See lugu ilmus Maalehes.

Katariina Unt 2010.aasta suvel Kurjal, lavastuses “Iha jalakate all”.

2012. aasta Eesti teatri parim naisnäitleja on Katariina Unt. Laureaadi tiitli tõi näitlejale Nisa osa enda dramatiseeritud ja mängitud monoetenduses “Nisa”. Laureaadi intervjuule ütleb näitja “ei”, lisades, et tuldagu parem teatrisse.

Mul on üks mälupilt Katariinast, kes siis oli veel Lauk, mitte Unt. Ja kes näitleja on olnud nimest olenemata. Arvan, et aasta oli 2005. Suvi oli ja Raikkülas Paka mäel tehti August Kitzbergi näidendi “Libahunt” proovi. Näitleja said esimest korda pastlad jalga. Libeda tallaga.

Katariina lausa suusatas pasteldega mäenõlval. Lavastaja kamandas, et võta need jalast, kukud ennast puruks. Juba arutati, kuidas nahktaldadele kumm alla kleepida. Katariina ei jätnud jonni ja tegi oma Tiina osa ses proovis just selle suusasammuga, ise põhjendades, et äkki oligi heinaajal pasteldega nii libe, kuid saadi hakkama.

See oli paras balett iidsel Eesti rahva kärajate mäel. Selles proovitegemises oli ka harvanähtavat väge. Eriti vägev on, et see saab tekkida ebakindlast jalgealusest.

Loe edasi Eesti parim näitlejanna keeldub leheintervjuudest →

Vene kuulus filminäitleja Oleg Jankovski surub Andres Puustusmaa kätt filmi “Armastuse punane pärl” esilinastusel Moskvas mõned aastad tagasi. Haruldase pilldi tegi Anu Õunapuu. Teatritasku mäletab ja mälestab. 

“Oleg Jankovski sündis 23. veebruaril 1944. aastal Kasahstanis. 40 aasta jooksul mängis ta ligi 100 filmis, 1970-ndatel hiilgas Tarkovski «Peeglis», dekabristina draamas «Veel õnnetäht kord tõuseb hele», Emil Loteanu  filmis «Mu õrn ja hell metsloom» ja «Sellesama Münchhauseni» nimiosas.” kirjutab Postimees.

Selline silt kaunistas täna 26.märtsil Rakvere teatrit, majas käis peoproov.  

Tänane Postimees ületab ennast, kes veel ei ole lugenud soovitan lugeda. Muuhulgas ütleb Merle Karusoo seal nõnda:

“Kas teatril on Eestis praegu hea aeg või on ka teatris kriis?

Mina ei tea, millest peaks täna inimestega rääkima.
Ometi tundub, et ainult muusikale ja komöödiaid publik ka enam ei taha.
Kui surutis muutub piinavaks, tullakse ikka kunsti juurde, et aru saada, millisel spiraalikeerul parasjagu asutakse ja mis see on, mille eest pea liiva sisse peita.
http://www.postimees.ee/?id=96567

Peeter Tammearu Teatrikülgedele mais 2007: “Mulle meeldib teatris vabadus, see, et ma saan aeg-ajalt teha nii nagu tahan, selle nimel olen valmis leppima igasuguste kitsenduste, piiride ja muu sellisega.”

 Mõlemad tegelased on ülesvõetud 2007.aasta mai kuu alguses. Pildistanud Viio Aitsam.