Olen unistanud teha teatriintervjuusid ja ka lavastustest kirjutada koos andeka kunstnikuga. Agentuur tegi selle ära, kutsusdes konverentsi protokollima kunstniku Joonmeediast.

Raha võim teeb ebakindlaks. Mida teha?

Teatreidki sünnib meil aina juurde, riigi rahakott ei pea tempole vastu.

Linnateatri näitleja Priit Võigemast ütles Eesti Teatriagentuuri 20. sünnipäeva konverentsil, et tema tutvusringkonnas pole enam inimesi, kellel ei oleks oma osaühingut. Ta pidas silmas ilmselt oma teatrituttavaid. Neid, kes oma põhitöökohalt sellist palka saavad, et äraelamiseks kümmet (küll oma elukutsest lähtuvat) asja peavad tegema.

Loe edasi Hirmud, hirmud, teatri hirmud →

Eestis läheb pimedamaks. Kollased taskud on kollased, sest see on valguse värv.

Teatritasku on nüüd ka Kollane. On üks viiest, mis liidetud osaühingusse Kollased taskud. Osaühing sündis selle aasta 1. septembril Raplamaal Raikküla vallas Raela külas. On tehtud olude sunnil ja ehk saab sest ka kunagi olukirjeldus.

See on kahe endise ajakirjaniku firma, asutamise ajendiks ühine veendumus, et ei taha enam kuuluda massimeedia masinavärki, mis tundub liiga pealiskaudne ja ahne. Otsustasime ise olla oma tööandjad.

Loe edasi Teatritasku ja teised kollased taskud →

Paraleesed sirged ristuvad. Fotod Viio Aitsam

Kõik räägivad rahvastiku vananemisest, aga midagi ei sünni.

Küsisin Eesti Vabariigi kahekordselt eksministrilt, millal ta kavatseb musse investeerima hakata. Sain vastuseks, et ta investeerib ikka neisse asjadesse, mis kasulikud on. Aus vastus ju, aga pani mõtlema.

Koht, kus “vana sõbraga” kohtusin, oli Raplamaa majandusfoorum. Pealkiri: “Investeeri Raplamaale. Investeeri inimesse”. Foorum oli kutsetega ja mina sattusin sinna üsna juhuslikult.

Kohapeal sain teada, et foorum avab majandusnädala; et taolist foorumit peetakse kõigis maakondades ja et üldse on plaanis kogu me armsal maal selle nädala raames korraldada 200 sõnast “majandus” kantud organiseeritud kohtumist. Nad ütlesid kuidagi teistmoodi seal, ilmselt oli see sõna “üritus”, aga hää küll. Sündmuseks ilmselt seda, mis sündis, nimetada ei saa.

Loe edasi Pensionäride maakonnad ja kummitusrong →

RAAMAT

Margus Mikomägi

Minu venelased ehk Ühe parve linnud

Kirjastus SE&JS 2014

URMAS LENNUK

Margus Mikomägi värskelt ilmunud „Minu venelased ehk Ühe parve linnud“ pole pelgalt teatriraamat. See on raamat otsivale inimesele.

Praeguse aja sündmused on asetanud selle raamatu natuke ühiskondlikku konteksti. Ebatänuväärselt. Ja mitte ainult pealkirja tõttu.

Meil kõigil võivad ju olla omad venelased, omad hiinlased ja sakslased, aga see ei tähenda, et peaksime tegema laiendusi nende rahvuste hulgas maad võtnud äärmusliikumistesse.

Seetõttu tahaksin konteksti kõigepealt tagasi jalgadele asetada. Mikomägi ei ole seda raamatut kokku pannud poliitilistest vajadustest lähtuvalt. Ja raamatus portreteeritavatest isikutest pole samuti mõtet otsida seoseid Vene propagandaga. Raamat sõnum on ikkagi teatris, loomingus, kunstis ja elus laiemalt.

Mikomägi raamatuga kohtumine oli väga lootustandev kogemus. Kui üldiselt kiputakse autoriteete peegeldama ülivõrdes, siis Mikomägi on suutnud tuua nad inimlikule tasapinnale. Panna nad suhtlema mitte üksnes intervjueerijaga, vaid ka enesega. Intervjueeritavad ei esita ses raamatus mingeid postulaate ega loosungeid, vaid mõtisklevad oma töö ja tegemiste üle laiemas (teatri) kontekstis. Raamatu suur pluss, et Mikomäel on õnnestunud lisaks inimestele ja isiksustele jutustada ka mõtteid.

Loe edasi Mõtteid elust enesest →

Andresed, Lepik ja Tabun mängisid Raplamaa Lipa küla vanas koolimajas oma kahemehe-lavastust „Maailma lõpp“.

See elu- ja lavakogemus, mille just need näitlejad kahekesi koos lavale astudes kaasa toovad, on haruldane kas või ainult sellepärast, et see nii kaua on kestnud. Näitlejatarkus ja tänastelt lavadelt kaduma hakkav omamoodi (teatri)väärikus on see. Nende jutustatud ja mängitud loost sõltumata saan öelda, et teater jääb ellu ka siis, kui maailm lõpeb. Koosmäng ja kokkumäng, see, kuidas nad laval teineteisele partneritena toeks on, on naudinguga jälgitav iga sekund.

„Maailma lõpp“ ise on kaks tundi kestev lavalugu, kus koos kaks maailma ‒ Jack Londoni ja Jevgeni Griškovetsi oma. Laval on näitlejad, kes mängivad näitlejaid, kes näidendis lavalemineku eel maailma parandada püüavad. Maailma parandamise vahele mängivad nad oma näidendi teatrietenduses metsiku lääne röövleid. See mäng teenib aplausi ja tundub, et pärast seda aplausi pole nad enam need, kes olid enne… Miskid pisikesed täpsed näitlejanõksud, võimas publikutunnetus ja rütmitaju ‒ see kõik, mängides pisikeses saalis, nõuab ülikiiret ümberhäälestumist. Andresed seda valdavad meisterlikult.

Ikka nii on, et kui ütled teater, siis mõtled näitlejat!

„Maailma lõpp“ põhineb Jack Londoni lool “Lihtsalt liha” ja Jevgeni Griškovetsi lool “Vene rännumehe pihtimused”.

PEETER JAKOBI

15. X 1940 – 21. IX 2014

Tohust valmistatud suur  õunu täis korv seljas, kiirustab pime vana mees koeraga. Pime mees. Üks õun pudneb kirikupõrandale ja veereb. Tegelikult nägija mees, meil öeldakse selgeltnägija, või äkki on õigem hoopis selgelt nägija… Koer on tal ka teejuhiks maa peal. Mingi kummaline turbani moodi müts ja puust pikk kepp. Kas äkki pühaku sau?

Seisan, habe õieli, õigeusu kirikus, laulatus käib. Ja siis tormab see sisesilmadega mees kirikust välja ‒ kui vana mehe kiiret lahkumist ikka saab tormamiseks nimetada… See mees on Peeter Jakobi, õigemini seda meest mängib Peeter Jakobi. Ja pilt on aastatagusest sügisest. Sulev Keedus teeb filmi “Mehetapja”.

Võtte vaheajal räägib Peetri kolleeg ja sõber Toomas Suuman lugu, kuidas ta kodus oma lapsele peab vastama, miks isa ära oli. “Isa oli tööl.” − “Mis töö see on?” Suuman mängib selle maha, kuidas ta ei saa lapsele vastatud, et issi töö on seista 12 tundi külmas sügiseses kirikus. Näitleja töö.

Ja viimane jutt, mida me Peetriga rääkisime, oli sellest, et aasta pärast kohtume kindlasti, kui elu vahepeal juhuslikult kokku ei vii… Keeduse sügisvõtted jäid pooleli, et järgmisel sügisel jätkuda.

See oli selline lõbus ja õnnelik Peeter, kes teatas, et saab nüüd ometi habeme maha ajada, tulevaks sügiseks kasvatab uue. Ses filmis oli enamiku meeste rolli saamise peapõhjuseks habe. Kas Peeter nüüd jõudis sel habemel kasvada lasta?

Oktoobri alguses on järjekordne võttepäev. Peetrita … hingedeaeg ja sügisvalgus.

Olen elus endaga hakkama saamiseks kasutanud üht Peetri elust rääkivat legendi. Mul on see meeles nii. Noor Peeter Jakobi on asunud tööle Tallinna Viktor Kingissepa nimelises Akadeemilises Draamateatris. See ei pruugi nii olla, aga võib olla ka, et Peeter tuleb esimest korda tööle otse “Viimse reliikvia” võttelt, kus tal on Ivo Schenkenbergi roll. Voldemar Panso laseb ta kohe samal päeval lahti. Ja Peeter ütleb oma kuulsale õpetajale: „Ega mu isa ei lubanudki mul nii kehvas teatris töötada.“

Olen elus kehvades olukordades ikka mitu korda ennast selle mõtte väljaütlemisega lohutanud: mu isa ei luba mul selles kehvas lehes töötada; mu isa ei luba kehvalt kirjutada. Selles on midagi. Midagi enamat kui tavalises vaimukuses.

Ja siis, kui me Peetri sõbra Eerik Ruusiga Rakvere teatrist mere äärde põgenesime ja ennast sinna unustasime, korjas just Peeter meid sealt üles õigel ajal, öeldes, et korjab udulehtrikud kokku. See aitas mind ja aitab ka nüüd, kui teda enam ei ole. Peeter, kelle nekroloogi ja surma juurde lisatakse väljend “pärast rasket haigust”, jõudis suvel Sagritsa muuseumi etendusele, et sõber Ruusi laval näha.

Laine põrkab vastu maad. Veel üks. Šahh. Veel üks laine ja veel. Nekroloogidki on kirjutatud liivale. Mu viimane pilt Peetrist on palju täpsemalt Sulevi filmil, detailitäpsemalt. On alles kindlasti. Mul praegu on tunne, et ei taha seda näha.

Margus Mikomägi

Ilmus Maalehes, pilt Linnateatri lavastusest “Meie kangelased”. Pildi tegi Siim Vahur.