Rubriigiarhiiv: Dialoog

Matti Milius: Ilmar, sa pead mind maalima…!

MATTI MILIUS, KUNSTIKOGUJA.. TARTU ÜLIKOOLI AJALOOMUUSEUMIS MILIUSE KUNSTIKOGU NÄITUSEL ILMAR KRUUSAMÄE MAALI EES EKS01,    NOV05, TALLINN, EESTI Foto INGMAR MUUSIKUS/ EESTI EKSPRESS
MATTI MILIUS    , KUNSTIKOGUJA..
TARTU ÜLIKOOLI AJALOOMUUSEUMIS MILIUSE KUNSTIKOGU NÄITUSEL ILMAR KRUUSAMÄE MAALI EES
Foto INGMAR MUUSIKUS/ EESTI EKSPRESS

Kunstnik Ilmar Kruusamäe Matti Miliuse portree sai valmis 1999. aastal.
Matti Miliust (10. november 1945 Tartu3. juuni 2015 Tartu) on joonistanud sajad Tartu kunstiõpilased ja üliõpilased. Ta oli tänuväärt modell, kes sai kunstiks Peeter Mudisti, Jüri Arraku, Tiiu Kirsipuu, Ilmar Kruusmäe pintsli, pea ja käte abil, kui nimetada esimesi meenuvaid kunstitöid.
Ilmar Kruusamäe ütleb, et Matti Miliusel olid alati uued jutud, uued läbielamised kaasas, kui nad kohtusid. Tartu linnapildis aktiivset meest ei ole enam. Kunst jääb alles.

Ilmar, milline on sinu Matti portree valmimise lugu?
Kui maalisin 1983. aastal Valdur Ohaka ja Hando Runneli portree, siis tuli Matti mattilikult minu juurde ja ütles: „Ilmar sa pead mind maalima!”
Kui tal 1985. aasta sügisel 40. sünnipäev lähenes, tuletas ta juba varakevadel oma soovi väga konkreetselt meelde. Ütlesin talle siis, et enne tahan ikka modelli tundma õppida. Viisteist aastat läks veel aega hea küpse portree valmimiseni. Loe edasi Matti Milius: Ilmar, sa pead mind maalima…!

Vereside ja hingesugulus pikal teel Narva–Moskva

Julia, Aleksander Ivaskevitshi piltSelle pildi Juliast tegi tema sõber tallinna Vene teatri näitleja Aleksander Ivaškevitš.

Veedame selle Venemaal kuulsa naisega päeva Tallinnas. Ta räägib vene keelt, kuid peab end eestlaseks. Ta kasvas Narvas. Ta on mänginud veerandsajas filmis. Ta sõidab suvel ilmakuulsale Avignoni teatrifestivalile. Ta nimi on Julia Aug.
Julia Aug (1970) on näitleja. Ja filminäitleja, ema (tütar õpib näitlejaks), lavastaja, režissöör, stsenaariumide ja dramatiseeringute kirjutaja.
Ta kommunistist vanaisa lasti Venemaal, kuhu Eestist pages, 1937. aastal maha. Ta isa ja vanaema küüditati mõne aasta pärast Siberisse. Pärast 1958. aasta amnestiat tohtisid nad naasta, aga hoopis Valgevenesse Minski, kust ongi pärit Julia ema. Nüüd elab just tema perekonna Narva kodus.
Julia kirjutab oma Facebooki leheküljel muu hulgas, et talle meeldivad avalikult suudlevad noored. Temas on koos parim venelaste emotsionaalsest tundlikkusest ning parimate eestlaste õpi- ja uudishimust. Kaastunne ja ratsionaalsus.
Julia ütleb, et ema luges talle lapsena Oskar Lutsu raamatut „Чертенок“ („Nukitsamees“). Oma tütrele luges ta aga ühte endagi lemmikraamatut, Eno Raua „ Муфта, Полботинка и Моховая Борода”, mis eesti keeles on lihtsalt „Naksitrallid“.
Ta on elus teinud suuri kannapöördeid ja on nüüd vabakutseline. Loe edasi Vereside ja hingesugulus pikal teel Narva–Moskva

Lavastaja Adolf Šapiro tagasitulek

IMG_4991 - Copy

Adolf Šapiro Linnateatris Madis Kõivu näidendi proovis. Haruldased fotod tegi näitleja Kalju Orro, kes ise kaasa mängib lavastuses.

Moskvas elav, tugevalt Baltikumi alusmüüriga ( Juhtis 30 aastat (1963-1993) Riia Noorsooteatrit. MM) lavastaja Adolf Šapiro teeb Linnateatris proove oma kaheksanda lavastusega Eestis. Neist esimene tuli lavale toonases Noorsooteatris 44 aastat tagasi.
Lavastaja ütleb, et seda, miks ta ikka naaseb Tallinna ja Eestisse, on raske sõnades väljendada, ilma et ei läheks võltsilt pateetiliseks. Otsustame siis, et ei lähe.
Mõni aasta tagasi Permis sain teada ja kuulda, et nõnda, nagu tema räägib Eesti näitlejatest (millise lugupidamise ja väärikusega!), ei räägi maailmas vist mitte keegi teine.
Alljärgnev jutt on aetud 16. mail 2015 Linnateatri proovisaalis pärast Madis Kõivu näidendi „Tagasitulek isa juurde” proovi.

See on teie kaheksas lavastus Eestis ja esimene materjal, mille on kirjutanud Eesti autor. Miks nii on läinud?
Olen mõelnud, et miks ma peaksin lavastama tekste, mida teie minust paremini tunnete ja teate. Mulle on pakutud ka, et lavastaksin näiteks Hispaanias Lope De Vega näidendi. Ikka olen ära öelnud. Mõelnud nii, et miks peaksin mina lavastama asju, mida kohapeal olijad paremini teavad.
Päris naljakas lugu juhtus paar aastat tagasi, kui lavastasin Hiinas Shanghais Tšehhovi „Onu Vanjat”. Pärast seda nemadki tegid ettepaneku, et kas ma ei lavastaks mõne nende näidendi. Naersin ja ütlesin „ei”.
Kui me hakkasime Elmo Nüganeniga rääkima mu uuest lavastusest Linnateatris, siis mõtlesin, mida teha. Ma Eestis lavastades olen ikka tahtnud valida midagi sellist, mis ei oleks enese kordamine. Nii olengi siin teinud väga erinevaid materjale ‒ Pirandello ja Turgenev, Tšehhov ja Brecht, Albee ja Tolstoi… Vaataja ei pea sinuga harjuma ja mu enda soov on lavastada uut, mitte korrata vana. Loe edasi Lavastaja Adolf Šapiro tagasitulek

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje…

DSCN3376Märt Piiteris.alt

Üks tähistest.altMärt Moskvas.

24. aprillil sai 15 aastat vanaks me ainus produtsenditeatriks kujunenud-kasvanud teater R.A.A.A.M. Sünnipäeva tähistati Hiinas Shanghai teatriakadeemia korraldatud rahvusvahelisel teatrifestivalil.
Hiina festivalil mängis R.A.A.A.M. 2010. aastal esietendunud lavastust „Antigone”. Eesti Vabariigi peakonsul Shanghais, Andry Ruumet kirjutas sel puhul, et tegemist oli ajaloos esimese Eesti sõnalavastuse mängimisega Hiinas: „Mõlemal päeval oli saal täis, publik tänas mitmekordsete ovatsioonidega ja muu hulgas oli kohal ka pea kogu Shanghai eestlaskond (mõniteist inimest), kelle rõõm emakeelse teatri üle oli muidugi erakordselt suur…”
Selle intervjuu ilmumise ajal on R.A.A.A.M. muide Mongoolias, Ulan Batoris Saint Muse XII festivalil, kus eile mängiti lavastust „Soolo”.
Oma teatritegemistest ja R.A.A.A.M i muutumistest räägib produtsent Märt Meos. Loe edasi Ka sisaliku tee kivil jätab jälje…

Mees sellest väiksest Eesti linnast, mille nimi on Otepää 1

Urmas Ott saab 23. aprillil 60-aastaseks

UO_esikaasUrmas Ott                                                       Kõik fotod kirjastus SE&JS arhiivist.

Sirje Endre: Ott oli kui Sannikovi maa otsija

“Võtke või jätke, aga mu tingimus on selline,” ütles Urmas Ott 1994. aastal Sirje Endrele. Kirjastaja Sirje võttis ja räägib nüüd, mis sündis.

Tänase päeva komme on ennast oma eluajal ise legendaarseks kuulutada. Ma ei mäleta, et Urmas Ott seda oleks teinud. Samas hoovas temast ekraanil parajat ülbust – mina ja maailm. Kas ta sobiks veel tänasesse telepilti, ajakirjandusse üldisemalt?
Kui ma mõnikord vaatan Foorumi-saadet või mingeid teisi jututubasid, tundub tihti, et saates on kas valed inimesed või on aeg vale. Kõik on justkui OK, reporterid tasemel jne, aga midagi on puudu. Hakkavad rääkima küll asjast, kuid lõpuks käib mingi heietamine. Urmas Oti saadetes alati “miski muutus, miski teiseks sai” ja lollused ta naeris kõva häälega välja. Ta sobiks väga hästi tänasesse telepilti, ta ülendaks seda.

Kuidas ja millal te tutvusite?
1994. aastal, kui olin ajalehe „Eesti Elu / Estonian Life” vastutav väljaandja. Ada Lundver töötas tookord meie juures, ise ma ta kutsusin. Kuna Ada oma hea südamega tahtis hirmsasti kasulik olla, pealegi oli ta Urmas Oti suur sõber, siis leppis ta temaga minu tagaselja intervjuu kokku.
Erilist indu mul ei olnud, sest Urmas Otil oli enfant terrible’i põrgulik kuulsus. Aga leht tahtis tegemist ja tiraaž, nagu teate, vajab alati suurendamist.
Oli maikuu 13. kuupäev ja reede ning kui ma Ada mahitusel lõpuks helistasin, oli staarreporteril teatada, et tema sellisel päeval kunagi kodust ei välju. Mul tuli niisiis endal kohale minna. Oti koju.

UO_4Mis teid ikkagi sidus?
Alguses ei sidunud miski peale intervjuu. Sidumise lugu hakkas peale kuskil kell 2 öösel, kui intervjuu oli tehtud ja Ott küsis nagu muuseas, võimalik, et teeseldud hajameelsusega, mis talle omane, et “mis liiki kirjastus te õieti olete?” – „No…” alustasin tähtsalt, aga vastus jäi pooleli, sest ta luges kohe ise üles need vähesed õblukesed raamatud, mida me selleks ajaks olime oma kahe tegevusaasta jooksul jõudnud anda.
“Aeg on millegi tõsisema juurde minna,” ütles Ott ja küsis, kas oleksime valmis välja andma tema Venemaa-intervjuude raamatut. “Jah, muidugi!” hüüdsin. Kohe ka kahetsesin oma liigset õhinat, sest Ott luges üles parameetrid: umbes tuhat lehekülge, kõvad kaaned, pealkiri “Playback”. „Ja üks asi veel,” ütles ta, ise ikka pealtnäha ükskõikne. „Raamat peab ilmuma 30. novembril.” Järgnenud vaikus ei tõotanud head. Küsisin, mis aastal. “Selsamal, 1994.” Ma ei uskunud oma kõrvu, sest kuue kuuga näis see ilmvõimatu. “Võtke või jätke, aga mu tingimus on selline,” ütles Ott. Loe edasi Mees sellest väiksest Eesti linnast, mille nimi on Otepää 1

Saksa näidend proovisaalis, Tammsaare mõtteis

alt

Mats Õuna foto.

 

Saksa lavastaja Andreas Merz-Raykov (35) teeb Tallinnas proove oma kodumaise uue dramaturgia näidendiga, loeb Tammsaaret ja mõtleb venelastele kogu maailmas.

Elu on ettearvamatu. Me tutvusime Permis kaks aastat tagasi teatrifestivalil „Režiiruum”. Kui Andrease ja tema naise Jekaterinaga (26) öösel (käis festivali lõpupidu ja mina pidin minema varahommikusele lennukile) hüvasti jätsime, ei osanud me taaskohtumisele mõelda.

Nemad sakslane ja venelanna, Andreas ja Katja jäid meelde seal sadade teatrit armastavate inimeste seas. Sellepärast jäid, et olid armunud, teineteisesse ja teatrisse. Sellised õnnelikud ja head lapsed.

Nüüd lavastab Andreas Tallinnas Vaba Lava teatrimajas saksa tunnustatud noore dramaturgi Anne Lepperi näidendit „Seymor”. Ses loos saadetakse viis ülekaalulist last mägedesse, et nad seal „normaalseks” saaksid. Teiste sarnaseks. Ühetaoliseks. Siis alles pääsevad nad koju tagasi teiste omataoliste sekka.

Kui Andreast koos eestlastest näitlejatega proovis vaatasin, üllatusin milline aus kirglikkus! Need hetked, mida nägin, võiks kanda valmivat lavastust, olles laotud teatritarkuse ja armastuse alusmüürile. Andreas on proovisaalis sakslase kohta, keda me oleme harjunud pidama ratsionaalseks ja täpseks, ootamatultki kirglik.

Esietenduseni on paar nädalat ja me suhtleme kolmekesi neljas keeles. Jekaterina tõlgib minu eesti keeles mõeldud ja vene keeles öeldud mõtteid. Tõlgib saksa keelde ja inglise keelde. Andreas vastab saksa keeles ja inglise keeles ja vahel ka aeglases, sõnu otsivas ilusas vene keeles. Ja Paabeli segadust ei tekigi.

Ütlen Andreasele, et endalegi üllatuseks ei saanud ma ta proovis rahulikult istuda. Tema energia käivitas minus soovi proovida. (Jätan ütlemata, et midagi temas tuletas mulle meelde aastatetagust Lembit Petersoni Viljandis „Woytcheki“ proovides. – M. M.) Andreas naerab.

***

Loe edasi Saksa näidend proovisaalis, Tammsaare mõtteis