Lavastaja Priit Põldma: „Mitte see pole tähtis, kes kõneleb, vaid see, mis tal öelda on”

Neljapäeval esietendus Kinomajas Kinoteatri egiidi all „Niagara ületamine”. Kõnelesime selle lavastaja Priit Põldmaga kirjutamisest, lavastamisest ja ellujäämisest tänases maailmas.

Rakverest pärit Priit Põldma on lõpetanud Vanalinna hariduskolleegiumi teatriklassi. Põiganud korraks Tartu ülikooli ja siis õppinud lavakoolis dramaturgiks. Nüüd ta lavastab.

Lubasin, et ei hakka temalt küsima küsimusi isikliku elu kohta, et hoida teda lavastuse „Niagara ületamine” valmimise protsessi viljakal piiripealsel alal.

Priit, mida sa Tartus õppisid ja mida see sulle andis?

Tartus õppisin aastakese semiootikat, see õpetas struktuursemalt mõtlema. Õpetas, et igasugu isiklikest parameetritest on olulisem see, mida mõtleme ja väljendada püüame – see, mida me koos teeme. Mitte see pole tähtis, kes kõneleb, vaid see, mis tal öelda on. Akadeemiline ilm, nii vähe, kui olen seda nuusutada saanud, on mulle ääretult armas.

Oled sa täna kusagil teatris hingekirjas?

Olen vabakutseline.

Kuidas sa seletad kirjutamiskunsti valdava inimese puhul kutset lavastada? Kas sõnade jõud mustade tähtedega valgel paberil ei rahuldanud sind? Nägid mõtteid teatrilaval elusamana?

Valdamisest on küll asi kaugel. Tunnen end kirjutajana vägagi õpipoisina. Ka praegust lavastusprotsessi tajun osana kirjutama õppimisest. Dramaturgina huvitab mind teksti tee paberilt lavale – ja üks võimalus selle mehhanisme uurida on seda teekonda kaasa teha.

Peamine põhjus on aga näitemäng ise, Alonso Alegría 1968. aastal kirjutatud „Niagara ületamine”. See tekst küsib selle järele, mis on inimeste vahel võimalik ja mis on tegelikult vaeva väärt – need küsimused tundusid korraga valusalt aktuaalsed. Lugu ja selle ülesehitus võlusid. Tahtsin seda laval näha – ja just nende näitlejate mängituna. Mulle tundus (tundub siiani) Teele ja Indreku eluiga ja teatriteed, nende füüsilist vormi ja vaimset intensiivsust silmas pidades, et see lugu võiks nende käes avaneda. Nad ei ole varem koos mänginud, mõte nende partnerlusest käivitas. Et see võimalikuks saaks, aitasin sellele kohtumisele pisut kaasa.

Miks sa võtsid lavastada „Niagara” ja ei kirjutanud lavastamiseks oma teksti seekord?

Tahtsin lugeda end sisse teise näitekirjaniku loodud struktuuri, õppida selle kaudu temalt. Ise dramaturgina proovisaalis saab ikka mõnd kohta, mis tööle ei hakka, kuidagi kohandada. Seekord otsustasin nimme proovida teisiti, autori kirjutatut usaldada, tema saladusi ära mõistatada.

Peruu näitekirjanik Alonso Alegría oli 28aastane, kui selle näidendi kirjutas. Hiljem on ta seda mitu korda ümber töötanud, seni viimane autori muudetud versioon valmis 2011. aastal. Võrdlesime erinevaid variante, aga võtsime lavastuse aluseks just selle esimese, noore näitekirjaniku loodud teksti. Selles on võluvat toorust ja teravust, mulle tundub, et seda esimest versiooni kirjutades on autorile olnud sujuvast loojutustamisest olulisem lahendada ära teatavad küsimused, eluküsimused. Saada aru, kas elus on üldse võimalik jõuda vastusteni. Ja kui vastuseid ei tule, kuidas siis edasi minna. Selline autoripositsioon paelus ja haaras kaasa.

Kui teed dramatiseeringut, kirjutad arvustust või mõnd teatrivaadet, kui lavastad – siis kui isiklikult peab see sind puudutama, et loomingulisus käivituks?

Tundub, et mida sügavam on isiklik puudutus, seda huvitavam ja loomingulisem on enda jaoks ka tööprotsess. Arvustust või mõnd esseistlikku laadi teksti kirjutades on vahel huvitav valida käsitlemiseks ka selline teos, mis ei vasta päris üks-ühele mu isiklikule maitsele või elutundele, püüda mõista, mis reeglite järgi on see tekst või lavastus kokku pandud. Sel juhul ei pruugi käivitada tingimata väide, mida teos maailma kohta ütleb, vaid viis, kuidas ta seda teeb, vorm ja stiil.

Kuidas sa tajud maailma täna, on see nagu näidendis „Niagara” köielkõndimine, kus ellujäämiseks peab olema tark ja treenitud?

Tajun täna nii maailmas kui selles näidendis, et peale tarkuse ja treenituse on vaja veel midagi, et ellu jääda. (Või oleks õigem öelda: et ellu pääseda, oma tegeliku eluni jõuda.) Ja et see midagi saab olla inimeste vahel. Ei taha seda ära nimetada, küllap saab sellele anda erinevaid nimesid.

Mis valu ja kaastunne sulle tähendab?

Imelik, et valu kogedes tunneme end sageli väga üksi, aga kui keegi endale lähedale lasta, siis võib selguda, et me valukogemused on ülimalt sarnased, et just valukehasid jagades on võimalik teise inimesega kokku saada, tunda, et me ei olegi selles universumis üksiklased.

Asjatundjad eristavad kaastunnet ja empaatiat – kaastunne jääb teise suhtes distantsile, empaatia märgib osadust, võimet jagada teise inimese hingeseisundeid. Seda eristust järgides tahaks saada empaatilisemaks.

Saueaugu teatritalus olen viimase viie aasta jooksul ostnud sinult seal leti taga seistes kohvi, vaadanud su kirjutatud näidendit Uku Masingust „Ilmavõõras” ja lavastajatööd, mille tegid koos Margus Kasterpaluga, taas enda kirjutatud näidendis „Kadunud kodu”… Miks Saueaugu sind on niiviisi sidunud?

Sattusin Saueaugule esmalt teatrikülastajana, siis vabatahtliku publikuteenindajana, nüüd olen kirjutanud seal mängimiseks kaks näitemängu.

Saueaugul nähtud lavastused on jätnud sügava jälje: neis on olnud tundlikku ausust, enesetaandamist ning midagi sellist, mida elus ja teatris ja iseendas aiva otsin, aga mida täpselt nimetada ei oska, võib-olla ei tahagi.

Nii et neil kahel korral, kui peremees Margus Kasterpalu on pakkunud, et võiksin Saueaugule midagi kirjutada, olen olnud väga rõõmus ja tänulik.

Teatrit tehakse seal suvel, mul on olnud võimalik viibida Saueaugul erinevatel aastaaegadel: nii sügaval talvel, mil teatrisaali uksed olid lumehangedega kinni müüritud, kui varakevadel, mil sadas lumikellukesi. Põhiline Saueaugu aastaaeg on mu jaoks siiski pikk pihlakakarva hilissuvi, tööst, rõõmust ja igatsusest rambe. Olen Saueaugul olnud paar päeva päris üksi, olen seal prooviperioodi ajal elanud inimestega paarikümnekesi koos. Saueaugul on hea teatritööd teha: seal olles tunned end eemal kõigest peibutavast ja painavast, nii et saab häirimatult keskenduda tööle, ühisele minekule.

Milline on sinu suhe looduse ja maaeluga?

Igatsus on suur, teadmised ja oskused väga väikesed. Igal võimalikul hetkel lähen maale.

Kas teater päästab maailma?

Arvan ja loodan, et iga töö võib päästa maailma. Sõltub, milleks ja kuidas seda teeme.

Niagara ületamine

“Niagara ületamine” on näidend, kus põrkuvad kaks tugevat iseloomu. Kohtuvad noorem ja vanem inimene, teooria ja praktika, hirm ja igatsus. See on lugu ühest tähenduslikust kohtumisest, mis muudab kahe inimese elu. Mis on see, mille pärast tasub teha ilmvõimatuna näivaid asju? Milline ületus on see tõeline ületus?

Autor: Alonso Alegría

Tõlkija: Margus Alver

Lavastaja: Priit Põldma

Laval: Teele Pärn (Eesti Draamateater), Indrek Sammul (Eesti Draamateater)

Kunstnik: Illimar Vihmar

Helikujundaja: Vootele Ruusmaa

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Liikumisjuht: Aleksander Eelmaa

Esietendus Kinomajas (Uus 3) 14. oktoobril.

Ilmus Maalehes, pildistas Siim Vahur.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga