Homme esietendub Rakvere teatris „Nipernaaditalv”. Kirjanik ja lavastaja Urmas Lennuk on näitleja Hannes Kaljujärve mõelnud mängima vana Toomas Nipernaadit. Nädal enne esietendust proovi jälgides taban end mõttelt, et selle näidendi teeb näitlejale maitsvaks võimalus ja isegi kohustus muutuda vana meest mängides nooreks.

Jääme Hannesega pärast proovi ja linti räägitud intervjuud veel korraks Rakvere teatri ukse juurde kõnelema. Novembrikuiste kaduvikukujude kõrvale.

Ütlen Hannesele, et teda vana Toomas Nipernaadina nähes tulid meelde noor näitleja Jaan Tooming ja parimas eas Lembit Eelmäe. Hannesel on näitleja oskus plahvatada. Lõdvestumine ja plahvatus. Ja Hannes selle peale ütleb, et peab Jaan Toomingat Eesti kõige geniaalsemaks näitlejaks, keda ta laval näinud on.

Kui alljärgnev juba kirjas, käib kehast läbi see jutt, et kaduvik jälgib meid kõiki nagunii!

Kas sul selg valutab?

Ei valuta. (Silmad naeravad.) Ma ise olen mõelnud nii, et Toomas Nipernaadi sealt raamatukaante vahelt tuleb ja on kangeks jäänud. Esimese vaatuses on nii.

Hehee, mängisid nii, et ma jäin uskuma. Olen aru saanud, et mõte sellest, kuidas Nipernaadi on vana ja vaatab oma elule tagasi, tekkis just sinul?

Mõte oli. Fantaseerisin kuskil, et ei tea, mis Nipernaadist ja ta naistest edasi on saanud. Ja see mõte jõudis Urmas Lennukini. Tema haaras sellest kinni. See mõte oli juba paar aastat tagasi, aga tead küll, teatriasjad käivad pikkamööda.

Kui ma seda näidendit esimest korda lugesin, siis see mulle õudselt meeldis. Minu enda fantaasia ulatus ainult sinnamaani, mis neist saanud on. See, kuidas Urmas on asja sidunud tagasivaatamise teemaga üldse ja eluga… Tema fantaasia oli märksa lennukam.

Kui ma lugesin, siis mind see, mis lugesin, kuidagi väga tundlikuks ja hellaks tegi. Isegi nii, et mõtlesin, kas see on võimalik ka teatris, näitlejate interpreteeringus. Te täna mulle näitasite, et mõju on isegi suurem.

Poeesia, hellus, nukrus, on jah, aga kõik see on kuidagi helge ka.

Põhjatu nukker tõesti, aga ei ole masendav meid ümbritsevas novembris.

Mul on hea meel seda kuulda. Olen selle keskel olnud isekeskis, siiamaani ilma mingisuguse tagasisideta. Ja siis ikka hakkad kahtlema, kas see on tore, mis teeme, kas on õige…

Aga tead, mulle meeldiks seda näidendit, seda lavastust teatris näha, lisaks sellele, et mulle meeldib Nipernaadit mängida. Proove tehes kipud harjuma sellega, mis teed. Ja siis on ikka vaja kinnitust, et see algne on õige. Siis oskad seda tunnet hoida ka.

Mind üllatasid ka Rakvere teatri Nipernaadi-naised. Kõik erinevad ja uhkelt omanäolised. Säravad. Ilusad veel kõigele lisaks.

(Muheleb pikalt.) Väikelinn, provints… See kõlab jube vastikult. Ütleme siis, et mitte pealinna teater. Mu koduteater Tartus muide pole ei üks ega teine…

Väiketetrite näitlejatele peaks kõigile ordenid andma selle eest, mis nad teevad. Ma elan nii kaasa neile. Küsimus ei ole selles, et pealinna näitlejad oleksid halvad. Lihtsalt see töö, mis väikelinnades tegakse – koos oma väljasõitudega –, ja kuidas selle kõige kõrvalt veel sädet sees hoitakse, on ikka äge.

See ei ole sul ju sugugi esimene kord Rakvere teatri lavastuses kaasa teha?

Esimest korda kutsuti 2002.aastal. See oli selline, kodumaise muusikali moodi tükk nimega „Arabella ja Taaniel”. Ardo Ran Varres kirjutas muusika. Käsikirja ja libreto kirjutasid Peeter Raudsepp ja Toomas Suuman, kadunuke. Lavastaja oli norralanna, kes oli ka tantsutaustaga. Tore töö oli. Aga vähe mängisime. Oli keeruline lava.

Keda sina mängisid?

Taaniel Tina. Siis see Rakveres käimine hakkas ja ma olen siin, ei teagi, kuus-seitse korda käinud mängimas. Mulle meeldib.

Kuidas sa seda rasket aega praegu üle elad?

Novembrit?

Mitte ainult.

Ikka panen seda kõike tähele. Ma ei ole fanaatik, et iga tund telefonist uudiseid vaatan. Mis ma teha saan. Hirm on vahel. Siis ajad ta minema, ta läheb ära. Mis minust sõltub… Koroona oli juba vastik. Sõjast rääkimata.

Koroona muutis ju ka kogu teatri elu. Tegime tüki valmis, mängida ei saanud. Isegi esietendusi ei saanud teha. Mängisime ikka korra, just nagu. Mõnele kollegile, maja omadele. Ja siis tükk ootas teatriuste lahtitegemist. Olid pikad pausid, uksed lubati avada ja siis tuli paari korraga taastada mitu asja. Harali kõik. Ei meeldi mulle nii. Raske ka. Aga mis sa ikka teed… Ei midagi…

Vaata, kuidas on läinud… Mäletan sind väga noore poisina Vanemuises lavastuses mille nimi oli „Luv”. Olid vägevas füüsilises vormis. Aga millest see tükk rääkis, ei mäleta.

See oli ülikooli ajal. See luv oli natukene moonutatud love. Evald Hermaküla lavastas. Eks ta üks suhtekolmnurk oli. Kiiksuga. Tüdrukut mängis Liina Olmaru. Teist noormeest kadunud Tiit Luts.

Ikka ma mõtlen Hermaküla peale…

Täna teie proovi vaadates käis mul peast läbi, et Evald Hermakülal oleks hea meel, kui ta seda näeks, sind näeks mängimas.

(Vaikib. Paus kannab.)

Mis teeb näidendist näitleja, sinu jaoks hea näidendi?

Näidend on minu jaoks siis hea, kui mul on laval hea olla. Aga miks hea olla on… Miks ta selline on…

Olen Toomas Nipernaadit 2003. aastal Emajõe suveteatris mänginud. Priit Pedajas lavastas. See oli hiiglama vahva. Küllap ma sulle mingi põhjenduse, vastuse su küsimusele välja nuputaks, sellise, mis üldistaks. Aga ütlen lihtsalt, et lugu, mida jutustad, on tähtis, see on Nipernaadis ja selles meie tükis olemas.

Samas Hannes, kui näitlejal on hea laval olla, ei pruugi publikul teda üldse huvitav vaadata olla. Võib igav olla.

Teoreetiliselt muidugi võib. Näitleja ujub mõnust ja publik haigutab. Minu jaoks peab näidendis olema miskit, mis mind puudutab. Ja kui see on nii, siis ma usun, et suudan mängida nii, et need asjad puudutavad ka publikut. Tekitavad heldimust või helgust, õrna nukrust… Need on toredad tunded, kui need tekivad. Samas me ei ole ju ühesugused ka saalis, et kõigi jaoks ei ole tähendused ka sarnased.

Vaadatakse igasugust teatrit. Palju vaadatakse. Saalid on täis. Lähed vaatad, et mis see siis meeldib, ja mõtled, et kurat, see on ikka nii halb.Aga kui käiakse, siis järelikult ei ole. Ikka seesama jutt, et maitse üle ei vaielda.

Kas sa oma poeg Rasmust käid vaatamas ta esietendustel?

Nüüd enam mitte. Aastaid tagasi ikka katsusin käija. Ma ei tea, mis asi see on, elu läheb aina kiiremaks. Vanasti, sa peaksid ju mäletama, kõike jõudis. Kõike.

Muidugi olen poja üle uhke. Mõistlik mees. Kaks last on tal. Tipp-topp. Hendrikuga samamoodi. (Hannes Kaljujärve teine poeg Hendrik on etenduskunstnik ja muusikaline kujundaja – MM.)

(Hakkab äkki naerma.) Urmas Lennuki tekst tuli pähe. Me tükis ütleb kirikuõpetaja prouale: „Ma tean meest, kes selle mõõduka tasu eest korda ajab. Ta elab kuskil Rapla kandis.” Jutt on lahutusest.

Jah.

See on tema tekst. Miks ta selle nii kirjutas, eks seda peab tema käest küsima. Aga kuule, Rapla on ju tegelikult mingisugune poolmüstiline paik, kust on tulnud väga palju silmapaistvaid, nimekaid inimesi. Hästi palju. Vaiko Eplik on ju ka sealt.

Vaiko tegi lavastusele „1984” muusikat. Sattusime juttu ajama ja jutt läks Rapla peale. Ta ütles mulle: „Sa oled ise ka Raplast, ainult sa ei tea seda.” Epliku nali. Sedapidi seltskond.

Kuidas sa iseenda kurvameelsusega hakkama saad? Noorena…

…teadagi! Mulle tõesti kõige vähem sobib november, mis praegu on. Madal ilm, ei lähegi eriti valgeks. See teeb meele nukraks. Aga tuleb üle elada, tuleb iseenda suhtes nõudlik olla. Ma mõtlen nii, et kellelgi on palju hullem. Mida ma virisen. Ma olen terve, lapsed on terved. See on peamine. Vaata kasvõi Ukrainat. Mis õigust on meil viriseda.

Me kunagi aastaid tagasi Jaan Rekkoriga rääkisime une probleemidest. Rekkor ütles, et jõuga sunnib ennast magama. Ma ei jäta ka enne järele, kui magama jään. Jõuga sunnin ennast ka rõõmsamaks, kui meel nukker. See on võimalik. Ma tean.

Kui oleks teistmoodi läinud elus ja sinust ei oleks saanud sellist näitlejat, mida sa siis teeksid?

Üldse ei tea. Ma räägin ühe loo sellest, kuidas asjad lähevad. Arvo Kukumägi. Tema esimene film oli kassetis „Karikakramäng”, filmi nimi oli „Tätoveering”. See oli Peeter Simmi esimene suurem režissööritöö. Mina pidin mängima seda osa, mida hiljem tegi Kukumägi. Simmi juhendaja oli Andrei Tarkovski. Mind juba oli selle osa peale kinnitatud, aga Tarkovskile ma ei sobinud. Põhjendas, et olen liiga jõuline. Seal on stseen, kus meier ahistab mustlasplikat. Tarkovski oli öelnud, et minusugune vend läheks kohe ja annaks vanamehele vastu tatti.

Aga mis oleks saanud siis, kui toona oleks selle rolligaläinud teisiti? Ei tea. Kuidas see elu kõik just niiviisi läheb? Ma ei tea.

Usud sa elus juhuseid?

Natukene jah. Usun juhustesse, aga jumalale peab ka alati võimaluse andama.

Seleta?

Väärikas juut sureb ära, satub taevasse. Läheb jumalale oma naabrimehest rääkima. „Mul on naabrimees, jumalakartlik ja vaga, aga tal elus mitte kuidagi ei vea. Üldse ei vea. Kas sa ei saaks teda kuidagi aidata?” Jumal vastab: „Ma tean teda väga hästi, aga ta ei anna mulle võimalust. Ta ei osta isegi loteriipiletit.”“ Nii et tuleb võimalusi anda ka jumalale. Samamoodi on nende juhustega, sa võid muidu risteel ootma jäädagi…

Urmas Lennukil „Nipernaaditalves” on selline mõte, et muinasjuttudes jumalat ei ole. Muinasjuttudes on konn, kes muutub printsiks.

Ma ei ole ka osanud nii mõelda varem. Ja Lennuk teeb seda nii iseenesestmõistetavalt. Ütleb, et jumal ei ole muinasjutt. Ja siis keerab seda mõttekäiku veel ja veel. Põnev.

Vanast Nipernaadist tõukuvalt… Kas sa ise oled jõudnud kõik oma vanad pruudid ja armastused läbi käia ja üle vaadata uuesti?

(Naerab, pisut tehtult.) Kurat, ei ole. Mõnest ju tean, mis on saanud elus, mõnda ei tea enam üldse. Kõike ei mäleta.

Kas sa seda rolli tehes mõtled oma elu peale ka?

Ei ole vist mõelnud. Kas peaks? Eks see mõttena on huvitav, aga…

Ma, kui Urmas mulle esimest korda sellest Toomas Nipernaadi talvest rääkis, küll hakkasin mõtelema.

Tahaksid sa seda tõesti teha? See on ju nii nagu enne lahkumist. Mõjub ju ettevalmistusena. Ma ei taha veel. Mul ei ole sisemist sundi. Äkki veel ei ole? Andeks palud, et ma nüüd lahkun. Ei, tahan elada veel.

Ma küll panen tähele, et aastate lisandudes mõtlen enam oma lapsepõlvele ja sellele, mis mind on kujundanud.

Seda nagunii, ma ka nii teen. Mõtted on teised kui poisikesel. Me ei saa sinna midagi teha.

„Nipernaaditalves” on jutt tagasi ja edasi vaatamisest. Kuidas sina seda teed, mis õige on?

Ei ole õiget. Ei ole nii, et edasi on õigem või tagasi. On inimesi, kes panevad ainult edasi, ja tagasi ei vaata. On selliseid, kes näevad ainult minevikku. Pole õiget.

Ma ise kipun olema rohkem tagasivaaataja. Mulle meeldib mõelda sellele, mis on olnud. Jah.

Ilmus Maalehes. Pildistas Sven Arbet.