Kultuuriõhus on ka vastasseis – miks eelistab valitsus kriisileevendustes kaubandust kultuurisündmustele. Tekkinud kultuuriseisust räägib Margus Allikmaa.

Täna Vene teatri direktor Margus Allikmaal on vaieldamatult kõige suurem kultuurijuhtimise kogemus Eestis. Selle võib kokku võtta sõnadega – lavamehest kultuuriministriks. Ta tunneb teatrit ja juhtis 10 aastat juhatuse esimehena ERRi. Räägime sellest, missugune on kultuuriseis Eestis täna. 2+2 reegel, kui seda korralikult täita, sunniks teatreid töötama selge kahjumiga.

Minu kindel veendumus on, et arvutis ja muude ekraanide vahendusel ei saa teatrit teha?

Mulle on see ka kummaline tundunud, kohe mitmel põhjusel. Punkt üks on see, et me (teatrid –MM) läheme konkureerima videopildiga, kus on miljoneid valikuid. Ja nüüd tahame meie ka sinna jala uksevahele saada. Kui see ehk ei olegi kõige olulisem, siis ikkagi – ma ei kujuta teatrit ilma elava kontaktita kuidagi ette.

Ma saan aru näitlejatest. Sõna näitleja viitab sellele, et tahetakse ennast näidata. Loomulik. Aga publik võib hakata mõtlema, et milleks mul vaja sinna teatrisse minna, kui ma saan selle ekraani pealt kätte. See võib olla endale kuuli jalga laskmine, kui hakkame hirmus palju teatrit ekraanide vahendusel näitama. Loe edasi Margus Allikmaa: 2+2 reeglit järgides on odavam teatriuksed kinni hoida →

Ajakirjanik Raul Ranne käis külas. Ajasime juttu ilmunud “Surnute raamatu” valguses. Hiljem jalutasime Raikküla mõisnike Hauametsas, see andis hääbuva hiilguse kõigele.

Pildistas Eero Vabamägi. Lugu ilmus Postimehe Arteris. Meeldiv oli.

Ajakirjanik ja teatrikriitik Margus Mikomägi on aegade jooksul eri väljaannetes avaldatud järelehüüetest ja mõjukate lahkunute mälestuseks kirjutatud tekstidest kokku pannud «Surnute raamatu», mis hoolimata kõhedast kõlast äratab ellu helgemad mõtted lahkunud suurkujudest.

Sõites Raplamaale Mikomäe maakodusse, meeles eelmisel õhtul «Surnute raamatust» loetud tekstid, mõtlen, et järelehüüe lahkunule ei pea olema sugugi imal ja silmakirjalik. See võib olla kaugelt enam kui formaalne ja puine nekroloog. «Surnute raamat» sobib tegelikult päris kenasti samasse ritta, kus on ees Voldemar Panso kirjutatud «Portreed minus ja minu ümber» ja ka Heinz Valgu mitte väga ammu avaldatud «Poisid! Viige mind siiski jaoskonda!». Sest tekstid selles on tundliku sulega kirjutatud väikesed portreed autorile ja küllap paljudele teistelegi olulistest inimestest. Ja ajast, milles nad elasid. Loe edasi Elusad järelehüüded →

15 aastat tagasi kriisinõustamise ja eneseleidmise keskuse Mahena asutanud kriisinõustaja Tiina Naarits-Linn räägib kriisist eranditeta vaid seoses inimeseks olemisega. Hädaolukord, kriis, trauma on omavahel hästi seotud mõisted. Psüühiliselt võivad haavad olla sama sügavad ja valusad nagu füüsiliselt. Suurt kaotust ja valu kogedes on vajalik psühholoogiline esmaabi.

Tiina Naarits koos kass Hajiga. Varjupaigast võtud kassi tõi Tiinale tütar, kes pani talle ka Jaapanikeelse nime. ” Tema on lugu on tore, sest pool aastat arvasin, et traumeeritud kass ei hakka end kunagi näitama ega nurruma, tahtsin lastelugu kirjutada kassist, kes ei osanud nurruda. Läks vaja kuus kuud ja siis oli kui vahetatud, enam ei kartnud, nurrub vahetpidamata ja on alati lähedal, kui olen kodus.” Pildistas Sven Arbet

Me suhtlesime psühholoog Tiina Naaritsaga viimati 20 aastat tagasi, ometi oli taaskohtumine selline, nagu oleksin kohtunud vana ja väga hea sõbraga.

Julgen talle öelda, kuidas mus tekitab sügavat vastumeelsust hetkel käibel olev loll-loosung: „Head kriisi ei tohi raisku lasta!”. Juba kriisi ajal algab inimeste petmine, kasutades ära seda, et nad on hädas. Lihtne näide on kaitsemaskide hinnad.

Tasakaalukas, oskuste, kogemuste ja teadmistega spetsialist kinnitab mu intuitiivset ja emotsionaalset mõtet, öeldes: „Kriisi ärakasutamine on kõige suurem alatus, mis olla saab. Mind see loosung riivab ka, kohe väga. Kriisis ei tohiks ühelegi hinnangule kohta olla. Kui kellegi jaoks on miski asi kriisis hea, siis ta peab toimetama sellega, mitte müües seda. … aga hea kriis? See sõnum võib inimesele, kelle jaoks on tegemist tragöödiaga, olla täiesti hävitav.” Sellist juttu saab Tiina Naaritsa sõnul ajada vaid inimene, kes ise kriisi ei koge. „Inimene, kes ei saa aru, mida tähendab kriisi traumaatiline mõju. Lööklaused, milles on hinnang sees, on kriisiajal äärmiselt küünilised.”

Ütlesid, et tegeled hetkel suurkoondamisega. Saad seda seletada?

Koroonakriis on toonud täiesti uudseid kogemusi, kuna ma ei ole kunagi varem ainult telefoni või videosilla vahendusel nõustanud leinavaid või traumeeriva sõnumi saanud inimesi. Loe edasi Tiina Naarits: Kriis on see oht, mis meie jalgealuse kõikuma paneb →

Doktor Madis Rahu ootab pärast eriolukorda meditsiinis patsientide vastuvõtuaja pikendamist. Arsti tööd nimetab ta ka arstikunstiks.

Meditsiinidoktor Madis Rahu (55) on oma sõnul vähemalt viimane kümme aastat teinud sellist tööd, mida ta tegelikult teha tahab. „Olles ortopeed, ravin kõiki inimesi, aga ka tippsortlasi. Põlveliigesed, õlaliigesed, hüppeliigesed…” Tipparst soovitab arstiks saavatele residentidele, et nad käiksid läbi kõik haiglad, kus tehakse neid huvitavat erialast tööd. „See annab arusaamise ja oskuse inimesi hinnata.” Ka erameditsiinis töötamist peab doktor õpetlikuks. „Erameditsiin näitab ära, mis puust sa oled. Kellel on järjekord kuu aega, kelle kaks päeva – see on konkurentsivõime indikaator.” Loe edasi MD PhD Madis Rahu: Arsti parim omadus on patsient ära kuulata →

Kogu kultuuri veebi vedamisega ja selle kiitmisega on liiale mindud. Tuleks avalikkusele arusaadavalt öelda, et see on varuvariant. Et tippnäitlejate osaks ei saaks/jääks T-särgi selgapanemine kätelseisus.

Jajah, korraldatakse isegi e-lõkkeõhtuid, üsna mageda mõtte ja teostusega kodukontsertidest rääkimata. Mis nende eesmärk on? Et nägu või tegu ei lähe meelest? Kuidas saab lõke meelest minna, kui oled teda päriselt näinud ja kuulnud?

Kui loen kõiki neid soovitusi, mismoodi elada, et oleks kultuurne, näibet enamusel me inimestest on tekkinud Stockholmi sündroom. Oi, kui tore, et on kriis. Eriolukorrata ei oleks lugenud, näinud lapsi ja meest, headest filmidest ja teatrietendustest rääkimata.

Muidugi saab filosofeerida, et vabaduse äravõtmine annab sisemist vabadust juurde ja paralleelsed sirged ristuvad. Kusagil maa sees on veel suurem maakera kui see, mille peal elame… Loe edasi Stockholmi sündroomi* küüsis kunsti ei sünni →

Sellist kriisi ei ole Eestis ja maailmas varem olnud. Kaitseliidu Toompea maleva pealik, režissöör Ilmar Raag usub, et selles olukorras iga ekspert võib üles lugeda mõne oma hinnangu või otsuse, mis on antud või langetatud valesti. Süüdi on see, et konkreetsel hetkel pole olnud olukorra kohta piisavalt teadmisi.

„Ka eksperdid pole ühel nõul. Ka juhtidele üks ütleb nii ja teine naa. Siis, kui juht lõpuks valib ühe eksperdi hinnangu, siis teine ekspert solvub, läheb ajakirjandusse ja ütleb, et ei, kõik on teisiti,” räägib Ilmar Raag. Edasi juhtub see, et need inimesed, kellele valitsus sümpaatne ei ole, hakkavad oponeerivat eksperti võimendama.

Üks, mis on möödapääsmatu, on Ilmar Raagi järgi see, et kriisi ületades algab halastamatu võimuvõitlus taas – võimuinstinkt ei kao kuhugi. „Meil on väga palju inimesi, kes tahaks midagigi teha, aga parim, mida saab teha, on jääda koju. See on kriisi lahendamisel omal moel frustreeriv,” nendib Raag.

Mis me valitsusel on täna oma rahvale ütlemata, mida kindlasti ütlema peaks? Loe edasi Ilmar Raag: Inimene on nõus kannatama puudust siis, kui ta teab, mille nimel ja kui kaua →