Vaataja ikka soovib teada, mida ta teatrisse vaatama tuleb – draamat, tragöödiat või komöödiat. Ma olen kuidagi nii mõelnud heade näidendite ja lavastuste puhul, et neid ei tohigi ära sõnastada. Paned sõnadessse, ja miski päris lumm kaob ära. Kuidas sinuga on, Urmas? Mis lavastus on „Nipernaaditalv”?

Ma ütleks, et see on üks puhas ja klaar „Eesti asi”. Aus eestikeelne Eesti teater. Nii pildis, helis kui ka näitlejate mängus. Siin on keele ilu, Eestimaa ilu, inimeste ilu Eestimaa sees ja suure jutustaja August Gailiti valu ning võlu.

Kui sa kirjutasid näidendit „Nipernaaditalv”, kas siis pidasid silmas konkreetseid näitlejaid?

Hannesest see mõte alguse sai, seega ei saanud temast kuidagi mööda vaadata. Helgi Annast oli ka paigas, kui ta oma nõusoleku oli andnud osaleda. Ilma temata oleks raskeks läinud. Liisa Aibelit, Silja Miksi ja Natali Lohki vahetasin mõttes kirjutamise ajal erinevatesse rollidesse, aga lõpuks usaldasin enda esmast sisetunnet. Ja Madis Mäeorg jäi mulle kunagi ammu silma, et temaga võiks midagi sellist „triksterdajat” proovida.

Loe edasi Urmas Lennuk: Kuidas liigitada maailma, inimesi ja tundeid seal sees →

Maailmas on täna üle 3000 filmifestivali. Meie Pimedate Ööde Filmifestival (PÖFF) on neist 15 parima seas. Festivali ellukutsuja, hing ja tänane direktor Tiina Lokk räägib, mis kõik 26 aastaga tippu jõudmiseks teha tuli.

Kõigepealt olid üheksakümnendad. Tiina Lokk oli sel ajal seotud muusik Toivo Kurmeti suure unistusega Rapla Hollivuudist. „Toivo Kurmet päästis minu ja mu pere elu. Kui 90ndatel raha ei olnud ja süüa ka mitte, siis Toivo Kurmet palkas meid kolmekesi – Jüri Sillarti, Avo Paistiku ja minu.” Tiina jutust selgub, et Kurmet vedas nad paari aasta jooksul läbi kõige hullemast ajast. Sillart pidi tegema filmi ja Tiina oli selle käsikirja toimetaja. Avo Paistik pidi tegema täispika animatsiooni, mille stsenaariumi kirjutas Tiina Lokk. „Ma sain selle valmis. See on mu elu üks suurimaid eneseületusi. Animatsioon ja see pidi olema veel ulme, ma ei teadnud sest midagi. Hiljem Paistik ütles, et see on tema elu kõige ägedam stsenaarium.” Kahjuks see käiku ei läinud.

Tiina Lokil on meeles, kuidas ta esimest ja oma sõnul ilmselt ka viimast korda sõitis Porshe tagaistmel. „Ma ei tea, millest Kurmet juhindus, aga olen talle sügavalt tänulik. Ma ei tea, kuidas ma ilma temata oleks neist aastatest välja vedanud. Kurmet oli parandamatu optimist. Neid inimesi on vähe, kes oskavad kogu aeg näha täis klaas. Vaadata tulevikku. ”

Nõnda siis, et esimene filmifestival, mis teie tehtud, oli 1996. aastal?

Jah, ettevalmistusi hakkasin tegema 1995.

Kus teie mõte siis oli, kui alustasite, võrreldes tänasega? Oskasite te nii kaugele mõelda?

Ei, mis te nüüd. Ma unistasin filmifestivalist küll ja unistasin maailma kõige paremast filmifestivalist, aga ma elu sees ei osanud unistada A-klassi festivalist. See tundus täitumatu ideena.

Olen alati olnud ka realist. Mul on kaks poolust – üks on unistaja külg ja teine pragmaatiline.

Loe edasi Kuidas Tiina Lokist kinokuninganna sai →

„Ta oli mu vanem vend oma elu lõpuni. Käis me kodus, vaatas aia üle. Uuris, kuidas kõik kasvab. Õpetas. Vanem vend, ükskõik, kes ta on, on hea, aga kui ta on Lembit Ulfsak, siis on veelgi parem!” Nii räägib oma näitlejast ja lavastajast vennast arhitektuuriajaloolane Liivi Künnapu.

Me kohtume Liivi Künnapuga pärast seda, kui olen läbi lugenud värske raamatu Lembit Ulfsakist. Noorem õde oli mõistagi nende seas, kes raamatu kirjutanud Eero Epnerile Lembitut meenutas.

Loe edasi Liivi Künnapu: Vanem vend on alati hea, aga kui ta on Lembit Ulfsak, siis on veel parem →

6. oktoobril 1992, andis me taastatud iseseisvuse aja esimene president Lennart Meri ametivande, pidas kõne ja oli ta esimene tööpäev presidendina.

16. oktoobril 2022 esietendub Delfi Meedia produktsioon Jaak Jõerüüdi näidendist „Lennart. Pöördtooliaastad”. Lavastab Karl Laumets, Lennart Meri on Ivo Uukkivi.

Näidendi üks tegelane on Ajaloo Hääl, keda lavastuses mängib Anu Lamp.

Toon siin tänase tähtsa päeva puhuks ja lavastuse tutvustuseks katked sellest, mida märkas toonasest ajahetkest Ajaloo Hääl (las te kujutluse käivitab see, et seda räägib näitleja Anu Lamp):

Läheneb 1992. aasta lõpp. Eesti kaitseminister Jüri Luik on kahekümne seitsme aastane noormees, Eesti peaminister Mart Laar on kolmekümne kahe aastane noormees, Eesti president Lennart Meri on kuuekümne kolme aastane.

Taastatud iseseisvuse teise talve hakul on Eesti linnad täis külmi kortermaju, nende kütmiseks ei ole ressursse. Eestit pool sajandit valitsenud välisriigi relvajõud paiknevad endiselt Eesti territooriumil, selle kontingendi isikkoosseisu suurusjärk on erinevate hinnangute järgi umbes kolmkümmend tuhat. Pluss suur kogus militaarset metalli, sealhulgas 30 tonni rakettrelvi. Eestil sõjavägi puudub. Eesti uus põhiseadus on vastu võetud rahvahääletusel.

Eesti esimene sõjajärgne president valiti Riigikogus 6. oktoobril. Samal päeval peetud esimeses presidendikõnes Eesti Televisioonis kordus neli korda sõna „õigusriik”. Muud tähtsamad kõne märksõnad olid: eesti jonn, eesti tahe, vaba eurooplik demokraatia, privatiseerimine, peremehed, avatud ühiskond, võõrvägede väljaviimine, kodanikud, lootusrikas tulevik. Vähetähtsaid sõnu kõnes ei esinenud. Kaali kraatrit president kõnes ei maininud.”

Näidendit lugenuna ja ka ühte lavastuse proovi vaadanuna tekib mul ootamatu tunne, et me lähiminevikku vaatav lavastus valmistab ette me tulevikku.

Ivo Uukkivi: Lennart lavastas mängeldes Eesti riiki

„Nägin unes, et Lennart Meri tuli minu juurde heledas ülikonnas, lips ees ja pintsak käe peal rippu, ning küsis: „Kas teeme teatrit ka?“ Kui Karl Laumets mõni aeg hiljem ühel hommikul helistas ja Lennarti osa pakkus, olin mõne hetke sõnatu ja siis ütlesin jah.” See on Ivo Uukkivi lugu.

Loe edasi Lennart Meri teine tulemine 30 aastat hiljem →

Rein Taagepera tuletab kooli alguse puhul meile meelde oma 30 aastat tagasi öeldud mõtet: ainus viis maailmatasemele jõuda on katsuda sellest tasemest ette hüpata.

Politoloog Rein Taageperal (89) on valmis raamat ajast: „Kui ajalugu liikuma hakkas” ehk siis lugu laulvast revolutsioonist. See hõlmab aastaid 1987–1991.(Raamatut esitletakse Tartus 12.septembril.)

Kui Taagepera sel kevadel Tartusse tuli, oli tal enda sõnul natuke rohkem aega ja ta kirjutas oma mälestusi edasi. Lõpetas ka aastat 1992. „Nüüd ma lähen tagasi Californiasse ja seepärast pean elu eest tegema siinsetest kaustadest märkmeid, et seal mälestusi edasi kirjutama hakata. Me alustasime abikaasa Marega seda pendeldamist 30 aasta eest. See pole turismisõit. Meie kodumaa on siin ja kodu seal. Ainus linn, mida ma kodulinnaks pean, on Tartu, aga rohkem träni on kogutud Californias. Kolm last ja seitse lapselast on ka USAs.”

See meie jutuajamine ilmub 1. septembri lehes, õpetajad ja õpilased lähevad kooli. Mida te neile sel puhul ütlete?

Loe edasi Rein Taagepera: Ma nõuan endalt rohkem kui teistelt →

Eesti väliselt leebe ja seesmiselt loogiline kultuuriminister Piret Hartman on valitsuse laua taga kultuuri väärtuste eest seismiseks vajadusel valmis ka rusika lauale lööma.

Esmaspäeval sai Piret Hartmanil täis kolm nädalat ministriametis. Sümpaatne on – ja see tema puhul ka kehtib –, et ta ei pea ministrina hakkama rääkima sellest, kuidas kulutab aega enese kultuurivaldkonnas sündivaga kurssi viimiseks. „Muidugi ei saa ministri rolli ja positsiooni, kuidas see välja näeb, keegi tunda, enne kui ta pole minister olnud,” ütleb minister, kurtmata tavalist ajahäda.

Kahjuks on nii, et me riigis valitseb majanduslik ja poliitiline võim ja kultuuri osa selles jääb üha vähemaks. Ja muidugi ei saa kultuuriminister minuga nõustuda. See äratab lootuse.

Ega ma ei mäletagi kultuuriministrit, kes on diplomi saanud maaülikoolist. Teie olete?

Loe edasi Kultuuriminister Piret Hartman: Kui me lapsi kultuuri juurde ei too, siis me kultuur kaotab elujõu →