Eile oli Erki Noole 55. sünnipäev. 28. septembril möödub 25 aastat tema kümnevõistluse olümpiavõidust Sydney´s. Sügisel täitub 28 aastat ta eraspordikooli „Erki Noole Kergejõustikukool” avamisest.

Me kohtume viis päeva enne Erki Noole sünnipäeva silmast silma esimest korda. Olin üsna kindel, et selle mehega me teietame. Tal on kiired ajad, õpilased võistlevad, nii et saab kohtuda ainult kell 9 hommikul. Kui kohtumist kokku lepime, pakun talle, et võiksime kokku saada staadionil või võimlas, tema keskkond ikkagi. Ta ütleb – ja alles hiljem saan aru, kui normaalne see on –, et talle sobib baaris ka.

Kui oleme teineteisest meetri kaugusel ja tervitame, oleme juba sujuvalt sina peal, just nii loomulikult mõjub ta, nagu oleksime vanad sõbrad.

Kui vanana sa ennast tegelikult tunned?

Soome tüdrukud, keda ma treenin, küsivad sedasama. Ma ei oska öelda. Neljakümne kolmesena? Adekvaatne on 35. Seepärast, et tunnen endas samasugust aktiivsust, nagu siis. Praegu on sees selline hasart, et peaks tegema seda ja seda ja seda… Nagu kunagi. Loodan, et see tuluke niipea ei kustu.

Loe edasi Erki Nool. Tippsportlane, kes ei karda olla poliitiliselt ebakorrektne →

Margus Mikomägi

Nelikümmend aastat Ukraina Rivne draamateatris töötanud Volodõmõr Petriv alustas näitlejana ja on nüüd nii teatri diretor kui kunstiline juht. Tema sõnul ei mängi Ukraina teatrid enam Tšehhovit. Rivne teatris on keelatud kõneleda vene keeles. Ta räägib, et praegu on Ukraina teatri renessanss, teatri järele on suur nõudmine, teatrist on saanud vabaduse sünonüüm. Seda tunnistab ta ka, et ukrainlased ei oleks pidanud laskma ennast venelastel petta ja oleksid pidanud sõjaks rohkem valmis olema. Me jutu ajal teeb selles teatris tööd Merle Karusoo.

Kui 2022. aastal algas täiemahuline sõda, kuidas teie teater reageeris?

Kui sõda algas, me praktiliselt ei töötanud. Moodustasime teatris humanitaarstaabi ja kõik 148 inimest töötasid rinde heaks. Võtsime vastu humanitaarabi kõigist maailma maadest – Ameerikast, Baltimaadest, Poolast, Hollandist, Saksamaalt… Sõitsime nendesse riikidesse, rääkisime sõjaolukorrast ja korjasime abi. Me teatrimaja oli kui mesitaru. Kõik ruumid keldrist kuni kolmanda korruseni, 11 000 ruutmeetrit, olid täis abisaadetisi ja abivajajaid.

Loe edasi Volodõmõr Petriv: mitte ükski inimene maailmas ei taha, et tema vanemate ja lähedaste haudadel tambiksid okupantide saapad →

Kuidas elab ja mida mõtleb hirmuajastul lavastaja ja näitleja Eva Koldits.

Sõidame Kuku külla, et Evaga kohtuda. Jõuame 15 minutit varem ja teda ei ole kodus. On nii, et ma ei hakkagi paaniliselt helistama, et mis juhtus. Kuidagi kindel olen ta peale. Mõnega (vähestega) on nii.

Oleme korra kohtumise nädala edasi lükanud, sest siis polnud tal lihtsalt aega. Tal on Elmo Nüganeni proovid Vene teatris Marius Ivaškevitšuse näidendiga „ Jumalad” ja kammerooperi „Põrmulised” esietendus. Viimases on ta lavastaja, esimeses näitleja.

Mind ajendas Evale helistama hoopis hiljuti ETVs näidatud teise Eeva, režissöör Eeva Mägi film „Mo mamma”, kus Eva Koldits on mu meelest selline naine, nagu ma Eesti filmides kunagi näinud pole. Muu maailma filmides sellist äratundmist ilmselt olla ei saagi – näitleja sisemaailmas kõik sünnib ja see on nähtav.

Kui me kokkulepitud ajani on jäänud kaks ja pool minutit, sõidab Eva oma maakodu ette. Ütleb, et tuli rongiga. Tähendab, et läks hommikul Tallinna tööle ka rongiga ja jättis auto jaama parkimisplatsi ootama. Eile oli emadepäev.

Eval on kaasas poeg Ants, keda ma miskipärast esimese hooga tüdrukuks pean. Kuni selleni, et kui ta oma väikese ATV käima paneb ja, kiiver peas, kohalt võttes profilt kihutama paneb, mõtlen: nagu mees!

Hetke räägime lahkunud Lea Tormisest ja Eva ütleb ootamatult: „Ei ole midagi teha, et polegi ise enam 24.” Naerab selle üle nakatavalt.

Šoti lontkõrvaline kass, hall Murdok tuleb ja sätib ennast peesitama me kuuldekaugusesse.

Eelmisel nädalal oli sul nii kiire, esietendus kammerooper, millel nimi „Põrmuline”.

Loe edasi Eva Koldits: Me ei tea keegi, mida teeme olukorras, kus meile antakse piiritu võim →

Siin peaks olema äsja uue raamatu üllitanud Mihkel Muti intervjuu intrigeeriv sissejuhatus. Selline, mis lööks pahviks ka inimese, kes kunagi raamatuid ei loe.

Kirjanik Mihkel Mutt, teil ilmus äsja raamat „TARTU TULD TOOMAS“ ja ilmselt teate teie sama hästi kui mina: selleks, et keegi ajaleheintervjuud päevas ilmuvate sadade lugude seas üldse lugema hakkaks, tuleb lajatada. Aidake mul sellele järgnevale jutule pealkiri panna ja sissejuhatus kirjutada.

Jah, lajatamist kostab igast suunast ja üha valjemini. Esimene mõte: kui äkki üldse ei lajataks, järsku see torkaks soodsalt silma? Aga tühi lootus: kui kõik lärmavad, siis jääb sinu vaikimine tähelepanuta (vaikus ju ei kosta). Järelikult tuleb ikka lajatada, aga teistmoodi. Kuhu, mille vastu?Tavaliselt lajatatakse vastu turja või tagumikku. Prooviks mõnd muud organit?

Näiteks nii: „Kirglik koduloolane ja kirglik hobispiritist Mihkel Mutt, kes on avaldanud ka ilu- ja mõttekirjandust, üllitas hiljuti teose, milles ta tegeleb Tartu kohavaimudega. Kui temalt pärisin, kas teos on ajaloolise kallakuga – Mutt on tuntud ka oma ajaloohuvi poolest –, kiskus vanahärra suu naerule, kui ta ütles: „Jumala silmis on kõik ajaloolased üksnes koduloolased.“ Ja ta lisas tõsinedes: „Te, vana teatraal, kindlasti teate, et see on parafraas Juhan Viidingule, kes kirjutas, et igaviku silmis on kõik kirjanikud ainult ajakirjanikud. Tegelen just nimetatud isikuga põhjalikumalt…“

Loe edasi Mihkel Mutt: kirjuta nii, et isegi loll saaks aru, aga targal oleks huvitav →

Tallinna 32. keskkooli teatriõpetaja Toomas Lõhmuste ütleb, et koolmeistri amet on selline, mida saad pidada seni, kuni jaksad ja suudad välja tingida teatava vabaduse.

Teatripedagoog läheb tunnis süvitsi inimese sisemaailma. „Ühelt poolt on see, et õpilased lubavad, ja teiselt poolt siis ka õpetaja enda avatus. Peab toimuma teatav ühtesulamine, see võlu ja valu, muidu ei teki ühist loomingut. See ei ole õpetamine nii, et aastaarv see või valem teine…”

Toomas, sa oled 32. keskkooli vilistlane?

Ma lõpetasin kolmanda lennu. Parnassiemandad on 52. lend. Pool sajandit…

Millal sa selles oma koolis õpetama hakkasid?

Loe edasi Toomas Lõhmuste: „See on kool, see ei ole näitering.” →

Maanteelt nime saanud Piibe teater on ühe mehe teater, Arlet Palmiste oma. Arlet on kümne aasta jooksul sellele teatrile kirjutanud viisteistkohaliku kultuurilooga seotud näidendit ja need maalavadel ka ilmarahvalenäha toonud.

Arlet tuleb külla mootorrattaga. Eelmisel päeval kirjutan talle, et läheb külmaks, ehk lükkame kohtumise edasi. Ta naerab mu välja: väljas on ju 12 kraadi sooja! Arlet tuleb Tallinnast proovist ja toob mulle tervitusi Margus Prangelilt, kes tema selle suve lavastuse peaosas maailma kõige paksemat naist mängib.

Kui me juba kiviaia peal istume ja jalgu kõlgutame, küsin, kuidas läheb Erik Ruusil. Arlet räägib, et läheb talle külla, sest plaan on suvel veel mängida lavastust „Mina, Sikenberg”. Järgmisel hommikul tuleb teade, et Erikut ei ole enam. „Süda nutab. Olen tänulik sinu sõprus eest. Head teed minna, Erik!” kirjutab Arlet Palmiste sotsiaalmeedias. Oli aeg, kui Eriku peal seisis kogu Rakvere teatri repertuaar…

Suvel oma 10. sünnipäeva tähistav Piibe teater mängib tänavu publikule nelja lavastust.

Kui sa 10 aastat tagasi mõtlesid, et teed Piibe teatri, kas sa siis juba teadsid, et hakkad oma teatrile kirjutama kultuuriliselt olulisi näidendeid?

Loe edasi Arlet Palmiste maa-, õieti maanteeteater saab suvel 10aastaseks →