika, maalikunst ja kirjandus.

Täna on mure selles, et laiem kontekst enam ei huvita kedagi. See on väikese ringi inimeste mure. Kui nüüd rääkida instituudi funktsioonist, siis põhisisu ongi vaadata valdkonda terviklikult ja avalikkust ka sellest teavitada. Eesti film peab olema nähtav ja selle eest instituut ka seisab.

Saab selle kohta öelda turundus?

Ei, filmide turundus, millega instituut tegeleb, on midagi muud. Turundusosakond tegeleb sellega, et valmis Eesti filmi toetatakse, et kinodes välja tuua. Iga filmi esilinastusega kaasneb reklaamikampaania. Lisaks pakutakse filmitegijatele tuge oma film festivalide programmi saada, või proovitakse koos leida filmile agent, kes sellega tegeleks, ikka selleks, et välja võidelda filmile parim positsioon rahvusvahelisel turul. Eesti filmitootjad on väga jõulised tegijad, aga aeg-ajalt võib üksi rahvusvahelisel turul tegutsedes olla üsna keeruline.

Kindlasti. Palju teil instituudis inimesi tööl on?

16 inimest, paar inimest on poole koormusega.

Kas seda on vähe või palju?

Praegu on see piisav arv. Kui me saaksime jõuda nii kaugele, et projektide haldamiseks kuluv ressurss oleks tasakaalus halduskuludega, siis ma arvan, et tegevused on kooskõlas inimesega arvuga. Paraku on meil viimastel aastatel mahud väga palju kordi suurenenud ja osad inimesed on ülekoormatud.

Kas mahtude suurenemine tähendab seda, et filme tehakse rohkem?

Mahud…(naerab mõnusalt). Filme tehakse jah rohkem. Nagu juba korra mainisin, oli meil hallata filmiprogramm Eesti Vabariik 100. Programmi raames toetasime 9,3 miljoni euro eest uusi teoseid. Seda kõike tuli nö administreerida.

Kui mina alustasin tööd instituudis 2013.a., siis oli kogu instituudi eelarve veidi üle 4 miljoni. Täna on eelarve üle 11 miljoni eurot, sel aastal aga lisandus ka 5.3 miljonit kriisiabi. Aga saame hakkama, keegi ei kurda. Lihtsalt selgitan tausta, mis tähendab mahtude suurenemine. Kui meil on palju tööd, siis on palju tööd kogu valdkonnal.

Mis veel mahtu tõstab?

Me tegeleme välisfilmide Eestisse meelitamisega. Programmi nimi on Film Estonia ja programmi maht on hüppeliselt suurenenud. Need projektid on välisrahaga sisse tulevad filmitootjad, kes otsivad üle maailma võttepaiku oma filmi tootmiseks ja pöörduvad oma otsingutes Eesti Filmi Instituudi poole küsimusega: mida Eestil pakkuda on? Hiilgavalt tore oleks muidugi neile öelda, et meil on regiooni parim filmipaviljon, kus te saaksite teostada oma filmivõtteid teile sobival ajal ja sobivas mahus. Miks? See tooks eesti majandusse suure hulga lisaraha, lühikese aja jooksul ja looks väga kõrgekvalifikatsiooniga inimesetele töökohti. Nendele samadele IT-valdkonna taustaga inimestele, keda Eestis ei tule tikutulega taga otsida. Stuudio olemasolul tekiks lisaväärtusena vajadus täiesti uute spetsialistide järele filmitööstuses. Mujal maailmas kutsutakse neid „brain-bars“, eesti keeles robustselt „ajuribadeks“. Need on inimesed, kes tunnevad reaalaja tehnika, oskavad mängudes kasutatud tehnikaid kasutada filmis ja on võimelised reaalaega kohandama kombineeritud võtete (SPX) tehnikatega. Virtuaalsed kunstiosakonnad on tõusuteel.

Ja teie ütlete, et meil on lagunev Linnahall ja Laagna tee.

Nii see paraku on. Ütleme, et tulge Eestisse filmima, meil on sood ja rabad, keskaegne vanalinn. Paistab, et mõtlemine on ka sinna kinni jäänud.

Mis toob mu mõtted tagasi filmi kirjaoskus ja filmiharidusega tegelemise juurde, millest rääkisin. Filmi võimaluste ja arengute peegeldamisega tuleb tegeleda tunduvalt süvendatumalt.

Kui me saame juba rääkida Eesti filmitööstusest, siis palju inimesi selles loomingulises masinavärgis rakendatud on?

See arv on hüppeliselt tõusnud. Neid pole keegi kokku lugenud, aga ma arvan, et see võib olla 350-400 inimese vahel. Inimesed, kes on kogu aeg rakendatud audiovisuaalvaldkonnas.

Film ei ole ühe koha projekt. Filmitegijad liiguvad väga vabalt Balti riikides, Skandinaavias, Euroopas. Samuti võetakse Eesti filmide juurde tööle palju lätlasi ja leedulasi, samuti inimesi Põhjamaadest.

Vabakutselised grimeerijad, kostümeerijad… ise tunnen elupõlist filmiautojuhti…

Me ei ole niisugust analüüsi teinud. Kinoliit tegeleb rohkem inimeste hõivatuse ja valdkondlike alaliitudega. See inimeste hulk muidugi muutub kogu aeg. Kinoliidu all on need grupid paremini organiseerunud. Võib olla autojuhtidel ei ole oma gildi, aga aastaid tagasi polnud isegi režissööridel oma organisatsiooni. Täna see on olemas ja tegutseb aktiivselt oma liikmete huvisid silmas pidades. Filmivaldkond organiseerub viimasel ajal üha paremini.

Palju kinoliidus liikmeid on?

Tean, et ka see arv on hüppeliselt tõusnud. Ma ei oska vastata, aga küsin järele. (Kui me oma jutu lõpetame, oskab Edith mulle täpselt öelda, et Kinoliidus on hetkeseisuga 377 liiget.)

Ma küsin seda just vabakutseliste abimeetmetele mõeldes.

Audiovisuaalvaldkonnas ei olnud abi taotlemise aluseks see, kas inimene kuulub Kinoliitu. Taotlesid erinevad inimesed ja tekkis küsimus, kas nad on ikka filmivaldkonna inimesed?

Näiteks?

Juutuuberid. TikToki videode autorid, ja ongi õigustatud küsimus, miks nad ei võiks olla filmitegijate kirjas … Mis on professionaalsus filmis? Kust jookseb piir?

Kas vastab tõele jutt filmitegijate hirmust, et kinopublik ei tule kinodesse tagasi pärast piirangute lõppu?

Lõpuks ikka pöördutakse tagasi, sest filme vaadatakse suurelt. Ma arvan, et kui kinod tehakse täna lahti 25% täituvuse nõudega, siis see küll võib tekitada probleemi. Küsimus on selles, mis on riigi üldine sõnum? Kas sõnum on, et see on pigem ohtlik, või hoopis see, et kinos on turvaline.

Eestlastele meeldib kinos käia. Neile on see alati meeldinud. Lisaks meil on ka väga head kinod, uued hooned, väga hea ventilatsioon, kaasaegsed projektorid … Mina usun, et publik tuleb tagasi. Küllap see võtab, võib olla rohkem, kui oskame ette ennustada. Aga me kõik oleme väsinud väikese ekraani kogemusest, Zoom’ides istumisest, pidevast kontaktipuudumisest. Kindlasti on võimalik saada mingi filmielamus läbi arvutiekraani… Aga kas ikka on? Ma usun, et oodatakse suure ekraani elamust, selle vastu väike ekraan lihtsalt ei saa.

Peab jälle pingutama hakkama. Inimesi kinno tagasi meelitama?

Kampaaniate peale läheb kindlasti rohkem jõudu, aga ka nutikust.

Oi jah, eks see kõik ole juba ammu nii meil ja maailmas, et film filmiks, aga selle müümiseks lähevad suured summad. Filmi tegemiseks on 3 miljonit ja seal miljon kulub promole?

Ausalt öeldes kolmest miljonist ühe miljoni peale pole meie veel jõudnud. Ma ei tea, kas me peame järgima kõiki neid Ameerika mudeleid. „Tõel ja õigusel” ei olnud turundamiseks üht kolmandiku filmi eelarvest. Ega „Melhioril” ei lähe samuti miljonit turunduse peale. Need filmid on eelkõige kodupublikule mõeldud ja kodus ei ole vaja nii suuri turunduskampaaniaid. Kui soovitakse aga läbimurret välisturgudele, siis räägime teistest summadest. Meie nendes kategooriates täna kaasa ei räägi. Paraku.

Äkki see on väikese kino Euroopa filmi võimalus: kui vaadata eelmise aasta numbreid, siis Eesti filmi turuosa oli 26,7%. See on suurim turuosa, mis meil on olnud…

...turuosa tähendab?

26,7% kinos käinud filmivaatajatest vaatas eesti filmi. Meie instituudi ülesanne on hoida seda protsenti 25 juures. Euroopa filme vaatas eelmisel aastal Eestis aga 30% kinokülastajatest. Need on väga head numbrid.

Põhikoore riisuvad muidugi publikufilmid. Meil on väga head dokid, aga on ka loomulik, et kinonumbrite juures jäävad dokid ikkagi vähemusse. Kui me räägime eelmise aasta mängufilmidest – kas „Rain” või „02”, siis viimane korjab suurema publiku . Siit tekib küsimus, kas EFI peaks toetama publikufilme? Eesti Filmi Instituudi põhieesmärk on repertuaari mitmepalgelisus – kõigile midagi. Erinevad filmid, erinevad žanrid.

26.7% sees on ka üks animafilm. Eelmisel aastal läks hästi, meil oli „Sipsik”. Pikk animatsioon on see, millega me ka oma lapsed kinno toome. Lapsed on tänuväärne publik ja minu isiklik arvamus on see, et me peaksime rohkem filme tootma just lastele ja noorele. Kui me lapsi eraldi filmi juurde ei too, nendega ei tegele ega tähelepanu ei pööra … ega nad siis ei tule täiskasvanuna Eesti filmi vaatama.

Kas te teete mingeid ettekirjutusi ka filmitegijatele?

Ei, repertuaari osas mingeid ettekirjutusi ei tee.

Me ei saa ette kirjutada, et tegelge ühe või teise olulise teemaga. Isegi EV100 filmiprogrammil ei olnud ettekirjutisi sisu osas. Tegeleme nende projektidega, mis meilt toetust taotlevad. Valik on väga lai ja vaba. On täiesti loomulik ja iseenesestmõistetav, et usaldame režissööre. Tulemuseks on see, et täna on projekte seinast seina.

EFI toetab väga palju on autorifilme. Rainer Sarnet, Tanel Toom, Kadri Kõusaar, Triin Ruumet, Marko Raat, Mart Kivastik – need režissöörid on praegu töös. Nemad on autorid. Teevad filme teemadel, mida tunnevad ja mida tahavad peegeldada.

Filmiinstituut toetab tõepoolest rohkem autorikino, sest turul on veel lisaks erakapitaliga valmivad filmid. Need tegelevad rohkem meelelahutusliku poolega, aga iga filmi eesmärk on ikka oma vaataja. Vaataja suurkinodes, vaataja filmifestivalidel, peenema tajuga vaataja. Kõik filmid on olulised ja ma ei väsi kordamast, et hea film on hea film.

Minu meelest on turg päris hästi praegu ära jagunenud. Meie tegeleme filmidega, mille finantseerimisel on turutõrge, samas kui turul on piisavalt raha, et teha pigem meelelahutusliku sisuga filme. Viimaste aastate suurim turumuudatus ongi see, et on tekkinud tasakaal. Erakapital on sisenenud turule ja toetab eest filmide tootmist.

Kui te kellegi filmi rahast ilma jätate, kuidas väldite paksu pahandust?

Tegijaid ei tohi kunagi üksinda jätta. Mõned inimesed on printsipiaalsed ja keeravad meile kohe selja, kas lähevad meediasse või on väga tigedad. Mis siin salata, meil on olnud ka kohtuasju. Aga enamus tegijaid on koostööaltid. Ühiselt püüame leida koos lahendusi. Mõne filmi finantseerimiseks sobib erakapital, mõnele rahvusvaheline koostöö. Kui film raha ei saa, siis me arutame tegijatega edasi.

Tegelikult on võimalus ühel filmiprojektil kolm korda kandideerida. Kui esimesel korral selgub, et teised projektid on paremad, siis uuesti taotlema tulla. Rahastuse üle otsustab professionaalidest koosnev komisjon, mitte üks inimene. Komisjon paneb kokku ka kirjaliku kokkuvõtte, mida jagatakse rahataotlejaga.

Me anname tagasisidet tegijatele ja oleme filmitegijatega pidevas koostöös. Alati on võimalik välja tuua projekti tugevused, aga ka nõrgemad kohad, mis vajavad veel arendamist. Me kõik oleme ju kolleegid ja profid omavahel ei ütle, et mulle ei meeldi sellepärast, et ei meeldi. See pole konstruktiivne. Samas erinev arvamus reeglina rikastab.
Analüüsid ja tagasiside on argumenteeritud, aga samas tuleb meeles pidada, et komisjon on iga kord uus. Lõpuks otsustab filmitegija ise, millist arvamust arvestada, millist ignoreerida. See on keeruline, aga vahest läheb filmitegijal endal pilt selgemaks, millist filmi ta ikkagi teha tahab. Kui see juhtub, siis on filmiinstituudi töö tulemusrikas ja parem film on kõigi ühine eesmärk.

Kas te seriaalide tootmist ka toetate?

Me toetame seriaalide arendust, et telesarjade tootjad saaksid sarjapiibli kirjutada selliseks, et sellega siseneda suurele turule, kus nad saaksid otsida projektile kaastootjaid ja tootmisrahasid. Sarjade tootmiseks on rahvusvahelisel turul raha piisavalt, aga eesti tegijad ei ole võimelised ettevalmistama sarjapiibleid piisavalt kõrgel tasemel. See on ikka väga suur äri ja ka näiteks Taanil, kes on kindlasti täna üks turuliiderid, võttis aastaid aega enne, kui nad suutsid midagi ära teha. Kindlasti on sarjade tootmisel suur turupotensiaal ja sellega peaks eraldi tegelema.

Kas see on õnnestunud?

Mõned näited on, aga need pole veel ära filmitud. Korraliku telesarja ettevalmistamine on väga pikk protsess. Üks projekt, mis on pooleli, on Liibanoni jalgratturitest ja pooleli on soomlaste algatatud projekt parvlaeva Estonia hukust. Selle projektiga on eestlased väga tugevalt kaasatud. Animatsioonis on üks eestlaste poolt algatatud projekt, mis otsib praegu kaastootjat ja see on väga ambitsioonikas projekt.

Rahvusvahelisse tootmisesse ei ole minu teada veel ükski eestlaste poolt algatatud projekt läinud. Netflix oma tootmisbaasiga liigub meile aina lähemale, just avati Skandinaavia kontor Stockholmis. Väga jõuliselt otsitakse sisu ja on ainult aja küsimus, kui soovitakse ka siit midagi üles noppida. Mis tasandil, kui palju, keda angažeeritakse, milliseid tegijaid? See on tulevikumuusika ja me räägime siinkohal lühikesest ajast ehk kusagil 5–7 aasta perspektiivist. Kui midagi juhtub varem, siis seda parem kogu valdkonnale.

No näed, me räägime siin tootmine ja tootmine ja sa ise ütlesid, et otsitakse sisu. Mina ka olen hädas, sest ei oska endale öelda, mis siin ja praegu on suur teema, mis teeb sisu. Räägime enamus ajast sellest, mis on olnud. Sellest, mis tegelikult on, veel ei oska.

Seda küll. Me ei oska peegeldada nii kiiresti neid aktuaalseid teemasid, mis meid puudutavad täna ja praegu. On lugusid ja selliseid lugusid, mis puudutaksid, aga see, kuidas neid vormida rahvusvahelisteks ja ka huvitavateks audiovisuaalseteks jutustusteks … see on oskus, tehnika, väga pikaajaline töö.

Eesti Vabariik 100 filmiprogrammi raames me tõime siia taanlased, kes koolitasid meie stsenariste. Kuidas kokku panna telesarja piiblit, kuidas seda apetiitseks teha, kuidas seda müüa? Seda tuleks teha regulaarselt. Taanlased purjetavad päris kiiresti eest ära, ajad muutuvad. Scadinavian-crime ei ole enam turul teema. Aga mis need uued teemad on? Mis on uued formaadid, millega tegeldakse?

Tagasi me jutu alguse juurde tulles – eks see ole ka instituudi ülesanne, et kui need suured suunamuudatused toimuvad turul, peaks meil olema sellest ülevaade kogu aeg. Me peaksime seda tagasi peegeldama ja kogu aeg valdkonna inimestega arutama. Peame muutuma ja ajaga kaasa minema, aga seda on keeruline teha.

Miks?

Sellepärast, et meil on seinast seina erinevaid tegijaid. Näiteks, kui me tegimegi ettepaneku, et äkki peaks rohkem mõtlema telesarjade peale ja erinevaid žanreid omavahel siduma, siis selgus, et valdkond ei ole ise selleks veel väga valmis. Muidugi suurem probleem on see, et filmitegijatel on õigus, kui nad on muudatuste vastu – riigitoetus ei tule nii kiiresti kui vaja, muudatustele järele. Kogu audiovisuaalse valdkonna potentsiaal on alarahastatud ja alahinnatud. Kui meile ei anta raha paviljoni ehitamise jaoks, siis päris kindlasti ei ole raha telesarjade tootmise jaoks. Aga kui enamus inimesi (eriti noori) tarbib vaid audiovisuaalteoseid, siis miks sellele nii vähe tähelepanu pööratakse? See on info puudumine „päris“ otsustajate seas, aga ka kiirelt vahelduvad poliitilised suunamuutused. Riigi arenguks on aga eelkõige vaja inimeste, sh filmitegijate, kindlust tuleviku osas. See on ka vastutuse võtmine oma otsuste eest.

Eraldi:

„Mandariinide” filmi maksumusest

Edith Sepp

Ma tean hästi, kui palju maksis „Mandariinide” filmi tegemine. See filmistsenaarium saadeti mulle siis, kui oli Kultuuriministeeriumis nõunik, kusagil 2011.a. kevadel. Zaza Urušadze võttis minuga ühendust ja ütles, et tollane Eesti Filmi Sihtasutus ei ole huvitatud tema uuest projektist. Muide, Ivo Felt ei olnud siis veel filmi produtsent. „Aga see on väga hea projekt!”, oli Zaza ise loost vaimustuses. Lugesin loo läbi ja sain seejärel Zazaga Tbilisis kokku. Tunnistasin kohe üles, et mulle tulid stsenaariumi viimaseid stseene lugedes pisarad silma. See oli mu jaoks väga „eesti lugu“, eesti inimesed, eesti saatused … Aga see ei olnud tollel ajal isegi ajalooliselt väga korrektne, kui Kultuuriministeerium nö segas ennast sihtasutuse töösse, andes esimesena ühele filmile toetuse. Ka ministeeriumis oli sel ajal komisjon, kes otsustas toetuste üle. Eesti Kultuuriministeeriumi filmikomisjon toetas filmi 40 000 euroga. Selle rahaga sai Zaza minna Gruusia filmifondi ja öelda, et näete, eestlased toetasid, toetage teie ka. Ja siis toetasid grusiinid ja sellepeale andis ka Eesti Filmi Sihtasutus neil tootmistoetuse. Projekti eelarve oli kusagil 650 000 eurot.

Pärast filmi aktiivse linastusperioodi lõppu, ehk peale Oscari kampaaniat ja muid festivale, käisime seda filmi kõikjal tutvustamas. Ühel Londonis toimunud linastusel öeldi mulle, kui olin maininud, et selle projekti eelarve oli 650 000: „Sa välismaalasena neid numbreid inglise keeles hästi ei tea – unustasid ühe nulli ütlemata.” Arvati, et film tehti 6,5 miljoni euro eest! Eesti filmitegijad oskavad rahast viimast väljapigistada.
See film puudutas, kuna filmis olid inimlikud lood ja väga avarapilguline sõnum: inimeste vahel me võime kokku leppida, et ei tapa üksteist, aga riikide vahel, poliitilisel tasandil kokkuleppele ei saa.

Ilmus lühemana Maalehes, pildistas Sven Arbet.