Loominguliselt täidetud ja tõstetud. Nende sõnadega iseloomustab end 28. detsembril 50aastaseks saanud näitleja Elina Reinold. Just temal on suur osa selles, et jõulude eel esietendunud holokaustist rääkiv näidend „Ema, kas meie kass on ka juut?” mõjub mulle nagu mateeriasse kootud palve.

Ma arvan, et Elina, mina nagunii, oleme endale võtnud sellise ülesande, mida varasemast ajast ei mäleta. Nimelt – me ajame juttu päev enne esietendust.

On õhtu ja Elinal seljataga kaks läbimängu. Mõtlen sellele, mida võib näitleja sellisel hetkel tunda, ja olen natuke murelik. Mida küsida, et teda aidata? Olen ju just mõni hetk tagasi näinud, kuidas lavastaja Julia Aug oma ärevust varjab. Elina isegi ei varja.

Mõtlen, et tõesti, kunstiga ja loomisega on nii, et ole sa kui kogenud tahes, ikka on iga kord esimene kord. Koban küsimust kuni lõpuks jõuan sõnastuseni …

Millised on olnud sinu viimased kaks nädalat?

Nii raske küsimus.

Raske?

Jah, mitmes mõttes. (Hästi aeglaselt.) Tegelikul olen ma väga rõõmus ja loominguliselt täidetud ja tõstetud Julia Augiga proove tehes.

See teema on väga oluline. Holokaust. Täpsemalt, juutide olukord 1941. aastal Eestis. Pealiskaudselt mõeldes võib tunduda, et see ei puuduta tänapäeva eestlast. Tänapäeva venelast. Tänapäeva juuti … Aga praeguses poliitilises olukorras, mis laiub meie ümber –

Valgevenes, Ukrainas –, ei tea kunagi, mida mingid hullud võivad mõelda või teha. Kõike võib juhtuda. Kunagi ei tea, kuidas mingi asi millenigi viib.

Loe edasi Elina Reinold: teater julgustab inimest ennast tundma ja teistele kaasa tundma →

“Ma ei taha niimoodi oma elu elada, et püüan laveerida eri
poolte vahel, mitte seisukohta võttes. Ainult selle nimel,
et kõigile meeldida,” toob näitleja Evelin Võigemast välja
tarkuse, mis aitab ka rasketel hetkedel iseendaks jääda.

Kui olen diktofoni välja lülitamas, ütleb Evelin sellisel toonil, mis vastuvaidlemist ei salli ja kaasakiitmist samuti mitte: „Ma olen 41, ma ei tahagi olla 25. Kõik on väga hästi.”

Selle peale saan Evelinile lõpuks rääkida ära loo, mis on minuga nüüdseks 13 aastat kaasas olnud. Nad siis mängisid lavatsust „Ruja” Tartus. Ja me lava taga kohtusime Eveliniga, kes küsis, kuidas oli. Mina vastasin siis: „Sa olid ilus.“ Ja sain ta reaktsioonist kohe aru, et sellest ei piisanud. Aga sinna see jäi.

Olen nüüd, aastaid hiljem mõelnud, et Evelin oligi ilus ja teadis seda ka ise. Kui ta nüüd seda mu juttu kuuleb, siis ütleb, et tema reaktsioon polnud mitte „ma tean“, vaid „kas muud ei olnudki?“.

„Vananemise võlu on selles, et rollid on läinud selliseks, kus ainult ilust ei piisa,” ütleb Evelin Võigemast.

Mis sa teed jõuluajal?

Loe edasi Evelin Võigemast: Kui mulle meeldib mu elu, siis see ongi õnn →

Märt Treier vaatab, kuulab, räägib, koolitab ja kirjutab eluolu oluliseks. Ta ise viib mind oma mõttekäiguga selleni, et kirjutan talle tiitliks – vajalik inimene.

Kui Märt Treieri raamatu „Eluolulised lood” esitlusel järg sinnamaani jõudis, et kuulajad sõna said, siis tõusis püsti ilus vanem naine, kes kaunis eesti keeles ütles edasi enda ja oma kaaslaste tänusõnad. Mõte kõlas umbes nii, et ei pea kuulama ja lugema iga päev jooksvaid uudiseid, mis võivad tuju rikkuda. Ent selleks, et siiski maailma asjadega kursis olla, peab kindlasti kuulama Märdi juhitud Vikerraadio hommikuid reedel ja laupäeval.

Märt, kuhu sa kuulud, kuidas ennast identifitseerid?

Loe edasi Märt Treier: tähtis on, et me asendustegevustesse ei upu →

Viljandi Kultuuriakadeemia VI lennu lõpetanud näitleja Priit Loog (1984) on Endla teatris mänginud 14 aastat. Nii-öelda kuulsaks tegi mehe Vargamäe Andrese osa filmis „Tõde ja õigus”. Sel suvel mängis Priit Loog tingimusteta kurjust lavastuses „Serafima + Bogdan”, eestlasest miilitsat nimega Raimond Uusküla. Hetkel on proovisaalis lavastus „Kolm õde”, kus Priit mängib Andrei Prozorovit.

„Tõde ja õigust” käis kinos vaatamas vähemalt 250 000 inimest. Seda, et eestlaste teatrijanu on suur, näitab ka sellesuvine „Serafima + Bogdan” Kolkjal, kus kõik etendused olid välja müüdud. Tribüünidele mahtus igal etendusel 600 inimest. Muide – Priit Loogis ei ole kübetki staariülbus ega edevust.

Kohtume temaga, kui Pärnus Endla teatris on just lõppenud proov. Ingomar Vihmar lavastab Anton Tšehhovi näidendit „Kolm õde” ja Priit mängib seal Andrei Prozorovit, tarka noort meest, kes nii nagu tema õekesedki räägib sellest, kuidas ta läheb Moskvasse ja hakkab elama.

Mängime nii, et mina olen mina ja sina oled korraks taas Andrei Prozorov, kolme õe tark vend. Ja ma küsin su käest, et mis sa jamad, noormees, miks sa siin provintsis kükitad, miks sa Moskva ei lähe?

Sest Tsehhov ei ole nii kirjutanud. Tegelikult ma ei ole sellele mõelnud. Miks ei ole? Sest mulle tundub, et Ingomari lavastuses, õigemini selles lavastuse protsessis koos Ingomar Vihmariga olles on rohkem hetkes olemist kui minevikus sobramist, mõistuslikku analüüsi ja selle pealt osa ehitamist. Nii muidugi võib ja saab analüüsida ja keegi ei keela, aga aus vastus on: ma siiamaani ei ole sellele mõelnud.

Loe edasi Priit Loog, mees mitme näoga, näitleja →

Mats Traat saab täna 23. novembril 85aastaseks. Kirjanik meenutab läinud sajandi põllumehe Erich Erilti sõnu, kes ütles, et küll tuleb aeg, kus te kaabite mulla põldudele ehitatud majade alt välja.

Kirjanik ütleb koroonaviiruse põhjuseks, miks ta ei suhtle otse. Ütleb, et viirus jahib just temavanuseid, ja vastab kirjalikult.

Loe edasi Mats Traat: Mullalähedased oleme lõpuks kõik →

Kirjanik Viivi Luik sai 6. novembril 75aastaseks. Ta on kirjutanud 10 luulekogu, kolm romaani, aabitsaid ja lugemikke, esseesid ja lasteraamatuid.

Alljärgnevas ütleb ta, et kirjanikule enesele ei anna valmis kirjutatud raamatud suurt midagi. „Kui raamat on valmis kirjutatud, on see möödas. Sellele on kriips alla tõmmatud. Kuni kirjanik elab, vaatab ta tulevikku, oma uute raamatute poole.”

Viivi Luik on kirjatähtede valitseja!

Kuidas pääseda argipäeva kõike ühtlustavast mõjust? On seda vaja? On see võimalik?

Kõigepealt selgitan natuke, mida ma mõtlen, kui räägin argipäevast. Mina märgiksin sõnaga argipäev teatavat üdini pragmaatilist inetust. Usinat inetust, mille on alati sünnitanud rahaahnus. Euroopas sai sedasorti inetus hoo sisse 1960. aastatel, kui hakati massiliselt ehitama uusi odavaid elurajoone. Selle inetuse mälestusmärgina meenub kõigepealt Sergeli turg Stockholmis, kus kõik endised majad lükati ühel päeval buldooseritega kokku ja asemele ehitati kõledad kastmajad ning paigutati üks tülikas klaasist skulptuur, mille materjali valikul ei arvestatud põhjamaa talve ega linnatahma. See skulptuur, mis algselt oli mõeldud särava ja selge klaassambana, on enamasti tolmu ja tahmaga kaetud.

Loe edasi Viivi Luik: Argipäev on ahnuse sünnitis →