Mati Soomre

 

 

EDWARD LEAR  “Öökull ja kiisu”

Tõlkinud Mati Soomre

 

Öökulli ja kiisu viis merele Liisu,

paat kaunis kui lillhernekaun.

Sai teemoonaks moos ja pappi hea noos –

neil sajastest peenrahapaun.

Kull jõllitas kuud ja laulis uhhuud

ning plõnksus ta väike kitarr:

“Oh kiisut nii armast! Oh kiisut nii truud!

Kes kauniks ei pea sind, on narr!

On narr,

on narr,

kes kauniks ei pea sind, on narr!”

 

Kass kiitis: “Kui peen! Mis ometi teen?

Nii meeldiv on kuulata sind!

Oh peame nüüd pulmad, et lõpeks kord ulmad!

Mis merel on sõrmuse hind?”

Tuul aastaga siis neid saarele viis,

kus paunapuul viljaks on märss.

Puu all keset liga seal seisis üks siga

ja rõngastet oli tal kärss.

Tal kärss,

tal kärss,

ja rõngastet oli tal kärss.

 

“Hea põssa, saad raha, kui rõnga müüd maha

kuldsõrmuse pähe!” – “Jah müün!”

Läks põssale papp. Neid laulatas papp –

üks kalkun, kel mäe otsas küün.

Peol kotletivirn ja viilutet pirn

ning luhvel, mis suhu käis suult;

siis varvas ja kand, ees liivane rand,

seal tantsuks nad valgust said kuult.

Said kuult,

said kuult,

seal tantsuks nad valgust said kuult.

 

 

Edward Lear (1812–1888) on Inglise kunstnik ja humorist. Leiba teenis ta kunstitööga – joonistas linde ja maalis maastikke. Kord andis ta joonistustunde isegi kuninganna Victoriale. Kuulsaks aga sai ja jäi ta tänu oma naljakatele luuletustele. Eriti mihkel oli ta limerikkude peale. Leari kõige tuntum teos ongi nonsenssluuletus “Öökull ja kiisu”, mille ta kirjutas 1867. aastal Derby krahvi lapselastele.

Priit Võigemast: See lapse ime… Näiteks ühel õhtul, ma olin nii väsinud, panin last magama, mõtlesin, et hüpnotiseerin ta ära. Vaatasin teda hästi väsinud ja tuima näoga, haigutasin. Ei, ta võttis uskumatuid poose, trillitas ja trallitas. Tõstis jala võrevoodi ääre peale juba. Ma juba peaaegu magasin, kui äkki nägin, et ta oli kuidagi varvastega roninud mööda pulkasid üles. Kükitas juba peaaegu nagu kana õrrel, hoides jalgade ja kätega voodist kinni. Ja juba käis nõksakas, mina infarkti äärel, kargasin ta juurde ja tõstsin ta voodisse tagasi. Olin uhke, mõtle millise õnnetuse ma ära hoidsin.

Ja siis hakkasin kahetsema hoopis: milline muutus oleks toimunud me lapse eneseteadvuses, kui ta oleks just nüüd, just sellel õhtul sealt vangist vabadusse pääsenud! Oleks välja saanud, aga mina lihtsalt julmalt lükkasin selle hetke edasi. Tema enesehinnang oleks tõusnud. Tema maailm oleks ju tohutult avardunud! (Ohates) Aga midagi ei ole teha, ma ei saanud talle või endale seda lubada. Oleks seal midagi pehmet all olnud…

Kell on kohe viis. Kahe tunni pärast algab siinses kultuurimajas RAAAM teatri etendus “Sõdur”. Selle tüki on kirjutanud Mart Kivastik. Mängivad Ain Lutsepp ja Roman Baskin. Olen näinud seda etendust ja vaatan veel. Seda enam, et see on arvatavalt viimane Sõduri etendus Eestis. Eestis sellepärast, et peale Raplat sõidavad mehed Austraaliasse kus sama tükki mängitakse seitsmes eri paigas. Teatri juht Märt Meos on märkimisväärselt suurte võimetega organisaator ja kõigele lisaks tunneb teatrit.

Lugu eelmisel korral vaadates küsis minult seda, miks ja kes määrab me rollid siin ilmas. Mis määrab, et ühest saab kindral, teisest sõdur. See kuidas Ain ja Romka mängivad, on kõrgem pilotaaz. hea meel, et teevad seda just siin Raplas.  

Kui poleks kultuuri, siis ei oleks inimese peas ja südames mitte midagi.

 

Ilmselt on meil kõigil aeg endale aru anda, et ilma kultuurita ei ole mitte midagi. Kodu-, pere-, kogukonna-, ühiskonnakultuur, kui soovite.

 

Muide, kui keegi Riigikogus idiootliku küsimuse peale ütleb “tänan küsimuse eest”, kuigi tegelikult tahaks küsija kuu peale saata, siis see on valetamine.

Teatrihuviliste tähelepanu köitsid selle suve suurlavastused Vargamäe mail.

 

Kui pole vaimsust, lähevad asjad nässu ühiskonnas, kogukonnas, perekonnas.

 

Loe edasi Kõige tõesem elu käib teatris →