Elina Reinold: teater julgustab inimest ennast tundma ja teistele kaasa tundma

Loominguliselt täidetud ja tõstetud. Nende sõnadega iseloomustab end 28. detsembril 50aastaseks saanud näitleja Elina Reinold. Just temal on suur osa selles, et jõulude eel esietendunud holokaustist rääkiv näidend „Ema, kas meie kass on ka juut?” mõjub mulle nagu mateeriasse kootud palve.

Ma arvan, et Elina, mina nagunii, oleme endale võtnud sellise ülesande, mida varasemast ajast ei mäleta. Nimelt – me ajame juttu päev enne esietendust.

On õhtu ja Elinal seljataga kaks läbimängu. Mõtlen sellele, mida võib näitleja sellisel hetkel tunda, ja olen natuke murelik. Mida küsida, et teda aidata? Olen ju just mõni hetk tagasi näinud, kuidas lavastaja Julia Aug oma ärevust varjab. Elina isegi ei varja.

Mõtlen, et tõesti, kunstiga ja loomisega on nii, et ole sa kui kogenud tahes, ikka on iga kord esimene kord. Koban küsimust kuni lõpuks jõuan sõnastuseni …

Millised on olnud sinu viimased kaks nädalat?

Nii raske küsimus.

Raske?

Jah, mitmes mõttes. (Hästi aeglaselt.) Tegelikul olen ma väga rõõmus ja loominguliselt täidetud ja tõstetud Julia Augiga proove tehes.

See teema on väga oluline. Holokaust. Täpsemalt, juutide olukord 1941. aastal Eestis. Pealiskaudselt mõeldes võib tunduda, et see ei puuduta tänapäeva eestlast. Tänapäeva venelast. Tänapäeva juuti … Aga praeguses poliitilises olukorras, mis laiub meie ümber –

Valgevenes, Ukrainas –, ei tea kunagi, mida mingid hullud võivad mõelda või teha. Kõike võib juhtuda. Kunagi ei tea, kuidas mingi asi millenigi viib.

Selle lavastuse teema on traagiline ja mina ütlen, et olen täidetud, olen tõstetud? Lavastuslikult … me teeme ikkagi teatrit.

Mis sa sellega öelda tahad, mida see tähendab?

See tähendab, et meie siin ei nuta. Me ehitame lugu ja vaatemängu, et seda vaadates tekiksid inimestel saalis tunded ja nad võtaksid seisukoha. Et nad hindaksid oma teadmisi ja väärtushinnanguid.

Mu mälu järgi on Ita Ever on öelnud, et tema ei pea laval nutma, vaid peab mängima nii, et publik nutaks, kui vaja.

See on elementaarne.

Aga mul jäi mõte pooleli, Margus, selle tõstetuse koha pealt just Julia Augiga koostööd tehes. Miks on see nii hea? Üks asi on see, mis lugusid me räägime ja kuidas see tänapäevaga resoneerub.

Teine ja mitte vähe tähtis asi on, et materjal ja väga isiklik, mida me mängime, on tema kirjutatud. Aga ime on see, kuidas Julia mind näitlejana aitab seda teksti mänguliseks muuta. Ta muudab kogu tööõhustiku mänguliseks. Need märkused, mis ta ütleb, on minu jaoks nii edasiviivad ning mu enda ja selle tegelase, keda ma mängin, maailma avardavad.

On see sellest äkki, et Julia on ise väga hea näitleja ja partner?

Muidugi, aga iga näitleja ei suuda lavastada. Aga tema on ka hea lavastaja.

Mis eristab näitlejat ja lavastajat?

Need on täiesti erinevad tööd. Mina ei ole proovinud lavastada. Või tegelikult mingil määral ikka. Olem näiteringi juhendanud ja teen seda praegu ka. Nõmme kultuurikeskuses. Näitlejameisterlikkust õpetan ka EMTAs muusikutele ja lauljatele.

Lavastamiseks on sul vaja kaaslasi – helitehnikut, kunstnikku, valgustajat … Ja siis mine tea, mine tea …

Mida tänapäeval näiteringis tehakse?

Ma imetlen noori ärksaid ja tarku inimesi. Neid on mu ümber palju. Mu oma lapsed, nende sõbrad ja ka kõik need, kes tulevad näiteringi. Ma usun neisse noortesse.

Esimeses grupis olid mul koolilapsed. Nad lõpetasid gümnaasiumi ja siis me lõpetasime ka selle näiteringi. Kui nad tulid, olid nad 14 ja minu silme all said suureks.

Arvan, et tavalises näiteringis ikka tehakse teatrit. Mängitakse ja luuakse uusi maailmu. Minu näiteringis on nüüd ka täiskasvanuid, kes on juba kõrgkooli lõpetanud. Inimesed, kellel on oma eriala ja kes teevad oma tööd väga hästi. Ja eks sellest sõltu ka tegevuste erinevus.

Teater on inimeseks olemise õpetus. Ma olen sellest lähtunud. Teatriga tegelemine peaks õpetama sind iseenda vastu aus olema. See õpetab ennast kontrollima, vaba olema ja distsiplineerib.

Oot, kuidas?

Mitmes mõttes. Näiteks pead laval olles ennast hoidma nutma purskamisest, aga samas seda tunnet ära kasutama. Ka selles mõttes, et tuled kohale õigeks ajaks. Sa ei saa puududa, sest siis ei saa ka teised midagi teha. Koostöö. Praktilised asjad on siin mängus, mitte ainult pilvedesse tõusev loomine.

Teater on inimesele ka sellepärast vajalik, et ta julgeks tunda ennast, et ta julgeks teistele kaasa tunda. Ilma selleta pole ju elamisel ja maailmal mõtet.

Sa ütlesid eespool, et oled loominguliselt laetud. On sellist tööd ka, mis loominguliselt ei tõsta, vaid selle, mis on, ära võtab?

(Pikk paus.) On kuivemaid … Siis tuleb kasutada oma kogemusi rolli ülesehitamiseks. Loed ja analüüsid ise. Paned kõik kokku – kuidas su tegelane liigub, mis ta tahab, mis temas muutub, mis teda muudab?

Jah, ja siis lähed lavastajaga tülli, sest teed nii, nagu lavastaja pole mõelnud.

Ei lähe tülli. Lavastaja teeb ju sama lugu. Ei lähe tülli.

Mu kolleeg küsis, rääkisime lavastamisest, kas veel on sellised lavastajaid, kes proovis näitlejate peale karjuvad.

Võib küll karjuda, oleneb, miks karjutakse.

Raske on olla lavastaja, see nõuab kõigele muule lisaks kannatlikkust. Näitlejal võib võtta aega, kuni kõik läheb õigeks, mänguliseks, veenvaks. Kõrvalt vaadates võib ju tunduda, et no miks ta juba ei tee. Tegelikult on nii, et näitleja ehitab osa, pannes kihi kihi peale. Nii palju on pisikesi ja praktilisi asju. Näiteks: kuhu ma tooli tõstan? Tõstan nende kahe sõna vahel. Sellel ajal ütlen selle lause, iga liigutus, autori tekst ja tegelase sisemonoloog, tundemonoloog peavad üheks saama. See võtab aega. Kõrvalt vaadates näib see nii lihtne. Aga kihid peavad hakkama teineteist toitma.

Kas see, et võtsid vastu pakkumise mängida seriaalis „Kättemaksukontor”, oli kuidagi elu muutev otsus?

See oli väga kerge otsus. Eesti seriaale ei ole mõtet alahinnata, Margus. Mina hindan „Kättemaksu kontorit” küll üsna kõrgelt. Me teeme kolme päevaga valmis ühe osa. Skandinaavias, Inglismaal tehakse kümme korda suurema eelarvega sellist ühte osa mitu nädal aega.

Mul oli seriaalikogemusi enne ka. Nii et ma teadsin, kuhu ma satun. See on vägev töö. Mõtle sellele ka, kui vähe saavad meie näitlejad filmides mängida. Kui palju on arvestatavaid filmirolle keskealisele naisnäitlejale? Seda peab aastaid ootama. Ja kaameraga töö on nii teistmoodi, omade nüanssidega – see on näitlemine muidugi, aga vahendid on teised, teistsugune spetsiifika. Kui peenelt saab mängida kaamerasse! See on nii kihvt, ma naudin seda.

Isu otsa ei saa?

Ei-ei, see ei muutu tüütavaks, kriminull on alati huvitav ja meil ju lood vahetuvad. Aju töötab. Ma olen ju teksti läbi lugenud, ma tean tegelikult, kes mõrvar on, aga pean mängima nii, et ma seda ei tea. Ja vaat, see on huvitav. Sinna juurde inimsuhted. Lahendad lugu, aga sealjuures on seriaal ka humoorikas.

Üle vindi te, jah, seal keerate. On see näitlejate initsiatiiv?

See algab stsenaristist, kes kirjutab. Meie mängime, kohati, jah, paneme juurde ka.

Marika Vaarik oli seal enne sind võimsalt ees, kas see ei pannud mõtlema?

No aga siis oleks ju kellelegi teisele pakutud, kui ma oleksin hirmu pärast ära öelnud. Ega Marikat ei ole vaatajad siiani unustanud. Järelvaatamisest vaadatakse tema ja Märt Avandi ja Ott Sepaga osasid kogu aeg. Need on väga-väga head seeriad.

Ennast ma hinnata ei oska ja ei hakka ka, kuigi ma usun, et eks ma ole seal mingi inimese loonud nüüdseks.

Ära tuntakse tänaval?

Ikka, aga kuna mul on seal parukas ja prillid, siis võib-olla vähem kui teisi peaosalisi. Muidugi kui ma rääkima hakkan, siis olen vahel omadega.

Aga tead, see on ka tore: ma tunnen nendes äratundmise ära suhtumise minu töösse. Enamasti on see meeldiv. Kui mulle ikka rõõmsa näoga otsa vaadatakse, siis see annab jõudu ja usku edasi teha.

”Kättemaksukontorit” on sellepärast ka hea teha, et on kujunenud filmigrupp, see tehniline pool, ja meil laabub kõik professionaalset. Me mõistame teineteist ja siis saame ka rõõmuga mängida, selleks jääb siis aega. Tugev kollektiiv, kokku kasvanud.

Teatripublik ja telekavaatajad ikka küsivad, kuidas küll näitlejatele see tekst pähe jääb.

Mina tuubin. Tuubin pähe.

Nüüd siin, Julia Augi proovides, meil oli lühike prooviperiood. Saime tekstid kätte kolm nädalat tagasi. Siis ma nägin, kuidas etendus algab sellega, et ma räägin üksi neli järjestikust lehekülge. Siis läheme viis lehekülge sealt edasi ja ma räägin jälle kolm järjestikust lehekülge. Nii et tuubin, tuubin, tuubin, teisti ei saa.

Kui on suurte truppidega tükid, siis seal on viis ja rohkem näitlejat, tekst jaguneb kõigi vahel. Ja kui prooviperiood on kaks kuud, siis jääb tekst proovide käigus pähe.

Mingid nipid ka on tuupimisel?

Ikka, mõtet pidi. Teen mõtteliinid selgeks. Kuidas mõte liigub. Kuidas mõte läheb ühelt teemalt teisele.

Ja kujutluspilt on ka oluline.

Kuidas on, kui tükk läheb mängukavast maha, kas siis läheb sellega ka tekst meelest?

Jah, üsna ruttu. Eriti hea näide on seesama „Kättemaksukontor” . Õpid järgmiseks päevaks teksti, vaatad ta kohapeal paar korda läbi. Teeme stseenhaaval, stseen on peas, selline lehekülg teksti. Tekstid ei ole eriti pikad, dialoogid. Teed ära, ja poole tunni pärast ei mäleta. Selline lühimälu.

Aga peaosadega kuidas on? Seal oli sul üks kuulus monoloog, kus puhusid küünalt surnuks?

Mul lapsed on küsinud, et tee seda, tee! Olen püüdnud meenutada. „Tuleb Oidipus…” Peaksin harjutama. See ei tule meelde tekstina, vaid tuleb meelde selle tegelase mõtteliini pidi. Mida ma mõtlesin ja tegin, kui ma seda rääkisin. Liikumist pidi tuleb. Tuleb meelde, et vaat selle tooli juures ma ütlesin sedasi. Keha mälu ka.

Aga kui keset etendust mingi tähtis tekst ära jääb, kas siis põed?

Laval ei ole aega põdeda. Pead mõtlema, kuidas ma saan seda parandada. Kas see mis ära jäi, on nii tähtis, et üldse pean ta kuhugi veel vahele pistma.

VAT teatris just läks mängukavast maha lavastus „Müller peab lahkuma“. Mul oli seal kaks stseeni ainult, aga olid sellised stseenid, kus peamiselt mina rääkisin. Seal ma vahel tõstsin neid lõike monoloogis ümber. Räägid ühte juttu, aju mõtleb, et oot, mis siin nüüd vahele jäi, kas ma saan selle veel öelda. Ütled siis ära ja saada aru, et see, mis pidi sellele viimasele lausele järgnema, on juba öeldud … Kui seda joonistada, seda aju tööd, siis see ilmselt hüppaks nagu südame kardiogramm.

Lavastusel ja ka rollil on alati ka mingi rütm, rütmid, ma seda tajun, see on nagu muusikas. Siin ründan, siin kaitsen, siin olen abitu … Selles on palju mängu.

Olen sind näinud ikka osalemas tipplavastajate meistriklassides. Miks sa seda teed?

Minu jaoks on näitleja elukutse selline, et pidavalt on vaja juurde õppida. Näitlemise meetodeid on palju. Neid saab laval kasutada erinevaid: võtad ühest meetodist ühe, teisest teise, mis sind aitab. Mis avab sind mängule.

Mis sind ja sinu tööd segab?

Ma ei taha sellest praegu rääkida. Mis? See, kui inimest alandatakse. Ja see on mu meelest mistahes elukutse puhul nii.

Sa nüüd küsid, kas karjumine alandab. Ei pruugi. Ka Mikk Mikiver karjus mu peale ükskord: „Kui sina ei taha siin seda tööd teha, siis ma ka ei taha. Ma lähen minema!” See ehmatas mind üles oma endasse tõmbunud meeleolust. Ütlesin kiiresti, et teeme, teeme, teeme, teeme …

Anna andeks, et ma naeran, aga kujutan nii hästi ette – pisike Elina ja suur Mikiver …

Kõike juhtub. See on loominguline töö, me teeme koos. Üks ei ole teisest parem.

Kui ma näitlejana proovin, pean ma olema tegelikult täiesti vaba, proovima kõike ja ilmselgelt teen ka valesti. Kui ma ei teeks proovis valesti, ei julgeks, siis kust ma selle õige üles leian? Ennast ei tohi häbeneda. Koostöö peab olema teineteist julgustav, siis saab koos minna ja kuhugi jõuda.

See on pilt. mis Elinast tehtud 10 aastat tagasi.

Mis on teatri mõte?

Teatri mõte on armastus. Elu mõte on armastus. Meis on kõik olemas – kadedus, uhkus, enesehaletsus, aga igaühes ka oma heasüdamlikkus, mõistmine, lahkus, kaastunne, huumorimeel … Vaata väikseid lapsi, kes ei tee midagi paha pärast. Teater saab seda parema poole olemasolu meis meelde tuletada.

Meil on kriiside aeg ja just praegu on aeg leida üles see armastav pool endas.

Lavastaja Julia Aug näitleja Elina Reinoldist

Elina… Elina on täiesti uskumatult hea näitleja. Parimate näitlejate kohta öeldakse, et tal on looma orgaanika. See tähendab, et näitleja on nii vaba ja täpne, et võib olla kaadris ja laval koos loomadega nii, et ei erine neist oma loomulikkuses. See on näitleja, kes ei mõtle, et teda vaadatakse. Näitleja, kes ei taha olla parem, kui ta on tegelikult. Näitleja, kellele piisab iseendast. Elina on just selline. Vaba, tundlik, plastiline. Mõtlev, otsiv. Eriileline. Lõputult eriilmeline. Ka kahtlev. Täpne.

Elina sisemaailm lubab tal töötada mistahes materjaliga. Ta võib olla laps, võib olla täiskasvanud naine, ja pole võimalik temalt silmi ära pöörata, kui ta on laval.

Ilmus Maalehes. Pildistas Sven Arbet. Julia Augi foto Siim Vahur.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga