Režissöör Aljona Suržikova hiljuti esilinastunud portreedok „Kaarel Kurismaa ajatuse piirid” räägib mitmekülgsest kunstnikust, kes alustas Eestis kineetiliste objektide tegemist juba möödunud sajandi kuuekümnendate aastate lõpus. See oli aeg, kus kunstiteadlased ei olnud veel välja mõelnud sõna installatsioon.

Kaarel Kurismaa (85) on olnud oma nägu kunstnik sõltumata ajast ja riigikorrast. Minu teadmisesse jõudsid tema nimi ja kineetiline kunst ilmselt tänu Sven Grünbergile ja tema ansamblile Mess, kelle kontserte kaunistasid-kujundasid Kaarel Kurismaa kineetilised objektid. Kunstiteosed, skulptuurid ja arhitektuuri vormid, mis pakkusid elamust mehaanilise liikumise, valgusefektide ja helidega. Sellest filmis ei räägita, aga mulle tundub, et Grünbergi ja Kurismaa viis kokku üks mees, Härmo Härms, kes ehitas Svenile süntesaatoreid ja pani Kaarli objektid liikuma, plinkima ja häälitsema. See osa ajaloost filmi ei mahtunud. Kunstnik ise räägib sellest, et ta tahtis noorena muusikuks saada, aga siis tuli valida. Ta valis kunsti.

Kineetiline kunst oli moodsa kunsti suund. Siin saaks ilmselt pikalt arutleda eelmises lauses oleva sõna oli üle. Kas see kineetiline kunst, mis täna sünnib, installatsioonideks nimetatu, ei ole äkki enam moodne? Moevoolud ja suunad, millal nad on uued…?

Üks selle portreedoki õnnestumistest on see, et tahad pärast filmi nägemist Kaarel Kurismaa mitmekülgsest loomingust enam teada. Seda näha ligemalt. Ja õnneks on internetis need võimalused olemas.

Trammivasika kujund

Aljona Suršikova portreefilmi põhikujundina näen ma trammivasikat. Trammivasikas on Kaarel Kurismaa 1983. aastal tehtud animafilm. Kümneminutilise filmi lugu on selline: Trammivasikas ehk siis noor tramm väljub esimest korda depoost liinie. Ta alguses sõidab korralikult mööda etteantud rööpaid. Uudishimu ümbritseva maailma vastu ei lase tal aga käituda tavatrammile omaselt. Ta tahab suudelda rõdul passivat ilusat naist. Hakkab taga ajama koera, kes ajab taga kassi. See tekitab segadust, inimesed peatustes ei pääse trammile. Siis ajab politsei mootorrattal (Ma meelega kirjutan politsei, kuigi selle filmi tegemise ajal oli meil veel miilits. Kaarel Kurismaa mu meelest ka joonistas mitte miilitsa, vaid politseiniku. MM) trammivasikat taga ajama. Kuni neile satub ette sillakaar, kus tramm sõidab rööbastelt välja sillakonstruktsioonile ja tõuseb lendu. Tiirutab linna kohal. Kukerpallitab pilvedes. Satub äikesepilve, kus sähvib välk.

Linnainimesed vaatavad trammivasika lendu taevas ja kui ta hätta satub, ulatab härrasmees politseinikule vihmavarju. Politseinik ronib sillakaarele ja viskab vihmavarju trammivasikale sarvede külge. Vihmavari on langevarju eest ja nii maandubki ta tagasi maa peale ja rööbastesse. Trammivasikast saab tavaline korralik tramm, mis võtab linnainimesed peale ja viib nad edasi või siis tagasi. Korraks ta isegi veel teeb vembu, nagu tahaks lendu tõusta koos inimestega, aga siis järgib tavapäraseid reegleid. Film on tehtud Kalju Kanguri lasteluuletuse „Hajameelne tramm” motiividel ja stsenaariumi autor on Paul-Eerik Rummo.

Sümboolne

Selline lihtne, aga tähendust täis lugu. Peale tähenduste on filmis jälgitav ka Kaarel Kurismaa kunstnikukäekiri. See ei ole tavaline linn, milles trammivasikas seikleb, vaid on linn, mis on olemas Kaarel Kurismaa peas ja sealsed majad tuletavad meelde ka kunstniku liikuvaid ja ümisevaid objekte. Kaarel Kurismaa on trammivasikas olnud kogu oma pika loomingulise elu jooksul, piltlikult öeldes on ta kukerpallitanud pilvedes.

Ta on olnud ikka oma ajast ees. Tänapäeval palju räägitakse taaskasutusest. Kurismaa kineetilised objektid – seda ta filmis ka põnevalt räägib, et ta ateljees on tänaseni kõiksugu koli – on n-ö leidmaterjalidest tehtud. Samas saab rääkida Kurismaad iseloomustavast, talle ainuomasest esteetikast, mistahes kunstivormi poole ta siis ka ei pöörduks. See on lihtsamalt öeldes äratuntav käekiri. Üks kunstiteadlane ütleb, et Kaarel on geniaalne marginaal.

Kõigile näha

Filmist selgub, et vähemalt üks Kaarel Kurismaa kineetiline objekt on alles, on saanud n-ö maamärgiks. Tallinnas Pärnu maantee viadukti ja trammidepoo juures asuval väljakul on 1993. aastast kineetiline skulptuur „Tallinna trammiobjekt”. See on tehtud Tallinna trammipargi sajandaks sünnipäevaks ja sai valmis 105 aasta juubeliks. Nüüd on filmitegijad saanud jälgida selle restaureerimist. See on ainus kunstnik Kaarel Kurismaa suurtest objektidest, mis alles. Ja see hästi seostub eelpool kirjutatud trammivasika kujundiga.

Vabameelsus

Film näitab kunstnikku, kes mängib oma maailmas, ja annab ülevaate Kaarel Kurismaa loomingu mitmekülgsusest. Kunstnik mängib enda ja teiste lõbuks. Ta on monumentaalkunstnik, maalikunstnik ja minule üllatuseks selgus näiteks, et tema tehtud on ka Paide muusika- ja teatrimaja vitraažid. Olen neid seal käies ikka tähele pannud, kuid mitte kunagi pole osanud märgata, et see on Kaarel Kurismaa looming. Nüüd siis küll. Vaadake võimalusel ka teie.

Internetiavarusest leidsin veel ühe väikese ülevaate Kaarel Kurismaa kunstist. Selle esmaeeter Eesti televisioonis on olnud 2. detsembril 1990. Sarja nimi on Eesti nüüdiskunst. Režissöör on Jaanus Nõgisto, toimetaja Mariina Mälk. Tutvustatakse seda nii: „Täna on mitmesugused objektid ja installatsioonid Eesti nüüdiskunsti lahutamatu osa. See pole aga mitte alati nii olnud. Üks teerajaja selles vallas on olnud Kaarel Kurismaa. Kunstniku loomingut kommenteerib kunstiteadlane Jüri Hain.”

Aljona Suržikova filmis kõnelevate kunstiteadlaste seas ütleb Andres Kurg toredasti, et tagasi vaadates astub Kurismaa kõrvale omast ajast: „Ta ei ole sellest ees või sellest taga, aga on kuidagi ajakohatu. Ta justkui ei sobi sellesse aega.” Nagu ühes portreefilmis kohane, on ka Suržikova kasutatud vanu fotosid ja dokumentaalkaadreid. Ühel dokfilmijupil, kus Kaarli heli, värvi ja vormi ühendavad kunstitööd, vilksatavad vaatajate hulgas näiteks Riho Sibul ja Erki-Sven Tüür.

Ilus ja salapärane

Galerist Olga Temnikova ütleb filmis tõe, mis kõlama jääb: „Tegelikult institutsioonid defineerivad kunstimaailma, mitte kunst. Seepärast, et kunst, see toimub kuskil külades, sahtlites ja me seda tegelikult ei näe. Institutsioonid teevad kunsti nähtavaks. Institutsioonid on muuseumid, galeriid.”

Messidel ostetakse nähtavust. Ägedad on kaadrid 2019. aastast Šveitsis Art Baselis kunstimessil, kus Kaarel Kurismaa objektid olid eksponeeritud. Olga Temnikova selgitab Kurismaa kineetilise skulptuuri „Auruekspress ja teivasjaamad“ (1993/2010), mida Art Baseli kunstimessil Temnikova & Kasela galerii väljapanekus eksponeeritakse, taassündi. Taastamine ei olnud kerge – valgus, hääl ja aur, üldvorm, värvipinnad… Galerist ütleb, et see tuli teha nii, et kõik oleks seksikas. Ja kaadrid näitavad suurt vaatajahuvi. Korraks põigatakse ka Milaanosse Itaalias ja Austriasse 2022. aastal, Saksamaale aastal 2023, galeriisse Berliinis, kus samuti Kurismaa põnevad kineetilised objektid eksponeeritud.

Filmis on peale kunsti ja kunstiteadlaste veel kaks n-ö peategelast, Kaarli naine, maalikunstnik Mari Kurismaa ja sõber, maalikunstnik Tiit Pääsuke. Siin lõpus on õige tulla filmi alguskaadrite juurde, kus kõik kolm istuvad laua taga. Aljona küsib kaadri tagant: „Kuidas see film peab välja nägema, Kaarel?” Kaarel vastab: „Ilus.” Tiit küsib: „Misasja, vilus tuleb vaadata? (Seltskond naerab.) Salapärane peab olema see film, ma arvan, Kaarlist, sest teda ei ole lihtne katki hammustada.” Mari ütleb: „Jah, ta ei anna ennast kergesti kätte.”

Tagantjärele tarkusega võiks filmi vaadanuna öelda, et Kaarel Kurismaa kineetilised objektid ennustasid ette tehisintellekti tulekut.

Aasta missiooniinimene on Aljona Suržikova

2. veebruaril kuulutati Fotografiskas välja kodanikuühiskonna aasta tegijad ja aasta vabatahtlikud. Autasud andis üle Eesti Vabariigi president Alar Karis.

2023. aasta missiooniinimeseks valiti dokumentalist, Järvamaal Türi vallas elav Käru kultuurielu edendaja ja kohaliku muuseumi rajaja, kolme lapse ema Aljona Suržikova.

Aljona Suršikova on filmirežisöör. Käru muuseumi asutaja ja eestvedajana on Aljona mäluasutuse töösse kaasanud kohalikke inimesi – muuseum töötabki vaid vabatahtlike toel.

Tunnustamise korraldas Vabaühenduste Liit, koostöös Siseministeeriumi, maakondlike arenduskeskuste võrgustiku ja Eesti Vabariigi presidendi kantseleiga.

Ilmus Maalehes. Pildistas Sergei Trofimov.