Tõnu Ots (79) on arvatavalt kõige vanem tegutsev psühholoog Eestis. Ta ütleb, et igasugune psühholoogia taandub lõpuks ühele – räägi teise inimesega!

Oma elutarkuste reas peab Tõnu Ots tähtsal kohal isalt kuuldut: „Iga mees peab püüdma elada oma isa üle” ja „Poole oma elust peab iga mees elama nii, et tema pojad tunneksid uhkust tema üle. Ja teise poole nii, et tal oleks põhjust uhkustada oma poegade üle.” Ta ütleb, et on elus püüdnud seda missioonilist põlvkondlikku arengut jälgida ja järgida.

Tõnu Ots rõhutab, et tänane sagedasem küsimus on, mis meist saab, mis maailmast saab?

Milline võiks olla psühholoogi kõige laiem üldistus praegusele ajale – 2020. aasta lõpul?

Julgen arvata, et sellist olukorda on kogu maailma ajaloos olnud harva või ehk isegi pole enne olnudki.

Praegused olud ei erine riigiti, kultuuriti ega geograafiliselt. See on ilmselt juhuslik, kuid praegu puudutavad pea igat arusaavat inimest kolm suurt kriisi – viirushaigus, kliimamuutus ja nüüd ka suur oletatav poliitilist maailma raputav muutus seoses Ameerika uue presidendi tulemisega. Ja selle tulemuseks psüühikas on totaalselt kõiki haarav seisund – marginaalsus. See on määramatuse, peataoleku, seletamatuse olukord. Näib, et mitte keegi ei tea mitte millestki mitte midagi. Me vaid näeme ja registreerime, et haigus on pidurdamatu, loodus vabiseb kliimailminguid ettenägematult ja poliitiliste areenide kismad on üha absurdsemad. Loe edasi Psühholoog Tõnu Ots dignoosib eneseväärikuse kadu ja kaldumist esoteerikasse →

https://vikerraadio.err.ee/1151150/loetud-ja-kirjutatud-margus-mikomagi

Lembit Peterson oli “40 kirjale” alla kirjutades 27aastane. Tagasi mõeldes ütleb ta, et Nõukogude Eestis kõneldi Tammsaare keelt ainult laval. Tekkis tahtmine rääkida ilusat eesti keelt ka igapäevaelus.

Lisaks Lembit Petersonile  räägivad tollasest ja tänasest Paul Eeruk Rummo ja Lehte Hainsalu. 40 kirjale kirjutasid alla tollase Eesti haritla

Lembit, kuidas sa täna vaatad tagasi 40 aastat tagasi allakirjutatud 40 kirjale? Oli see suur julgustükk? Kas kahtlesid allkirja andes? Mis pani kahtlema?

Selles ajas ja allakirjutamise hetkel ei mäleta, et oleksin väga kartnud. Olin noor, poliitikas ei osalenud, püüdsin seda vältida (ka poliitiline teater ja kunst ei mõjunud mulle veenvalt). Ühiskonnaelus osalesin vaid noore pereinimesena, isana ja teatriinimesena. Inimesed, kes olid kirjale juba alla kirjutanud, ja inimene, kes mulle kirja andis, olid minule usaldusväärsed ning oma elu ja loominguga eeskujuks selle eluperioodil. Tundsin, et on suur au, et saan koos nende inimestega olulisele kirjale alla kirjutada. Tajusin, et olen nendega samal lainel. Loe edasi Lembit Peterson: Selle kirjale allakirjutamine vastas minu tolle ajahetke tõetundele →

Sellel argipäeval keedab Jaak Tuksam (1958) Tuhalaane Väikekulli talukodus sülti. Lihtsalt keedab, ei räägi sellest kui suurest kunstist. Kui fotograaf Sven arvab, et ta võiks pildi jaoks ka kitarri kätte võtta, siis ta ei vasta ja seda välja ei too.

„Valguskaabel, mis pidi meie elu eredaks muutma, jookseb siit teeäärest läbi. Aga sellega ei ole keegi saanud liituda. Tühi töö,” ütleb Jaak, kui temalt pärin, kuidas ta naine saab Tuhalaane metsast Turu ülikoolile tööd teha. Masti-interneti kaudu, selgub.

Panen värske Maalehe Tuksami köögilauale, süldikausi kõrvale ja küsin, kas ta Ott Sandrakut ka tunneb. „Väga hästi. Vana sõber. Otiga ma lasin kodust jalga 16- või 17aastaselt. Sõitsime Moldaaviasse, jõudsime Odessasse välja. Meil oli kahepeale 25 rubla ja 25 kopikat,” räägib Jaak.

Räägime hakatuseks reisijutte, hääletamisest. Jaak meenutab, kuidas ta sõitis Tartust Tallinna. „Oli selline jäle auto vanasti nagu Kolhida. Palusin ennast autojuhil Mäos maha panna, sest selle juht võttis istme alt kolmanda peediveini ja ta sõidustiil muutus väga rabedaks.”

Kord väga noorena käisime sinuga ühel Iiri bändi kontserdil ja sa armusid selle punase peaga lauljannase kõrvuni ära…

Ega ma ei julgenud temaga rääkima minna. Ta kahjuks tappis ennast ära. Loe edasi Jaak Tuksam: Tasakaal tekib, kui kuulad puude kohinat →

„Kriisi idud turisminduses oli enne koroona levikut sees. See kontingent, kes on rühmareiside põhi tarbijad, otse öeldes, sureb vaikselt välja,” ütleb eluaeg Eestis ja maailmas giidi tööd teinud ja üle 20 aasta Lahemaal Kolgas elav Ott Sandrak.

Kolka sõites Peterburi maanteelt Loksa poole keerates tekib korraks tunne, et ei mahu autoga enam teele ära. Metsavahe on parkivaid sõiduautosid täis ja vähemalt 100 meetri ulatuses ka teeäär. Turismikriis ja reisikeelud on rahva puhkepäeval Eestimad avastama toonud. Nii massiliselt, et ükski välisturist sinna enam ei mahuks.

Räägime Ott Sandrakuga turismist ja reisimisest katku ajal. Tõsi, sõna katk käib me jutust läbi vaid korraks, kui küsin Otilt, kes on mitte ainult hariduselt, vaid ka olemuslikult ajaloolane, et kas maailm on selliselt kinni olnud ka varem.

Ott tuletab meelde varakevadist aega, kui Hiinast hakkasid tulema koroonateated, ja loeb sõber Hardi Volmeri värsi : „Hiinas on uputus, Taanis on tuul. Meil ikka naer püsib suul.” Lootus, et see läheb meist mööda, luhtus. „Inimene elab kuni ta loodab!” ütleb Ott Sandrak.

Mis siis saab, kui koroonakriisi piirangud kunagi taanduvad?

Ma arvan, et sõelale jääb see seltskond, kelle jaoks moodustuv reisirühm ise on oluline – ühine teema, ühine huvi, ühine seltskond. Need sõidud, kui viirus jälle vähegi lubab, ei kao kuhugi. Loe edasi Ajaloolane Ott Sandrak: „Hiinas on uputus, Taanis on tuul. Meil ikka naer püsib suul.” →

Neljapäeval esietendus Kinomajas Kinoteatri egiidi all „Niagara ületamine”. Kõnelesime selle lavastaja Priit Põldmaga kirjutamisest, lavastamisest ja ellujäämisest tänases maailmas.

Rakverest pärit Priit Põldma on lõpetanud Vanalinna hariduskolleegiumi teatriklassi. Põiganud korraks Tartu ülikooli ja siis õppinud lavakoolis dramaturgiks. Nüüd ta lavastab.

Lubasin, et ei hakka temalt küsima küsimusi isikliku elu kohta, et hoida teda lavastuse „Niagara ületamine” valmimise protsessi viljakal piiripealsel alal.

Priit, mida sa Tartus õppisid ja mida see sulle andis? Loe edasi Lavastaja Priit Põldma: „Mitte see pole tähtis, kes kõneleb, vaid see, mis tal öelda on” →