Lavastaja Lev Erenburgi meistriklass. Vasakult Külli Reinumägi, seisab Jaak Prints, Hendrik Toompere noorem ja meister.
Alina Karmazina ja Kristo Viiding meistriklassis.
Selle suve kõige kõvem teatriuudis on see, et üle paljude aastate hakkab sügisel Peterburis lavastajaks õppima kolm noort lavadel juba silma paistnud Eesti näitlejat. Oleg Lojevski ütleb: “Ei ole halbu näitlejaid, on halvad lavastajad. “.
Roman Baskini lavastatud ja Gabriela Liivamägi ülespildistatud “Hamleti” eelugu, kabinetiistungid, matused… väärib suurt fotonäitust, seal on dramaturgia sees vägevalt. Alljärgnev lugu ilmus esmalt Maalehes.
Hamlet – Üllar Saaremäe.
Aeg liigestest on lahti, neetud rist, ja teatrilt suves nõuab paikapanemist.
Pärast „Hamleti“ esietendust Rakvere linnuse jubedast, lausa eluohtlikust kivitrepist alla turnides mõtlesin, et ei lähe tuttavatele tegijatele õlale patsutama. Mitte sellepärast, et poleks põhjust olnud. Lihtsalt see peegel, mille Roman Baskin koos näitetrupiga paariks tunniks publiku ette asetas, oli liiga kõver, et rõõmustada.
Lavastuse kavalehel on kirjas, et tegevus toimub Taani võimupartei peakorteris. Kui oleks suutnud etendust vaadates ennast Taani riiki (kus “miski mäda”) mõelda, siis ehk oleks läinud.
See lugu ilmus mais ajakirjas Eesti Loodus. Raela kivipildid on siin lisaks.
Küsin vene aadliku, eesti näitleja Peeter Volkonski sõnadega endalt ja mitte esimene kord: Mis maa see on? Ma ei tea vastust. Õnneks.
1998. aastal, kui Raplamaal tähistati Mahtra sõja 140. aastapäeva, mängiti siin vanal sõjaväljal Eduard Vilde romaanist tõugatud lugu taas maha. Ja vaat siis Peeter Volkonski selle „Mis maa see on?“ sõnad kirjutas. Siiri Sisak mängis mõisapreili Juliette Marchande´. Nii, nagu ikka läheb asjadega, mis imelised, sai see Siiri viisiga kaunis laul üldtuntuks alles 2011. aasta laulupeol.
„Mis maa see on, siin pole ühtki mäge, /vaid metsad lõputud ja laukasood,/ kuid siinne rahvas täis on imeväge/ ja kummalised nende laululood.//.
Siin ei ole mu jaoks ülearune märkida, et sel laulupeol juhatas sedasama laulu Raul Talmar, koorijuht, kes Raplast läbi vilksus mõni aasta tagasi ja mu mõttemaailma midagi selle vilksumisega ikka oluliselt juurde andis…
Esana lava.
See lugu on kirjutatud homme Albus Kukenoosi viljaaidas esietenduva „Prohvet Maltsveti“ lavastuse, Albu valla ja kogu Järvamaa auks, kus kultuuris on sündinud, juhtunud ja sünnib-juhtub veel mõndagi.
Ma pühapäeval paepäevade aegu käisin Paide ajatornis. Seal liftis, mis inimesi ajas liigutab, liigutas mind teatrist mõtlema Järvamaal ja sellest, et kultuuripuuted on pea ainus, mis alles jääb.
„Laku perset, püssamies“ – selle sentensiga algab mu jaoks minu isiklik Vargamäe lugu. Hiljem alles tuleb sesse teater selle sõna otseses mõttes. Kes nüüd selle tsiiratsinna rahvaliku laulu „Kus sa käisid, valge jänes“ teksti otsima hakkas, leiab sealt tõesti sõnad, kuidas jänes Moskva linnas käis ja püssimehel püss lahti läks. Mul on selle lauluga Vargamäe seos ennekõike. See laseb mõtetel uidata.
Nad on täiskasvanumad kui ise julgevad mõelda
´
Alumine rida vasakult: Vallo Kirs, Imre Õunapuu, Hendrik Vissel, Rait Õunapuu ja Kristian Põldma. Üleval: Jaanus Tepomees, Katrin Kalma, Maaja Hallik, Maarika Palm, Adeele Sepp, Klaudia Tiitsmaa, Saara Kadak ja Siim Maaten.
See lugu ilmus ajalehes Postimees. Siin on nüüd rohkem pilte ja tegin ära ka enda vigade paranduse. Sorry Kristian.
Laupäeval, 22. juunil said Viljandi kultuuriakadeemia 2013. aasta 150 lõpetajat Ugala teatris kätte oma ülikoolidiplomid.
Teiste seas lõpetas akadeemias IX lend etenduskunstide osakonna teatriinimesi, lavastajaid ja näitlejaid.
Vaatan Ugala teatri terrassil kuut neist ümber ümmarguse laua ja ütlen südamest: teiega koos teeksin teatrit. See ei ole lihtsalt emotsioon, vaid nende noorte nägemise, kuulmise ja tähelepanemise tulemus viimase nelja aasta kestel. Tean neid nägupidi ja pisut tegupidi…
Ajan juttu lavastajate Vallo ja Siimu ning näitlejate Klaudia, Katrini, Kristiani ja Imrega.
Siis. Fotod Viio Aitsam
Mülleri Sass on surnud. 1996. aastal märkasin temaga intervjuud tehes fikseerida ka täpse aja. Need Sassi mõtted on mõeldud ja räägitud Pärnu-Jaagupis 29. juunil, niisiis 17 aastat tagasi. Tookordse loo pealkiri oli “Dinosaurus on elus”.
Olen 17 aastat tagasi tehtud pika intervjuu algusesse kirjutanud täna tõsinaljakana tunduva viite „Mõned päevad tagasi tuhandete lemmik Sven Kivisildnik on ajalehes Post kuulutanud: Aleksander Müller jättis joomise maha.“ Enne intervjuud näitas Sass mulle uhkelt seda ajalehte ja juhtis tähelepanu, et temast kirjutatu kõrval on teine lugu ja kui kahe loo pealkirjad kokku lugeda, moodustub veelgi uhkem pealkiri: „Sass Müller jättis joomise maha. Homodel lõbu laialt“.