Üle veerand sajandi Vikerraadio hommikuprogrammi juhtinud Märt Treier on pärast juunikuus juhtunud tervisejõnksu, n-ö eksistentsiaalset hoiatust, äratajaks olemist koomale tõmmanud. Ta korjas kokku oma seni avaldamata ilukirjanduslikud lood, kirjutas pooled juurde ja ilmutas raamatu.

Veel järele jäänud aastalõpu sõidab Märt Treier – ütleb, et bussi või rongiga – uut raamatut „Ära. Laulud laokil inimestest“ tutvustama ligi neljakümnesse maaraamatukogusse ja külakeskusesse. Et Märt Treier raamatu kirjutab, üllatab mind vähem kui see, et ta kasutab inimestega kohtumistele sõiduks ühistransporti.

„Huvitav, et bussijuhi käest ei küsi keegi, kuhu tema kõik satub ühe nädala jooksul. Mõne raamatukogu juures käib ta ühel päeval kuus või kaheksa korda.“

Märt ütleb, et pakkus oma „õrna hinge“ ja uue raamatu välja ning kohad, kuhu ta nüüd külla läheb, olid need, kust kutse saabus.

Selgub, et see ei ole esimene kord nii teha. Oma eelmise raamatuga „Ennäe inimest“ tegi ta läbi samasuguse tuuri üle Eesti. „Ma igatsen vestlusi,“ ütleb Märt ja kinnitab, et tema uues raamatuski on vestlused.

***

Ütled, et sind kutsutakse kohtuma. Tähendab, et oled populaarne?

Alustad kohe provokatsiooniga.

Loe edasi Märt Treier: mulle tuletati meelde midagi äärmiselt olulist – inimene on ajutine →

Ivar Põllu sai 50aastaseks, lavastab Tallinnas Noorsooteatris „Alice imedemaalt” ja räägib hullumeelsete ideede ja otsingu vajalikkusest teatri- ja kultuurimaastikul. See väldib tema jaoks mugavust, mis tapaks kunsti.

Kohman kuidagi nii, et nekroloogi peale on sul vara mõelda, aga… ja jään sinna aga peale toppama. Ivar lõpetab mu lause välkkiirelt: „Aga peab valmis olema.” Ma siis täpsustan, et kumba ta tahaks: kas et rõhutataks tema muusikuteed „Genialistides” või pigem Tartu Uue Teatri loomist ja lavastamist? Ivar on mõnusalt eneseirooniline, öeldes, et otsustama peab nekroloogi kirjutaja või see, kes selle tellib! Ja kui ei tellita, siis nekroloogi pole.

Kuidas sa oma vanusesse suhtud?

Neist, kes tulevad praegu teatrisse, olen poole vanem. Ega me ise ju täpselt ei tea, kuidas teised meid näevad. Kas sa ise noorena nägid 50aastaseid? Ei näinud ju. Kui ma olin 25, siis viiekümnesed ei olnud küll mingiks eeskujuks. Nad olid aktsepteeritud, kuid siiski mõttetud vanainimesed. Kui ma läksin Endlasse 1999, Aare Laanemets oli 50, täiesti vana kaader. Jüri Vlassov ka… Nad olid täies elujõus, aga mõte käis ikka kuidagi nii, et las nad ka teevad, aga see ei loe. Et las nad teevad, aga see on mineviku muusika. Nii ma siis mõtlesin.

Loe edasi Lavastaja Ivar Põllu: sellist illusiooni mul veel pole, et minu teatri toetamine on Eesti põhiseaduslik eesmärk →

Eesti Harrastusteatrite Liit tähistab oma 35. tegutsemisaastat ja 21. septembrist kuni 19. oktoobrini mängiti kogu Eestis sel puhul 43 etendust. Harrastusteatrite Liidu juhi Kristiina Oomeri sõnul tulebnüüd kolme aasta jooksul hakkama saada 10% väiksema riigitoetusega.

Ajakirjanik, hambaarst, turundaja, logistik, kosmeetik, personalijuht, müügijuht, õpetaja, giid, pokkerimängija, produtsent, laulja, pulmaisa, IT-tehnik, presidendi nõunik, politseinik, projektikirjutaja, arhitekt, terapeut, fotograaf, jurist, reklaamimüüja, disainer, põhikooli direktor, kirjanduse õpetaja põhikoolis, haldusala töötaja, ehitusettevõtja, ohvriabitöötaja, elektrituulikute mehaanik, hooldekodu hooldaja, koduperenaine, müüja, pensionär, taluperemees, baptistikoguduse pastor, haridusasutuste terviseedenduse spetsialist, suhtekorraldaja, aednik… Selliste ja paljude teiste elukutsete esindajad on otsustanud peale põhitöö teatrit teha.

Kristiina Oomer, kui suur on riigi toetus harrastusteatrite liikumisele 2024. aastal?

Kokku toetatakse meie kui rahvakultuuri partnerorganisatsiooni tegevust sel aastal 71 249 euroga, kusjuures Eesti Harrastusteatrite Liidus on 72 liikmesteatrit, sealhulgas kolm kooliteatrit. Kuna teatritegijate seltskond kogu aeg muutub, pakun, et harrastajate liikumise liikmeid on kogu Eestis 8000–10 000 inimest.

Toetusraha läheb tegevustoetuseks ja mentorprogrammi korraldamiseks.

Loe edasi Harrastusteatrit teeb Eestis kuni 10 000 inimest →

Multifilmide meistril Rao Heidmetsal on Raplamaal Palamulla külas filmitalu, Kubja-Mardi. Kohe-kohe on tal valmimas kümneminutiline sõjavastane eksperimentaalne film „Idüll”, kus nukkude kõrval teeevad kaasa ka näitlejad.

2002. aastal ostetud Kubja-Mardi laudas on sisse seatud Rao ateljee, filmistuudio. Valgused, võttepaigad, rekvisiidid – põnev maailm.

Rao Heidmets on režissööri, kunstniku ja stsenaristina teinud üle paarikümne filmi ja pälvinud festivalidel kümneid auhindu. Ise peab ta neist tähtsaimaks 2009. aastal Kanadas Ottawa festivalil lühifilmi „Kaasasündinud kohustused” eest saadud grand prix’d ning Portugalis Espinho festivalilt filmiga „Papa Carlo teater” 1989. aastal võidetud grand prix’d ja samal aastal sama filmiga pälvitud Kuldse Palmioksa nominatsiooni Prantsusmaal Cannes’is.

***

Olete oma filmitegemise algusest peale eksperimenteerinud. Teete autorifilme. Kui alustasite, kas mõtlesite, et võiksite teha sõjafilmi? Olgu või sõjavastast filmi?

Loe edasi Rao Heidmets: kui sõda on jõudnud sinu koduhoovi, siis kardinate ettetõmbamine ei päästa →

Kunstnik Estookin tegi Kuressaare Teatris oma esimese ja seejuures tähelepanuväärse lavakujunduse. Kunstnik paneb altarimaali elama, nii, et temast saab kaheinimese tüki, kolmas tegelane.

Päev pärast esietendust jooksis Estookin Tartus oma elu esimese poolmaratoni. Selle aasta alguses, veebruaris, mõni päev enne Vabariigi sünnipäeva ja Venemaa Ukrainasse sissetungi teist aastapäeva, ilmusid Tallinna reklaamtahvlitele Õismäel, Lasnamäel ja Mustamäel pildid purukspommitatud majadesttahvlite nägemisulatuses. Sellegi suurt tähelepanu pälvinud kunstprojekti taga oli kunstnik Estookin koostöös Rebeca Parbusega. Näituse koondnimi oli „Hetk”

Tere Saame tuttavaks. Mina olen Margus.

Saame tuttavaks. Jaa, ma olen kuulnud. Mina olen Estookin.

Ütledki enda kohta Estookin?

Jah, nii on. Väga kaua aega on olnud nii. Umbes aastast 2009.

Miks?

Valisin endale ise selle nime. Estookini nimi tuli erinevatest tähtedest ja sõnadest, mida kritseldasin oma vihikukaanele põhikoolis. Soovisin endale nime, millega tunda end rohkem endana kui oma pärisnimega.

Sul on ilus pärisnimi ka?

Jaa. Mu kodanikunimi on Milla-Mona.

Loe edasi Estookin: Selleks, et miski mõjuks usutavalt, tuleb mõista, mis teeb midagi usutavaks. →

Seitsmekümneaastaseks saav Peeter Volkonski ei haagi üldse, kui püüan tema aristokraatlikku päritolu ja andekust siduda.

Kas 70 on kõrge vanus?

Mis kuradi 70, Mick Jagger ja Keith Richards said 80 (ansambel Rolling Stones). Mis siin rääkida. Mäletan, kui Ella Fitzgerald sai, ma arvan, et 60, džässilaulja – mõtlesin, need võivad küll panna pikalt edasi, aga rokkarid kindlasti mitte. Mõtlesin, et kui 40neni, siis on piir. Rokkarite puhul ongi ilmselt kaks varianti: 27 klubi või siis paned kaheksakümneni välja.

27 klubi loodud müüt, et rokkar sureb noorelt, loob samasuguse pildi nagu, et kõik meesnäitlejad on joodikud ja kõik naisnäitlejad on litsid. 27aastaselt surid Janis Joplin, Jimi Hendrix, Amy Winehouse ja nende suurus lõi müüdi, et kõik rockmuusikud on narkomaanid. Muidugi nad tarvitasid, aga kõik ju ei ole.

Ma olen seda ka kuulnud, et suur skandaal Rolling Stones´i meeste kokaiiniga vahelejäämine, oli olnud puhas reklaamitrikk. Ise kutsusid politseinikud ja ajakirjanikud kohale. Tegid laua peale triibud valmis ja pääsesid pildile, käed raudus.

Milline on sinu kõige ilusam ja helgem mälestus?

Loe edasi Peeter Volkonski: inimesed on mägedest. Niimoodi ma tunnen →