Enamasti saadab Vene 1960.–1970. aastate avangardistidest kunstnikke dissidentide oreool, agaVladimir Jankilevski lesk Rimma annab neile sootuks teise tähenduse. Võimuülese ja kultuurikeske.

Rimma ja Vladimir tutvusid 1957. aastal ülikoolis õppides ja elasid koos kuni Vladimiri surmani 2018. aastal. Kunstnik Valeri Jankilevski on öelnud, et kui tahta kukutada Vene võimu, peab võtma kätte püssi, mitte minema seda hävitama oma maalidega. Rimma Jankilevski ütleb mulle esimese asjana, et kardab intervjuud. Vastan, et kardan ka.

Rimma, kas teie käisite ka detsembris 1962 avangardistide kurikuulsal näitusel Moskva Maneežis, kus tolleaegne NSV Liidu partei- ja valitsusjuht Nikita Hruštšov kunstnikke soperdajateks ja pederastideks nimetas?

Loe edasi Rimma Jankilevski: Me ei võidelnud Nõukogude võimuga, me elasime oma elu. →

Tambet Tuisu mängitud Alfred Vinti seriaalis „Reetur“ näeb just praegu ETVs ja tema esimene audiovisuaalne režissööritöö, draamasari „Varastatud lootus: Armukelm“ on just praegu nähtav Elisa Huubis. Meie jutuajamine on päevast laetud. Mõte, et olime kahekesi osalised me oma ööülikoolis, tuli tuli alles siis, kui olin jutu üles kirjutanud.

Kell on kümme õhtul. Ma pabistan, sest see on esimene kord teha intervjuud nii hilja. Aga Tambet Tuisul oli just siis esimene vaba aeg.

Tambet lööb mind pahviks ka sellega, et on tulnud messenger’is tehtavaks intervjuuks oma kodu akna alla pargitud autosse – keskendumise eesmärgil. „Tulin toast ära, et mitte last üles äratada.“

Kui mul millestki kahju on, siis ehk sellest, et meie jutuajamine ei salvestunud visuaalselt. „Miks pilti ei ole? Aa, nüüd sain aru, ma olen nii pimedas,“ ütleb Tambet ja süütab autos laetule.

***

Sellega on nüüd küll nii, et ükskõik, kuidas meil see jutt sujub, jääb ikka meelde. Kui me kokku leppisime, siis juba sellega üllatasid, et olid valmis rääkima pärast pikka päeva.

Mul näitlejamootor jätkuvalt töötab õhtul umbes 19st kuni 23ni.

Loe edasi Tambet Tuisk: näitleja vajab oskust oma kujutlust juhtida. Reeturi mängimiseks ei pea olema ise reetnud →

Tahtsin näha ja tunda, mis mind 14–15aastaselt selles blondis klassiões võlus. Kas see on alles pärast ta kõrget lendu? Äsja valiti ta ta üheks me sajandi naiseks… Tegelikult piisas argise Anne Veski nägemisest tema koduväraval, et teada: jah, see kõik on alles. Aga ma tulin ju vestlema.

Anne on pisut resoluutsem kui omal ajal Raplas plikatirtsuna. Tema käskudest ja soovidest ei saa keelduda.

Kui ennast tema juurest minema sättima hakkan, ütlen, et üht ta käsku ma ikkagi ei täitnud, susse jalga ei pannud. Annet ajab see naerma – mehed!

Vaata nüüd, kuidas sa oled õppinud mehi taltsutama. Ma tulin sinuga rääkima, aga sina oled juba 10 minutit lasknud mul endast rääkida.

Me ei ole nii ammu näinud. Ma pean ju teadma, mida sa vahepeal teinud oled.

Jah, ütlesid, et kuidas mina jõuan, aga mind hoopis hämmastas, mida sina kõik jõudnud oled. Lugesin su nii-öelda CVd.

Lugesid. Kas sa ei teadnud siis, millega ma tegelnud olen?

Loe edasi Anne Veski: enamik artiste mõtleb ju ise endale skandaalid välja. Mul pole seda õnneks vaja olnud →

„Kirik peab olema „üks kindel linn ja varjupaik.“ ütleb peapiiskop emeeritus Andres Põder ka täna. Tema 75 sünnipäeva tähistatakse Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus, seejärel esitletakse tema tsitaadiraamatut „Sõnade sütepann”.

Tegelikult see mind üllatas ja ei üllatanud ka, et kirikuõpetaja Andres Põdrast peapiiskop sai. Nüüd peapiiskop emeeritus naeratab ja tuletab meelde, et olen kusagil kirjutanud, kuidas ta Suure-Jaani kirikuõpetajana mulle ütles, et jättis luuletamise pärast Uku Masingu luuletuste lugemist, sest sai aru, et sellise geniaalsuseni ta ei jõua. Kuulen fraasi: „Inimene on patune olend ja ega ta oma nõrkustest lahti ei saa. Pärast nõukaaegset ajupesu…” Lause lõpp läheb kaduma, sest Andres astub oma kodukabinetti, toob sealt raamatu ja kingib mulle luulekogu „Vaibad kirkuse trepil” – tema noorpõlve luuletused, mis kirjutatud aastatel 1968–1988.

Andrese naine Marje ütleb selgituseks, et see ei ole müügiks tehtud kogu, on omadele.

Hiljem kodus avastan, et raamatus olevad illustratsioonid – graafilised abstraktsioonid punase ja mustaga, linoollõiked – on teinud Andres Põder ise.

Lugeja vast juba aimab, et oleme ammused tuttavad, seepärast sinatame teineteist.

Sa pärast seda ei ole luuletanud?

Loe edasi Andres Põder : Putukauurijast ja hipipoeedist kirikuõpetajaks ja peapiiskopiks →

Üle veerand sajandi Vikerraadio hommikuprogrammi juhtinud Märt Treier on pärast juunikuus juhtunud tervisejõnksu, n-ö eksistentsiaalset hoiatust, äratajaks olemist koomale tõmmanud. Ta korjas kokku oma seni avaldamata ilukirjanduslikud lood, kirjutas pooled juurde ja ilmutas raamatu.

Veel järele jäänud aastalõpu sõidab Märt Treier – ütleb, et bussi või rongiga – uut raamatut „Ära. Laulud laokil inimestest“ tutvustama ligi neljakümnesse maaraamatukogusse ja külakeskusesse. Et Märt Treier raamatu kirjutab, üllatab mind vähem kui see, et ta kasutab inimestega kohtumistele sõiduks ühistransporti.

„Huvitav, et bussijuhi käest ei küsi keegi, kuhu tema kõik satub ühe nädala jooksul. Mõne raamatukogu juures käib ta ühel päeval kuus või kaheksa korda.“

Märt ütleb, et pakkus oma „õrna hinge“ ja uue raamatu välja ning kohad, kuhu ta nüüd külla läheb, olid need, kust kutse saabus.

Selgub, et see ei ole esimene kord nii teha. Oma eelmise raamatuga „Ennäe inimest“ tegi ta läbi samasuguse tuuri üle Eesti. „Ma igatsen vestlusi,“ ütleb Märt ja kinnitab, et tema uues raamatuski on vestlused.

***

Ütled, et sind kutsutakse kohtuma. Tähendab, et oled populaarne?

Alustad kohe provokatsiooniga.

Loe edasi Märt Treier: mulle tuletati meelde midagi äärmiselt olulist – inimene on ajutine →

Ivar Põllu sai 50aastaseks, lavastab Tallinnas Noorsooteatris „Alice imedemaalt” ja räägib hullumeelsete ideede ja otsingu vajalikkusest teatri- ja kultuurimaastikul. See väldib tema jaoks mugavust, mis tapaks kunsti.

Kohman kuidagi nii, et nekroloogi peale on sul vara mõelda, aga… ja jään sinna aga peale toppama. Ivar lõpetab mu lause välkkiirelt: „Aga peab valmis olema.” Ma siis täpsustan, et kumba ta tahaks: kas et rõhutataks tema muusikuteed „Genialistides” või pigem Tartu Uue Teatri loomist ja lavastamist? Ivar on mõnusalt eneseirooniline, öeldes, et otsustama peab nekroloogi kirjutaja või see, kes selle tellib! Ja kui ei tellita, siis nekroloogi pole.

Kuidas sa oma vanusesse suhtud?

Neist, kes tulevad praegu teatrisse, olen poole vanem. Ega me ise ju täpselt ei tea, kuidas teised meid näevad. Kas sa ise noorena nägid 50aastaseid? Ei näinud ju. Kui ma olin 25, siis viiekümnesed ei olnud küll mingiks eeskujuks. Nad olid aktsepteeritud, kuid siiski mõttetud vanainimesed. Kui ma läksin Endlasse 1999, Aare Laanemets oli 50, täiesti vana kaader. Jüri Vlassov ka… Nad olid täies elujõus, aga mõte käis ikka kuidagi nii, et las nad ka teevad, aga see ei loe. Et las nad teevad, aga see on mineviku muusika. Nii ma siis mõtlesin.

Loe edasi Lavastaja Ivar Põllu: sellist illusiooni mul veel pole, et minu teatri toetamine on Eesti põhiseaduslik eesmärk →