Täna esietendub Lõhavere linnamäel suur vabaõhulavastus „Lembitu”. Kolmekõne katkendid lavastaja ja dramaturgiga on võetud viis päeva varem räägitud varahommikusest jutuajamisest.

Lavastaja Peep Maasik Lõhavere linnamäel lavastuse ühes viimastest proovidest. PIldistas: Kevin Kohjus

Näidendi autor Urmas Lennuk, ühes esimestest proovidest.

Kõigil meil kolmel on oma mured. Lavastaja Peep  Maasik (25) on kõige rõõmsam. Ütleb, et läks esimesse proovi peaaegu kombainiroolist tõustes.

Lembitu näitemängu autot Urmas Lennuk katsub aegajalt südant ja teeb kibedat nägu – ta on oma kodus Rakveres ette võtnud ise põrandad ära vahetada ja on saanud hiljuti põrandalihvijaga tou rinnakorvi.

Minule ei anna rahu, et olen mutrike teatriturunduse masinas. (Esmaspäeva hommikul, kui mul meel koos, kuidas seda lugu kirjutan, tuleb teade, et „Lembitu” kõik etendused on enam vähem välja müüdud. Ohkan kergendatult.) Loe edasi Lembitu – piiratud vabadus →

Räägime Hendrik Relvega ta metsaveerekodus identiteedist, maailmarännakutest ja Eesti metsast.

Mongooliast naasnud Hendrik Relve jääb pikalt mõtlema, kui temalt küsin, kas ta tahab maailma parandada. Siis vastab, et ega vist ei taha. Seletab ka: „Mul on nii palju tegemist, et iseennast parandada.”

Kunagi olla Relvet häirinud see, et ta ei osanud ennast kuhugi kasti panna, vastata küsijatele, kuhu ta kuulub. Nüüd ei ole see talle enam tähtis. „Määratlemine on teiste asi, nagunii panevad mind kunagi kasti,” ütleb ta.

Indias käies oli Hendrikul vaja sissesõidul märkida ankeeti, mis usku ta on. Seda lahtrit ei tohtinud tühjaks jätta. „Mõtlesin, mõtlesin ja välja mõtlesin: inglise keeles local belief, kohalik usk. No selle all ma mõtlesin maausku. See oli väga aus vastus.“ Loe edasi Hendrik Relve: meil on tegelikult kõige rohkem vaja rahulolu omaenese eluga →

Eesti pianist ja kirjanik Käbi Laretei (1922–2014) saaks homme 95aastaseks.

Loomingu Raamatukogu kunagine toimetaja ja tõlkija Agu Sisask kirjutab Käbi Laretei seni viimati ilmunud raamatus „Mahagonipuust tiibklaver” (Kirjastus SE&JS 2015): „Oma hingelaadilt oli Käbi romantik. Valmistudes ette jäädavaks lahkumiseks oli ta oma matusetalituseks koostanud muusikakava, mis koosnes valdavas osas romantismiajastu heliloojatest: Robert Schumann “Opus 56:4”,  Arvo Pärt “Spiegel im Spiegel”, Franz Schubert “Der Lindenbaum”, Robert Schumann    “Vogel als Prophet”, Franz Schubert “Litanei”, Jüri Reinvere “Topeltkvartett”, Wolfgang Amadeus Mozart “Fantasie f-moll KV608”.”

Suurt eestlast meenutab Frankfurdis elav eesti helilooja ja esseist Jüri Reinvere (1971). Loe edasi Jüri Reinvere: Käbi Laretei keeldus kibestumast →

Aivar Tommingas ei unusta pühendunult näitlejatööd tehes elu ja elamist.

Vanemuise näitleja Aivar Tommingas jõuab laupäeva hommikul Raplasse rongiga. Ka sellel suvel on ta Aleksei Karenin lavastuses, mida mängitakse Tapa raudteejaamas.

Vihma sajab. Aivar särab. Räägib vaimustunult nähtud ja kuulatud Trad.Attacki kontserdist Telliskivi loomelinnas.

 Mis töö, mille vihm ilmselt ära segab, sul täna plaanis oli seal oma isakodus Hõredal?

Täna pidime sõber ja klassivend Andrus Volgaga palke vedama. Loe edasi Aivar Tommingas: Sõnad ei pruugi tähendada seda, mida kuuleme →

Lembit Ulfsak saaks 4. juulil 70aastaseks. Näitleja suri kevade hakul, 17. märtsil. Räägime teatrijuttu Draamateatri juhi Rein Ojaga garderoobis, mida nad koos jagasid kümme aastat. Kolmandaks garderoobikaaslaseks on tänaseni Ain Lutsepp. Kolm nime on senimaani kirjas ka garderoobi ukse kõrval.

Lembitu grimmilaua peegli küljes on foto, esimese pilguga vaatan, et ta on pildil Mikk Mikiveriga. Vaatan lähemalt ja küsin Reinult, miks just see pilt. Ta ütleb, et see on tehtud Lembitu soovil: pildil on Rein Sigismund Freudi grimmis ja Lembit nii, nagu ta on. Kas just identsed kaksikud, aga nagu kaksikvennad kindlasti. Loe edasi Rein Ojaga Lembit Ulfsakist: Laval säramine nõuab omaette olemist →

Vahur Laiapea sõnul pole temas viha. Ta ei vihka teda Afganistanis Talibanile maha müünud teejuhist reeturit. Räägime surma ees seisnud mehe maailmakäsitlusest.

Vana Viiralti, tänase Kuku kohviku aegade algusest tuttavad baaridaamid tervitavad Vahurit nagu vana tuttavat ja soovivad talle sellest katsumusest väljatuleku puhul õnne.

Olete 56aastane. Meie kultuuriruumis meie elu ajal pole olnud kombeks inimesi tänaval kinni võtta ja maha lasta.

Meil tõesti jäävad sellised asjad selja taha. On piirkondi maailmas, kus see on tavaline. Afganistan on üks sellistest, kus tapmine on saanud kultuuri osaks. Jah, võibki nii julgelt öelda. Seal tapmine ja vägivaldne surm on igapäevased asjad. Läbi aja, kuid eriti pärast 1979. aastat. Loe edasi Vahur Laiapea, Afganistani vang →