“See siin on minu kodu.” viitab Aivar Tommingas kohale, kus on elanud tema vanemad ja vanavanemad, kus kasvavad tema ja ta pere istutatud puud, kõrvuti vanadega.  Viio Aitsami foto.
 

„See on minu stiihia!“ ütleb üle kolmekümne aasta Tartus Vanemuise teatris näitlejana töötanud Aivar Tommingas Hõredal oma vanaisa- ja isakodus puhates. „Selle kadaka me istutasime siia Marega. Selle kase siis, kui abiellusime.“ Mare on Aivari naine ja Vanemuise teatri baletijuht. Kask, mida Aivar näitab, on juba suur puu ja kadakas kasvab sellise himuga, mis kadakatele ju meil kõige iseloomulikum ei ole.

Ajal, kui suur hulk Eesti näitlejaid suveteatrit teeb, on Aivar Tommingas uhke selle üle, et temal sellel aastal suvetööd ei ole. Ta on seda ise tahtnud. „Sellel suvel panime äiaga küünile uue katuse,“ näitab Aivar, võtab mootorsae ja jalutab oma metsa poole. „Siin magas ühel hommikul kährikupoeg. Selle silla tegin koos sõpradega. Siin toimetavad mu koprad. Nägin neid ühel hommikul. Teevad mulle tammi.“

Loe edasi Härra Maurus on suvel Madude lageda Aivar →

Jäneda talupäevadel ütles põrgust maa peal käimas ja oma punaseks kiskuvat hauasammast tiblade käest päästmas olev Ivan Orav, et vabakutseline näitleja Andrus Vaarik on sügisest Tallinna Linnateatri palgaline näitleja.

Aasta tagasi 10. mail kirjutas nüüdseks ajalehepalgalt teatriilma päris asju ajama asunud Andres Keil Päevalehes Andrus Vaarikule sünnipäevaks muu hulgas: „ Seda soovingi Sulle, Andrus: leia motivatsioon ja tahe, leia need lavastajad. Ja ole laval. Võiks isegi ütelda: tule lavale tagasi, nagu sa seda tegelikult oskad!“

Sellest aasta hiljem 9. mail esietendus Linnateatris Elmo Nüganeni lavastus „Meie, kangelased“. Vaarik mängis siis kaasa külalisena. Linnateater, endine Noorsooteater oli Andrus Vaariku esimene koduteater. Ta lahkus sealt Draamateatrisse siis, kui Elmo Nüganen seda teatrit juhtima asus. “Meie, kangelased” on esimene Vaariku ja Nüganeni koostöö.

Etendust näinuna julgen öelda, et Vaarik tegi suurepärase näitlejatöö suurepärases lavastuses. Vaarik kiidab etendusele eelnenud prooviperioodi ülihuvitavaks ja ta pole sellega ainus kogu trupis. Lavastuse valmimiseks tehtud proovid olid elamuslikud töös osalenud mitme eri põlvkonna näitleja sõnul. Ma siin ei kirjuta “kõigi” sellepärast, et lihtsalt pole jõudnud rääkida kõigiga.

Loe edasi Andrus Vaarik on sügisest Linnateatri näitleja →

Augusti Teatrikülgedele kirjutas Masingust loo Ave Alavainu.

…ainult tunda end elavalt

determineerituna iga samm..

Selgituseks

Motoks olev fraas on pärit ühe Uku Masingu jüngri (kellest tuleb juttu ka edaspidi) otse-üleskirjutusest pärast tema järjekordset kohtumist selle suure ja kummastava isiksusega. Kui see keeruline lausejupikene nüüd tavakeelde ümber panna, tähendab see, et inimene, kes elab (=on elus), peab igal hetkel endale teadvustama, et kõik tema teed ja teod (k.a sõnad ja mõtted) on ette määratud. See on nagu omaette väike palve: „Anna, et ma eluajal elaksin nii nagu teaksin ma iga oma järgmist sammu.”

Ennast ma suureks Masingu-tundjaks ega jüngriks ei pea. Mu suhted Eha ja Uku Masinguga olid väga lihtsad ja eba-akadeemilised. Allpool jutustan vaid mõned meeldejäänud seigad.

1. Kohtumine

2. Eha ja põrgukohv

3. Usundusest

4. Jüngerlusest

5. Üksindusest

6. Lasteristimine

7. Lahkumine 

Loe edasi Uku Masingust sigaretistatud käega →

Tarkuse teise tulemise järel. Albu vallavanem kinkis Tarkuse solistidele Jaak Mae suusavõistluse fännisallid.
Kärt Johanson, Liidia  Mägi, Jarek Kasar, Tõmis Mägi, Aarne Üksküla ja vallavanem Kalju Kertsmik.

 
Jarek Kasar ja Liidia Mägi aastapäevad tagasi Paides esimesel “Tarkuse” ettekandmisel.

18. septemberil 2008. aastal ilmus see lugu Maalehehes. Neljapäeval 8.augustil 2009 on Kukenoosi viljakuivatis Albus „Tarkuse“ esietendus. Kontsert on aastaga saanud paremaks, lisandunud on heli ja valgusrezii, vahetekste loeb Aarne Üksküla. Kaasa laulab Pärt Uusbergi noor koor „Head ööd vend“.

11.augustil tähistatakse Uku Masingu sajandat sünnipäeva. Kontserdil on sellega oma seos.

 
Oma oratooriumis “Tarkus” ajab Tõnis Mägi sama asja mis Uku Masing, Ülo Vooglaid, Fred Jüssi, Veljo Tormis ja Jaan Kaplinski: õhutab eestlasi maailma mõistma, ise elama, avastama ja leidma.

Professor Ülo Vooglaiu aastatega üha täienev mõtlemisskeem, kuidas elada elusamat elu, on iseenesest lihtne. Selleks, et teada saada, tuleb mõelda, mis on täna, millisena me tahaksime näha homset, ja mõelda sellele, mis on olnud enne.

Et näha tervikut, peab maailma vaatama erinevatest vaatepunktidest. Meis võiks olla kujutlus, kuhu tahame jõuda.

Kui peegeldada Tõnis Mägi heliteost keeleliselt, siis kuulsin muusikas aegadetagust õpetust tänases keeles. Kuulsin arutlust arukusest, tarmukusest, usaldusest, austusest ning muidugi armastusest.

Kõigest sellest ja kindlasti paljust enamast koosnebki tarkus. See on oskus näha, kuulda ja, kui vaja, kuulutada. Inimkond jääb ellu vaid siis, kui tal on kultuuriseos. Muusikateose helikeeles valitses kriipiva ebakõlaga kooskõla.

Loe edasi Tõnis Mägi keele- ja meeletarkus →

Ainult Teatritaskus: lugu Lätis Balvi linnas lähipäevil peetavast rahvusvahelisest, traditsioonilisest harrastusteatrite festivalist “Kirsiaed”. Elust Lätis ja elust teatris. Kirjutajaks eestlane Lätis Hannes Korjus.

2.-8.juulini 2009.a. toimub Lätimaal, täpsemalt ehk Latgales, Balvi linnas järjekordne rahvusvaheline harrastusteatrite klassikalise dramaturgia festival „Kirsiaed”. Festival on ilmselt/õnneks üks paljude kümnete/sadade omataoliste seas, nii et fakt iseenesest paneb vaid rõõmustama. Aga loomulikult ei ole eelöeldu veel aluseks, et ühte Latgale harrastusteatrite [rahvusvahelist] festivali hakata kuidagi eriliselt kilbile tõstma…

Festivali hingeks on Vaira Resne, kes alates 1972.aastast on kohaliku Balvi rahvateatri juht. Teatud määral võiks Balvi teatrit võrrelda Võru teatriateljeega, vahe on vast selles, et Balvi teater pole teinud sammu „professionaalsema staatusega teatriorganismi suunas”, s.t. pole kujunenud (veel) kohalikuks Võru Linnateatriks…

Loe edasi Külatraagikud Lätimaal Latgale Kirsiaias →

Teatrikülgede küsimusele „Mis teater on, miks teater on?“ vastab lavastaja ja Kultuuriministeeriumi teatrinõunik Tõnu Lensment.

Alustama peaks selgitusest – kui mult küsitakse küsimust: mis ja miks teater on?, siis vastan arvamisega, et mis ja miks ta minu ja ainult minu arvates on.

Olen hetkel kultuuriministeeriumi teatriametnik. Seega on pelg, et võidaks arvata, et selles minu siinses arvamises on mingit analoogi kultuuriministeeriumi arvamisega. Nii et üritan hetkel ministeeriumi eest mitte arvata.

Kui aus olla – mõnikord on harjumatu mõningaid nähtusi sõnastada. Mõnede nähtustega on lihtsam, kui nad lihtsalt olla lasta. Vajadusel võib nendega kaasa ulpida või siis mitte ulpida.

Loe edasi Tõnu Lensment: „Teater ei asenda midagi. Teater ei lohuta kedagi ega kohusta kedagi.“ →