Madis Kolk TMK toimetuses.
Kultuuriajakiri Teater.Muusika.Kino mõtestab pakendi ja elava traditsiooni vahekorda.
Madis Kolk, Teater.Muusika.Kino peatoimetaja
Teater.Muusika.Kino tähistab järgmisel aastal oma kolmekümnendat sünnipäeva. Seda pole küll väga palju, kuid siiski piisavalt, et pisutki oma eluloole tagasi vaadata. Saada selgust, mis asja on seni aetud ning mis ülesandeid seab tulevik.
Jaan Kaplinski on 70.
See Jaan Kaplinski luuletus jõudis mu pähe vähemalt 35 aastat tagasi. Priit Pedajas laulis seda nõnda, nagu seda keegi mitte kusagil ja mitte kunagi järgi ei tee. Ja luuletaja teksti lõppu laulis Priit vahel read Eesti rahvalaulust. „Kus on kurgede koduke, kus on kurgede koduke,/ hane hella elusase, hane hella elu ase./“
EI JÕUA Sakala nõtkub variseb Nurmekund
pea kohal söönud kaarnaid jalge all nõgist lund
Rävälä kõrgelt kantsilt silmisse kilgendab merd
liig suur ja võõras linn ja sina liig võõrast verd
ja Oandi sa oled Otepääl seisatad voogaval teel
mäel taovad vasarad kive ja kostab võõras keel
üle mere ja latvade näed all kaovad nimed ja maad
vaata Alutagust ja Vaigat kuni veel saad
üks kotka kiljatus ühe ühepäeviku lend
kui unustad laulu ja keele kas mäletad iseend
oota veel järved kaovad ja rannik kerkib veest
soolane vesi sööb silmad peast ja südame seest
soolase vee põhjas magad ülal tümiseb jää
piiramismasinaid veetakse Saarde üle su pää
Oma üllatuseks avastasin alloleva luuletuse Priit Pedajase laulduna ka internetis, lugege ja kuulake ja tundke uhkust:
http://spordilinn.blogspot.com/2011/01/sakala-notkub.html
Jaan Tooming. Foto: Mats Tooming.
Teatrilegend Jaan Tooming küsib KUIDAS olla inimene?
On kulunud fraase, mis ikka ja jälle käibel: „kunst peegeldab elu„ , „näitleja on oma ajastu kroonik“ jne. Tavaliselt „peegeldab„ aga kunst triviaalseid asju, nt. igapäevaseid labaseid suhteid, kas või abielukolmnurka, milles kisklemine ja armukadedus, tülid ja isegi mõrvad. Ja näitleja kui kroonik kujutab tihti sündmusi, millel ajalookäigule või inimeste elule erilist mõju pole.
Tegelikult on ju tähtis küsida, KUIDAS olla inimene, kuidas saada erinevaks loomast, kuidas saada jumalaks, jumalaks, kes väljaspool argipäevarutiini ja survet, kes on vaba kõigest, mis survab, kes on muutnud oma kiskjaloomuse uueks.
Tsitaadid 2010. aasta teatrikülgedelt
Me oleme teist talve kaelani lumes. Näitleja Juhan Viiding kirjutas Jüri Üdi nime kasutades 1971. aastal luulekogus „Närvitrükk“ luuletuse tuisust. Olgu ta siin tsitaatide tarkuse vahel siduvaks mõtteaineseks.
Alati on keegi, kellega saab esimest korda laval otse silma vaadata. Ja see on üks suurimaid mõnusid selles töös. Silma vaadata. Laval. (Uku Uusberg, näitleja)
Millega mõõta kultuuri? Seda on üritatud ju mitmel moel, aga sellest ei ole suurt midagi välja tulnud. Ma pakun, et kultuuri säilimise mõõtühik on laul. Mitu laulu on selles kultuuris. Ma ei tea, mis selle alla mahuks kõik. Päris kena on niiviisi mõelda. (Peeter Volkonski)
tuisk on kolmandat päeva
uksi käib seliti
lund on toas kuhu alles
hiljuti koliti
See lugu ilmus Postimehe AK -s 24. detsembril 2010
«Andke mulle tagasi see lootus, et Eesti on normaalne väike riik. /- – -/ Sa peaksid olema noor, sa peaksid olema vihane, vihane. Aga kurat, sa oled sama kuulekas nagu sinu ema ja isa, kes ei lähe tänavale, kes ei astu ametiühinguisse, kes, kurat, ei ütle oma arvamust välja,» kutsus eestlasi meeleparandusele NO seltskond, et Eesti ühendada.
Ma 2010. aastal nägin, kuidas näitleja Andres Mähar Saku suurhalli katusel silmakirjalikkuse, harimatuse, ülbuse, ahnuse, vingus näod… kõik vale, väikekodanliku pugemise, nägudetegemise ja igava… mõjuvalt, meeldejäävalt ja kunstiliselt oivaliselt persse saadab.
Lavastaja Elmo Nüganen hetk pärast Jumala Narride Vennaskonna esietendust.
Jumala narride noored näitlejad pärast esietendust.
Lugu ilmus ajalehes Postimees – http://www.postimees.ee/?id=356547
Jumala Narride Vennaskond
Peter Barnes
Lavastaja: Elmo Nüganen
Tõlkija: Anu Lamp
Kostüümikunstnik: Reet Aus
Muusikaline kujundus: Riina Roose ja Jaak Jürisson
Mängukoht: Põrgulava
Mängivad: EMTA lavakunstikooli 25. lennu üliõpilased Katariina Kabel, Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Piret Krumm, Jane Kruus, Liis Lass, Pääru Oja, Märt Pius, Priit Pius, Kristiina-Hortensia Port, Maiken Schmidt, Priit Strandberg, Kaspar Velberg, Kristiina Jalasto, Auri Jürna, Diana Leesalu, Paavo Piik, Sander Pukk ja Ingel Undusk ning Linnateatri näitlejad Argo Aadli, Aleksander Eelmaa, Epp Eespäev, Alo Kõrve, Tõnn Lamp, Allan Noormets, Kalju Orro, Andres Raag ja Margus Tabor.
EMTA lavakunstikooli 25. lennu bakalaureuselavastus. Kursuse juhendaja on Elmo Nüganen.
Esietendus: 04.12.2010
Linnateatri uuslavastus, mille originaalpealkiri on „Punased ninad“, naerab välja religionääride ja kiriku taevaliku ja maise kahepalgelisuse ja jätab alles lootuse, et narrid pole narrid niisama, on üksmeelselt Jumala narrid.
„Jumala narride vennaskond“ on erakordne lugu ja lavastus mitmel põhjusel. Need põhjused kõlavad kokku. Alguses on näitemäng. Selle on tõlkinud teatrit ja keelt tundev Anu Lamp.
Loe edasi Katk ja kahepalgeline ehk armastades tegutsemine on armastus