Selles lavastuses mängis Toomas Suuman Indrekut ja Peeter Rästas Andrest. Alljärgnev lugu ilmus esmalt ajalehes Maaleht.

Mis maa see on, mille inimesed teatrit armastavad nii, et ka metsadetagustesse mängukohtadesse jätkub vaatajaid?
Kes me oleme? Me veel hiljuti armastasime ennast nimetada maarahvaks, metsarahvaks ka. Olen märganud teatrites publiku hulgas linnas elavat maarahvast tihti.
Ega ma tea, kas väljendil maa sool on veel mingi tähendus nooremate seas. Kas maa sool elab Tallinnas täna? Kui tõsiselt peaks võtma eestlate maarahvaks olemist. Kui meedia aasta pärast hakkab uudiseid tegema, siis üks „uudis“ on kindlasti see, et enamus eestlasi elab linnas.
Elukoha muutus ei pea alati olema meelemuutus. Aga kui ma loen uudistest, et koolidirektori töölt vabastamise põhjuseks on see, et ta ei suutnud korras hoida raamatupidamist, hakkab hirm. Direktor Wikmanilt ei nõudnud keegi, et asjad oleks korras paberi peal. Direktor Wikmann tahtis, et tema kooli lõpetaksid targad poisid, sellised, kes ei tee häbi oma riigile.
Me targad riigijuhid räägivad haridusreformist ja nende jaoks on see koolivõrgu korrastamine, mis koolide sulgemist tähendab. Uhh…
Tänagi on nii, et kui mõni lavastaja või teatritrupp tunneb ära maa külgetõmbejõu, hakkab ta Tammsaaret lugema ja tegema. Tammsaare inspireerib ja dramatiseeritud Tammsaarel on tänagi suur vaatajamenu.

Loe edasi Vargamäe voonake pruutide koolis →

Basilica di San Pietro in Vaticano. Vatikani Püha Peetri katedraali kõrvalaaltar vasakpoolses sammaskäigus. 21.detsember 2011.

Kirjutas ja pildistas: kunstnik Ervin Õunapuu:

Eesriie avaneb. Kaks meest seisavad tühjal laval. Nartsiss ja Goldmund. Ere valgus. Varjud puuduvad. Dialoog.

GOLDMUND: Kas saab mõelda, ilma et selle juures midagi kujutletaks?

NARTSISS: Hea, et sa seda küsid. Aga muidugi võib ilma kujutlusteta mõelda! Mõtlemisel pole midagi tegemist kujutlustega. Mõtlemine ei teostu piltides, vaid mõistetes ning vormelites. Just seal, kus lakkavad pildid, algab filosoofia. Ja see ju oligi, mille üle me ka noorukitena vaidlesime. Sinu jaoks koosnes maailm piltidest, minu jaoks mõistetest. Ma ütlen sulle alati, sa oled mõtlejaks sobimatu ja ütlen sulle ka, et see pole mingi puudus, kuna selle asemel valitsed sa piltide maailma. Oleksid sa tollal, selle asemel et maailma minna, mõtlejaks saanud, siis oleksid sa võinud põhjustada õnnetusi. Sinust oleks nimelt müstik kujunenud. Müstikud on, kui seda lühidalt ja veidi jämedalt öelda, niisugused mõtlejad, kes ei suuda vabaneda kujutelmadest ning seega pole üldse mõtlejad. Nad on salajased kunstnikud: poeedid ilma värssideta, maalijad ilma pintslita, muusikud ilma helideta. Nende hulgas leidub ülimalt andekaid ja õilsaid vaimusid, ent nad on eranditult õnnetud inimesed. Üheks sääraseks oleksid ka sina võinud saada. Selle asemel oled sa aga, tänu Jumalale, saanud kunstnikuks ja alistanud enesele piltidemaailma, kus sa võid olla looja ning peremees, selle asemel, et mõtlejana küündimatusse takerduda.

GOLDMUND: Ma kardan, et mul iialgi ei õnnestu aru saada sinu mõttemaailmast, milles sa ilma kujutlusteta mõtled.

NARTSISS: Mõtleja püüab maailma olemust loogika varal tunnetada ning kujutleda. Ta teab, et meie mõistus ja tema tööriist – loogika – on puudulikud instrumendid, niisamuti nagu iga arukas kunstnik teab, et tema pintsel või meisel iialgi ei suuda väljendada mõne ingli või pühaku säravat olemust.

Tervitus siit Vatikanist.

Loe edasi Kiri Vatikanist →

Selle kassi nimi on Kuu. Allolev lugu ilmus enne Postimehes. Head vanaasta lõppu.

Seda tunneb nüüd igas Eesti teatris ja pealinna teatrites eriti, kuidas näitlejate seriaalitaak lohiseb teatrilavale kaasa, tahes tahtmata.

Teater on ainus koht maailmas, kus elus inimene kõneleb elusatele inimestele. Näitleja töö on mäng. Seks aga, et mängida nõnda, et mäng vaatajaid vapustaks, neile

emotsionaalset pinget pakuks ja mõtlemise ainet, on vaja kogumise aega. Keskendumist.

Kuidas ennast jagada mängimise ja elamise ja rahateenimise vahel… Elu on ootamine ka vahest. See enamasti meelde ei tule meile. Üha enam häid näitlejaid valib vabakutselise kunstniku elu. Kuidas olla selles vaba ja samal ajal kunstnik? Hamleti küsimus! Kuidas säilitada anne repertuaariteatri rutiinis ja mitte kaotada lapselikku mängulusti?

Televisioonikuulsusega käib kaasas kollase meedia huvi, mis enamasti keskendub „kangelase“ eraelule. Näitleja ja lavastajatöö ja elu laval jääb teisejärguliseks seal lugudes. Nii teevad sõnad kunstniku kergekaalulisemaks kui ta on enamasti.

Teatrimaja(ndus)

Eestlane käib teatris. Draamateatris ja Linnateatris, NO -s ja Krahlis, Vanemuises ja Ugalas. Maja on teatri märk meil. Teatri nimi on teatrisse minekul määravam kui näidendi, lavastuse, lavastaja ja näitleja nimed. Vorm. Sisu. Mujal maailmas päris nii ei olevat. Suured staarid ja see, millest nad laval kõnelevad, on tähtsamad teatri nimest. Televisioon teeb näitleja kuulsaks, aga mitte alati suureks ja tõsiseltvõetavaks. Näitlejad korduvad seebist seriaali. Vaatajal ei ole just kerge vahet teha, et igal õhtul eri kanalites näidatavate seriaalide kangelased nimega teatri laval telast meeles kelgukoerad kodus keset linna ei ole. Seda enam, et ka lavastajad teatrimasinas näitlejaid väga ootamatutesse rollidesse ei pane. Selline liiga kindlapele minek igalpool. Tõe pärast peab lisama, et on erandeid.

Loe edasi Näitlejad ei peaks ennast seriaalides surnuks mängima →

See lugu ilmus Postimehe lisas AK.

Ma ei oska nimetada kahekümne taasiseseisvusaasta kümmet parimat lavastust. Tean nüüd seda, sest proovisin meelde tuletada. Võtsin appi Reet Neimari raamatu „Sajandi sada sõnalavastust“ ja vaatasin, mis ja kes on sellel ajal saanud teatripreemiaid. See aitas meelde tuletada, aga, jah, see kõik on juba tehtud ja looja kirjas ka öeldud. Liigne minevikku armumine on nii mõnegi inimese, mitte ainult teatritegija, omadega rappa vedanud – edasi minemise asemel tagasi tammuma.

Selline edetabeli tasemel väljaütlemine küll tuleb teha: Täna juuakse Eesti teatrites kordades vähem kui kakskümmend aastat tagasi.

Olin Rakvere teatris tööl, kui rubla enam midagi ei maksnud. Teatri katused lasid vihma läbi ja miskitmoodi on meeles, et Mikk Mikiveri oodati lavastajana teatrit päästma. Peeter Jalakas tuli hoopis, aga siis olin mina juba läbi ja läinud. Õhkkond on meeles, kunst ei ole.

Jõime seal koos lavameeste, lavastajate ja kirjandusala juhatajaga Royal piiritust ja Mehukatit ja unistasime vaimsetest aegadest, sellestki, et näitleja olla oleks uhke ja hea. Nüüd äkki juba on? Katused ei lase enam läbi igatahes ja mõned mehed sest kambast joovad täna pitsi jääkülma Smirnoffi, vanade aegade terviseks. Paljud on juba läinud sinna, kust tagasi ei tulda. Nende terviseks.

Loe edasi Ei tee edetabelit, vaat ei tee, ei oska →

See lugu ilmus Postimehe lisas AK.

Ma ei oska nimetada kahekümne taasiseseisvusaasta kümmet parimat lavastust. Tean nüüd seda, sest proovisin meelde tuletada. Võtsin appi Reet Neimari raamatu „Sajandi sada sõnalavastust“ ja vaatasin, mis ja kes on sellel ajal saanud teatripreemiaid. See aitas meelde tuletada, aga, jah, see kõik on juba tehtud ja looja kirjas ka öeldud. Liigne minevikku armumine on nii mõnegi inimese, mitte ainult teatritegija, omadega rappa vedanud – edasi minemise asemel tagasi tammuma.

Selline edetabeli tasemel väljaütlemine küll tuleb teha: Täna juuakse Eesti teatrites kordades vähem kui kakskümmend aastat tagasi.

Olin Rakvere teatris tööl, kui rubla enam midagi ei maksnud. Teatri katused lasid vihma läbi ja miskitmoodi on meeles, et Mikk Mikiveri oodati lavastajana teatrit päästma. Peeter Jalakas tuli hoopis, aga siis olin mina juba läbi ja läinud. Õhkkond on meeles, kunst ei ole.

Jõime seal koos lavameeste, lavastajate ja kirjandusala juhatajaga Royal piiritust ja Mehukatit ja unistasime vaimsetest aegadest, sellestki, et näitleja olla oleks uhke ja hea. Nüüd äkki juba on? Katused ei lase enam läbi igatahes ja mõned mehed sest kambast joovad täna pitsi jääkülma Smirnoffi, vanade aegade terviseks. Paljud on juba läinud sinna, kust tagasi ei tulda. Nende terviseks.

Loe edasi Ei tee edetabelit, vaat ei tee, ei oska →

Jüri, su surm on nii ootamatu, et ma täna ei taha ,ei või, ei saa, kirjutada. Ja seda lugu, mille 2003.aasta novembris tegime Maalehte, vähemasti internetiavaruses, enam ei keerle. Homme otsin edasi.

Täna tahan ma seda korrata vaid, mis sa ütlesid filmi kohta tookord: „Hea film on kui õhkõrn orhidee või maavillane parmupill“. Sa olid hea film.

Jüri Sillart veidi enne oma õpilaste lühifilmide vaatamist 2010. aastal.  Foto: Viio Aitsam

Nii kirjutavad täna uudisteagentuurid. Ma usun sa ei ole minuga rahul, et neid vahendan, aga ma ise ei leia veel sõnu. Õnn kaasa sulle siit, Raplast.

“10. septembril suri ootamatult filmimees – operaator, režissöör ja professor, Tallinna ülikooli Balti filmi- ja meediakooli filmiosakonna juhataja Jüri Sillart.

Sillart sündis Tallinnas 29. mail 1943. Ta oli 1970.-80. aastatel üks huvitavamaid ja omapärase kunstilise pildikirjaga operaatoreid, keda kõrvutati selliste kuulsustega nagu näiteks Tarkovski operaator Georg Rerberg.

Ta jõudis teha 12 suurt mängufilmi, millest tuntumad ja hinnatumad olid “Surma hinda küsi surnutelt” (1977), “Hukkunud Alpinisti hotell” (1979), “Metskannikesed” (1980), “Karge meri” (1981) ja “Nipernaadi” (1983).

Sillart töötas kõigi oma aja tipplavastajatega nagu Grigori Kromanov, Kaljo Kiisk, Leida Laius, Arvo Kruusement.

Lavastajana jõudis ta teha neli täispikka mängufilmi ja mitmeid dokumentaalfilme. Ajalukku läheb kindlasti unustamatu film küüditamisest “Äratus” (1989).

2004. aastal asus professor Jüri Sillart juhatama filmi- ja video õppetooli Tallinna pedagoogikaülikoolis, alates 2006. aastast juhtis ta filmkunsti bakalaureuse- ja magistriõppekavasid Balti filmi- ja meediakoolis.”.

Ja nii sa rääkisid 2010. aasta aprillis, tundub, et alles eile:

Filmikunst on sündinud laadaplatsil

Seitse aasta tagasi ütles Jüri Sillart, vastates küsimusele, kas ta peab end operaatoriks, režissööriks või filmipedagoogiks, et on siiruviiruline. Täna ei ole mees, kes tookord filmi kohta ütles, et „hea film on kui õhkõrn orhidee või maavillane parmupill“, oma siiruviirulisi värve kaotanud.
Jüri Sillart on filmitegemist õpetanud 1993. aastast, viis aastat tagasi muutus kooli nimi ja tuli juurde raha. Jüri Sillarti tiitel Balti filmi ja meediakoolis on filmikunstii professor.

Kui ma oleks noor, siis ma täna tahaks tulla õppima filmitegemist te kooli, sinu käe alla. See, mida teete, tundub ahvatlevalt vaimne ja natuke salapärane.
Mina olen koolis sees, eks sina näed Raplast paremini. Neid, kes meie kooli lõpetavad, ootab ees väga raske elu. Filmitegija elu, kui ta tõesti filmi teeb, on väga raske. Tema elutee on täis Sosnovski karuputkesid. Mõni karikakar seal tee ääres ikka kasvab ka, aga karuohakaid on rohkem.
Vaimsus, jah. Nüüd ma lähen suureliseks.

Loe edasi Jüri Sillart – õhkõrn orhidee või maavillane parmupill →