Kohe 75aastaseks saav Tõnis Mägi ei usu juhustesse ja ütleb seda ka oma uues laulus, mida esitab juubelikontserdil 17. novembril Tallinnas Alexela kontserdimajas: „…ehk oleme siin hoopis teiste pärast/ ja polegi juhus, et kohtume.”

„Lugesin ja leidsin Oskar Wilde’ilt sellise mõttekillu: „Selge mõistuse esimeseks eelduseks on enamiku arvamusega mitte nõustumine,” loeb Tõnis oma kladest. Kommenteerin seda, et inimene leiab endale sobivaid tsitaate siis just, kui ta neist puudust tunneb. Tõnis loeb edasi. Konfutsius on öelnud, et kui tõde võib öelda ainult sosinal, on riigi vallutanud vaenlane. „Mind kõnetavad sellised asjad, mis siis, et olen lihtsalt laulja, laulude laulja,” jätkab eluvormis Tõnis Mägi.

Loe edasi Tõnis Mägi: laul on kahekordne palve →

Tigedust on palju meid ümbritsevas Eestis. Ma maailmale seda üldistama ei hakka, ehkki tunne on, et sealt meie tigedusele hoogu antakse.

Lavastaja Hendrik Toompere kirjutab sotsiaalmeedias (säilitan tema kirjapildi): „yldine igapäevane foon on väga agressiivseks muutund. neid lugusid, mis tänaval, poes, liikluses aset leiavad, on kymneid. ei viitsi kõiki kirjeldada.”

Lavastaja ja näitekirjanik Urmas Lennukiga kõneleme loomingust. Jõuame jutuga sinna, et ühte tööd tehes puhkad teisest. Ja siis ta ütleb: „Rahvas vajaks hädasti puhkust. Vaesus on liiga suureks kasvanud.”

Kolm arvamust siis.

– Tigedus tuleb väljast, tõsi, sellist infotulva ja sundi poolt valida pole varem olnud.

– Üldine foon on agressiivsus. Kas seegi ei ole äkki seotud sellega, mis meieni maailmast jõuab? Agressiivsus väljendab seesmist ebakindlust.

– Vaesus on suureks kasvanud. Kas on, või on kasvatatud hoopis seda hirmu, et on oht kaotada hetke elustandardit, ilma jääda sellest heast, mis on?

Seosed kõigi kolme arvamuse vahel on üsna selged – üks kasvatab teist, teine kolmandat. Ole või moodne ja kasuta olukorra iseloomustamiseks sõna eskalatsioon.

Loe edasi Fragmentaarium: maailmakord muutub ja tuleb ennast uuesti leiutada →

Nii nagu Talv ei murra meest,

end kaitseme ka Katku eest!

Kõik tuled tervituseks talle

me süütame ja, peekris vein,

kesk lustipidusid ja balle

ei puuduta meid surm, ei lein.

Tsitaat Aleksandr Puškini näidendist „Pidu katku ajal”, mis nüüd omakorda tsitaat Mati Undi näidendis „Vend Antigone, ema Oidipus“.

Katk, sõjakoledused, vägistamine ja peade mahalõikamine pole vaid 21. sajandi maailma kannatuste kirjeldus. Eesti Draamateatris esietendunud „Vend Antigone, ema Oidipus” tuletab meelde, et kreeka tragöödiate 2500 aasta tagune halastamatu julmus on ülimaltki sama.

Üks kiht selles lavastuses on inimliku ja jumaliku kergemeelsuse vastu. Samas ei ole lavastus üldse mitte raskemeelsuse poolt.

Tiit Ojasoo lavastuse esimene vaatus, pealkirjaga „Bakhandid”, lõpeb sellega, et koor, naiskoor, skandeerib rõõmsalt ja ekstaatiliselt: „Ei puuduta meid surm, ei lein. Ei puuduta meid surm, ei lein.”

Kolmandas vaatuses „Vennad ja õed” matab Antigone Teeba valitseja Kreoni käsku eirates oma venna. Antigone teeb teo, mida kõik heaks kiidavad, aga keegi seda välja öelda ei julge, ja Kreon mõistab oma õetütre Antigone surma. Kas ei tule tuttav ette? Nagu seegi, et vend sõdib vennaga.

Loe edasi Antiigi ahastav argipäev 21. sajandil →

Margus Mikomägi

ARS Projektiruumis saab veel kaks päeva (Maaleht ilmub 26. oktoobril) vaadata Kaido Ole maalide näitust „K&O“. See on sõna otses mõttes kujutava kunsti näitus. Uutel maalidel kujutab kunstnik väikest ja suurt iseennast ette situatsioonides, millest ta ei saa rääkida ja mida keegi ei saa maalida siis, kui on juba seal, kust tagasi ei tulda.

Näituse temaatika puudutab elu, vananemist ja surma. Kuigi Kaido Ole seekordset loomingulist puhangut kannab surma teema, ei muutu ta kusagil morbiidseks. Kõik on eluterve! Jutustavate maalide põhitooniks on vaimukus.

Loe edasi Kaido Ole taevas ja põrgu läks maalide sisse →

Kirjeldades ja mõtestades möödunut – Mati Undi ja tema eakaaslaste ajastut, annab Mihkel Mutt oma raamatus „Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg” iseloomustuse ka praeguste inimestega sündivale. Mitte küll otsesõnu, aga ometi on see lugemine hinnang ka sellele, mis kultuuris praegu toimub.

See on mu meelest maailma mõõduga raamat. On kultuuriuurimus. On ajalooraamat. On teatriajalooraamat. On suure eestlase elulugu. On loomingulisuse analüüs. Ühe põlvkonna raamat on see kindlasti ka.

Uhke on, et Mihkel Mutt on pannud raamatule poeetilise pealkirja, sellise, mida ei seletata, mida mõistatatakse ja mõistetakse.

Loe edasi Mihkel Mutt: Kus on Unt seal on ka ajastu kese →

Esikülje pildil: Vasakult – Eduard Vilde, Peeter Oleander, Carl Paul Martin Hasselblatt – Jan Anderson, Mai – Urve Tomberg, tema seljataga seisab Hans Panso (sulane endises kõrtsihoones – Tiit Tõnnus, Prits Lang – Tavo Kikas, Hans Tertsius -Alar Mutli. Suures plaanis seisab Mari – Angela Täpsi. Mari on kummaliselt mõtlev ja nägev, pisut romantiline tüdruk selles sõjasträäkivas seltskonna. Mehed, ka Eduard Vilde armuvad temasse.

Juuru kirikuõpetaja Kalle Kõiv kirjutas näidendi „Sõda, siis sõda” sellest, kuidas Eduard Vilde 1901. aastal Juuru Eeru kõrtsis oma maameeste mässu romaaniks materjali korjas ja kuidas sellest talupoegade vastuhakust romaanis Mahtra sõda sai. Lisaks kirjutamisele ta lavastas näidendi ja mängis ise harrastustrupis omamoodi vaimtegelast Peeter Oleandrit.

Loe edasi Mahtra sõda Eeru kõrtsis: kupjale on antud taevane and haiget teha →