Autori M.M. postitused

Tontide eest taganeja sõduri laul

 

alt

 

Jaan ToomingTeater kui saladus. Šamaanid, näitlejad, näidendid“  Kirjastus Ilmamaa, 2015

 

Jaan Tooming õppis Voldemar Panso juures näitlejaks. Temast sai lavastaja. Tundub, et see töö jättis ta ilma suurest hulgast rollidest, mida ta oleks tahtnud ja tahaks ise mängida.

Jaan Toominga lavastajaväge vähemalt kaheksakümnendate Ugala perioodil iseloomustas seletamatu oskus erinevad inimesed laval mängima innustada. Kokku mängima ja lahku mängima. Näitlejad mängisid! Mäletan, et tema esimene lavastus Viljandis, “Kihnu Jõnn” (1980) proovides poole pikem sai kui lavavariant. Seegi siin tähtis, et proove tegime ja alustasime selle lavastuse mängimist vanas Ugalas (tänane lagunev Koidu seltsimaja) uut alles ehitati.

Jaan mäletab, et tegime Jõnni 14 prooviga. Minul on meeles, kuidas ta enne kontrolletendust tuli selle poole pikema tüki viimasesse proovi ja ütles, et nüüd ta peab lavastama hakkama, enne olevat ta meiega „koos möllanud”. Lavastamine tähendas kärpimist. Jaan ei teinud seda lärmiga, vaid astus vaikselt näitleja juurde ja, arvan, rääkis kõigile ühtsama juttu: „Vaata, muidugi sa teed seda stseeni väga hästi ja ta meeldib sulle ja mulle ka, aga lavastuse kui terviku huvides jätaks selle välja. Mis sa arvad?!“ Ja nii see käis.

Loe edasi Tontide eest taganeja sõduri laul

Kes kehtestab vaikuse, kas elus inimesed või surnuaed?

alt

Esietendus on lõppemas. Vaskult, lavastaja Madis Klmet, Elmo Nüganen, Elisabet Reinsalu ja Epp Eespäev.

Pildistas Viio Aitsam

Päris esimene mõte pärast „Sügise unenäo” nägemist oli, et nägin väga vanaaegset ja päris teatrit, mis tänapäeval mõjub eksperimendina.

Ma saan siin kirjutada nähtud etendusest ja meelega ei ütle seekord „lavastus”. Mulle tundub, et lavastaja Madis Kalmet (ja see ongi tema viimaste aastate lavastajakäekirja tunnusjoon) on autoritruu. Ta oskab lavastamiseks valitud tekste vigurdamata lugeda.

Jon Fosse „Sügise unenägu” on just selline näidend, mida saab, aga ei peaks ekstra lavastama. Kusjuures „lavastamise” all mõtlen kindlaid rõhuasetusi ja aktsente, mis igal etendusel peaksid korduma, et mõjuksid publikule ühtmoodi. Jah, see tagaks vaatajamenu ju ka, oleks kindla peale minek. Aga see, mis sünnib selles näidendis ja laval, peab olema ootamatu. Ja ongi.

Loe edasi Kes kehtestab vaikuse, kas elus inimesed või surnuaed?

Andrese jäljed on maas ja ees

alt

See pilt on tehtud viis aastat tagasi. Siis Rapla lehetoimetus põlgas ta ära. Nüüd tuli meelde.  Pildistas Viio Aitsam, kokku lõikas Ulvi Blande

 

Homme saaks Andres Ehin 75aastaseks. Keelepäev on ka. Ainult tema ja mitte keegi teine oskas eesti keeles öelda „muuseas, ma armastan sind“ nii, et see luulepildis tõstab meid kõrgemale argipäevast.

Mul on üks pilt ajast, kui Andres sai seitsekümmend. Pilt jäi ilmumata, mis siis et oli mõeldud tema juubelijutu juurde Rapla lehes. Koos küljendaja Ulviga me selle siis tegime.

Kui välja jäi, olin ise raamatukogus. Seal Andrese sünnipäeva peeti. Muu lugemise sees vist laulsin ka oma joru Andrese udusulinale: „Tühjus on me suurim puudus / tühjus on me lunastus/…“ Jah, Ehinit peab lugema vahel ka tagurpidi Ehin on nihE.

Nüüd, ainult viis aastat hiljem, hüüab Ly Ehin mulle, kui nende kodusse sisse astun: „Tere, Margus! Astu edasi. Pane kaminasse tuli.”

Hommik on. Ja meelde tuleb üks teine kunagine kahekõne selles majas. Ma ei mäleta, mis aastal just, kuid oli pärastlõunane aeg. Päike oli akendes. Pidime kolmekesi minema kusagile esinema ja saime enne minekut veel korraks kokku, et loetavad luuletused üle vaadata ja esinemise järjekorda täpsustada.

Ly kamandas Andrese vannituppa pead pesema. Istusime muidu kaminatoas Andres seda ikka valvas, et leek oleks. Ja siis hõikas ta vannitoast oma iseloomulikul moel: „Millise šampooniga ma pesen?“ ja Ly vastas: „Võta see kolmas pudel paremalt. Sinine.”

Mida me seekord endale ja teistele lugesime, meeles ei ole. Seda Andrese luuletust, kus igavik ajab vannitoas habet, mu meelest siis veel meil kõneks ei olnud.

Loe edasi Andrese jäljed on maas ja ees

Suri Eino Baskin (1929 – 2015)

alt

Eino Baskin poeg Romani 60. sünnipäeval 2014. aasta detsembris, Vaba Lava teatris. 86 – aastane mees ütles muuhulgas, et nägi poja monoetendust vaadates näitlejat, kes tunneb teatrit, ja märkis, et kui Roman saab 80, saab tema 106. Elusalt elatud elu.

 

alt

Isa ja poeg, Eino ja Roman Baskin läinud aasta 26.detsembril. Roman ütles ühel me omavalisel vestlusel, et ta isa oli Eesti esimene stand-up näitleja, aga ta erineb enamusest sellega, et oli väga hea näitleja.        Pildistas Viio Aitsam

 

 

Eino Baskin in memoriam
(17.06.1929 – 11.03.2015)

Lahkunud on Eino Baskin, näitleja, lavastaja, teatriasutaja ja teatrijuht. Eesti Näitlejate Liidu auliige.

 

Eino Baskin lõpetas sõjajärgse Eesti esimese teatrikooli – Eesti  NSV Riikliku Teatriinstituudi (mille lõpetajate hulka kuuluvad teiste hulgas Jüri Järvet, Gunnar Kilgas, Einari Koppel, Leida Laius, Linda Rummo, Lembit Eelmäe). 1951-1957 ja 1968-1980 oli ta Draamateatri,  1958-1961 Leningradi Komöödiateatri, 1961-1964 Eesti Filharmoonia, 1967-1969 Leningradi Music Hall`i näitleja.

Asutas 1980. aastal  Eesti NSV Riikliku Filharmoonia juurde ”Vanalinna Stuudio”.  1989. aastal reorganiseeriti stuudio iseseisvaks teatriks Vanalinnastuudio, mille juht ja direktor oli ta kuni 2001. aastani. Asutas 2005. a. Vana Baskini Teatri, mille kunstiline juht oli ta kuni viimase elupäevani.

1980.a. loodud Vanalinnastuudios etendati maailmaklassikat ja ühiskondlikult terava  kõlapinnaga  teatritekste  nagu Ilfi/Petrovi/Baskini “12 tooli”,  Gogoli “Revident”, Suhhovo-Kobõlini “Toimik”, Tšhaidze ”Kolmest kuueni”,  Mrožeki “Emigrandid”, Rostand’i ”Cyrano de Bergerac”, Merežko “Anekdoot”, Süskindi “Kontrabass”,  Molnári “Mäng lossis”, Radzinski “Kena naine  lillega”, Nicolaj “Põgenemine”. Vaatajate hulgas võitsid suure populaarsuse ühiskonnasatiirilised  Kalli-Baskini „Prügikast ehk Alguse asi“ (1993) ja  Kalli „Prügikast 2 ehk Põhi paistab“ (1994).

Baskin esitas ülipopulaarseid estraadikavu, alguses koos Jüri Järvetiga, hiljem iseseisvalt.

Priit Põldroos, mõlema Meistri teatriinstituudi aegne õppejõud, on öelnud:”Järvetile ja Baskinile on tehtud vahetevahel etteheiteid, et estraad on nad ära rikkunud. Neid etteheiteid ei tasu uskuda. Ei ole võimalik, et estraad võiks rikkuda head näitlejat, küll aga võib halb näitleja rikkuda estraadi”. Eino Baskini satiirikuanne on Eesti teatri lähiajaloos ainukordne.

Väga andeka näitlejana on Baskin teinud teatriajalukku jäävaid rolle: Mitrofan,  Fonvizini ”Äbarikus”, Belski, Lutsu ”Tagahoovis”, Ostap Bender, Ilfi/Petrovi/Baskini ”12 toolis”, Irakli Lazišvili, Tšhaidze ”Sillas”, Al Lewis, Simoni ”Päikesepoistes” (partnerluses Jüri Järvetiga), klaverikunstnik Gustav Heink, Voldemar Panso ülimenukas lavastuses ”Mees, naine ja kontsert” (koos Ita Everi, Tõnu Aava, Helle-Reet Helenurme, Maila Rästase, Kersti Kreismanniga).  

Eino Baskin on loonud Eesti Raadio saatesarja “Meelejahutaja”, lavastanud televisioonis

(”Kolm rubiini”, 1978) ja mänginud  telelavastustes (”Tuleb tuttav ette”, 1980; ”Tema majesteet komödiant”, 1983), seriaalides (millest tuntum on “Õnne 13”), filmides (“Tagahoovis”, “31. osakonna hukk” jt) ja kuuldemängudes. Ta on pälvinud Meie Matsi ja Oskar Lutsu nimelise huumoripreemia (vastavalt 1987 ja 2002).

Eino Baskini suureks teeneks jääb tugeva püsitrupi loomine Vanalinnastuudios, väga hea dramaturgia toomine väiketeatri lavale koostöös tugevate teatridramaturgide ÜlevAaloe jaToomas Kalliga, professionaalselt tugevate külalisnäitlejate ja -lavastajate kasutamine, oma teatritrupi hoidmine, nende kindlustamine püsiva ja kvaliteetse tööga. Vanalinnastuudio aeg oli Eino Baskini kuldaeg meie teatrielus. 

Eino Baskin on pälvinud  lugupidamise ja austuse oma otsekohese, professionaalselt täpse hinnanguga kolleegide teatritöödele ning ühiskonnaelu erinevatele ilmingutele.

Eino Baskin teenis teatrit üle 60 aasta. Mälestame teda kui  Eesti teatri ühte anderikkamat näitlejat ja lavastajat.   

 

Eesti Näitlejate Liit

Eesti Lavastajate Liit

Eesti Teatriliit

Eesti Etendusasutuste Liit

EV Kultuuriministeerium

_____________________________________________________________________________________________________

Hüvastijätt Eino Baskiniga toimub teisipäeval, 17. märtsil kell 14.00 Estonia kontserdisaalis, leinatalitus algab kell 15.00.

 

Eino Baskin maetakse Metsakalmistule, Teatriliidu matuseplatsile.

 

Puudu(ta)v kultuur 2 : Autoriteedid ja hernehirmutised tuules

 

Mõni kuu tagasi noorte ajakirjanikega kultuurist ja selle ühest osast, teatrikriitikast kõneldes tuli jutuks, mida ma oskaksin neile eeskujuks tuua. Täpsemalt öeldes nad küsisid: mida peaksime lugema. Ma ei mäleta, kas ütlesin neile, et loetakse ikka „keda”, aga vastasin spontaanselt – Lea Tormist. Ja avastasin, et see nimi ei tekitanud noortes kultuurihuvilistes äratundmise sädet! Veljo Tormise kaudu läksime oma juttudega edasi, jõudsime Rummode ja Johansonide juurde. Regilaul, folkmuusika, luule ja kirjandus… suguvõsa ja põlvkonnad.

Lea Tormisel ei ole akadeemiku tiitlit vist tõesti. Kuna kirjutan seda teksti vabariigi aastapäeval, tundub, et just ühel sellisel päeval tuleks see talle omistada, põhjenduseks teatrimälu hoidmine. Mu lugemissoovitus on: Lea Tormis „Teatrimälu“, ilmunud 2006. aastal Eesti mõtteloo sarjas kirjastuselt Ilmamaa.

Üks joon, mis mind Lea Tormise kultuurilugude juures võlub, on kriitiline heatahtlikkus, ja teine kirjutatu üleajalisus. Mis sõnadega seda viimast täna seletada, et oleks arusaadav? Ehk nii, et vastandsõnaks on „päevakajalisus”. Kunst on igavikuline ja kui selle ära tunned, siis igavikulisus ja ajatus kajastub ka kirjapandus. Lea Tormisega see nii on. Ta lugusid juhib lugupidamine loomingulisuse ja loojate vastu.

 

Ajalik ja ajatu

Meil ei ole priisata sedalaadi kirjutajatega. Et must paremini aru saaksite, toon ära Draamateatri näitleja Kersti Heinloo Facebooki jutu. Asja huvides ütlen, et pole näitlejanna FB sõber ja tema kirjutatu jõudis minuni hoopis ühe me ühise tuttava kaudu.

Näitlejanna kirjutab: „Palju on arutatud teatri ja teatrikriitika suhte üle. Mind inspireeris ühele mulle hullupööra meeldinud lavastusele osaks saanud negatiivne kriitika tegema suuremat uurimistööd. Vaatluse all üks konkreetne arvustaja. Mõned tsitaadid kronoloogilises järjestuses ühtegi arvustust vahele jätmata, allikaks kultuur.err.ee.“ Sellele sissjuhatusele järgnesid tsitaadid ühe kriitiku üheteistkümnest teatri vaatamise muljest. Toon neist ära vaid mõned konkreetsetele lavastustele viitamata: “Tulemus jääb siiski poolele teele./…/ tervik mõjub papiselt ja naerda saab vähe”, „Kahjuks ei sünni sellest võtete virvarrist põnevat tervikkujundit ega kooru selget sõnumit”, “Rahvusooper jookseb lati alt läbi”, „Kunstiliselt on tulemus siiski pigem Jääaja Keskuse haridusprogrammi kui iseseisva lavastuse mõõtu…” Kersti Heinloo tõdeb lõpuks, et Rahvusringhäälingu kultuuriportaalis oli kahe ja poole kuu jooksul ühe ja sama autori üks positiivse arvustuse osaliseks saanud lavastus „10:1 teatri kahjuks. Aga tuleb au anda, et teatrikriitik nii tihedalt ja kõikjal üle Eestimaa jätkuvalt kohal on,“ tõdeb armastatud näitleja.

Pidasin plaani sellele halvakspanule vastukaaluks tuua tsitaate Lea Tormise teatrikirjutistest ja jäin hoopis neid lugema. Ühe tsitaadi ikkagi toonja see on pärit Margot Visnapi tehtud intervjuust Lea Tormisega kümme aastat tagasi: „Meeste mängud… Ma vihkan neid mänge! Vastandina teatrimängule need ei ehita, vaid lammutavad inimest. Sest praegune hasartne mängujoovastus näib poliitikas liiga tihti suubuvat vastutustundetusse. /—/ Nii võib ühise eesmärgi käest mängida, kuna neile on hetkel nii palju tähtsam see, kes neist peale jääb…“

 

Aja rütmid

Viimastel aastatel on Eesti teatrilavadele jõudnud mitmeid näidendeid, mida saab iseloomustada sõnaga „fragmentaarium”. Arvan, et kirjanikud ja dramaturgid, valides oma mõtte edastamiseks just sellise katkenditest kantud vormi, soovivad edastada aja rütmi.

Vähemalt minuga on nii, et taoliste tekstide lavastusi vaadetes saan kõigest mõistusega aru, näen lavastaja ja näitlejate pingutuse suurust ja endast andmise soovi, aga tihti pean ütlema, et see ei puuduta. Ei aja nutma ega naerma. Tihtipeale äratab küll mõne mõtte, mida edasi mõelda ja mis lahti ei lase.

Fragmentaariumeis pole peategelast. On erinevad osalised, tihtipeale näitlejad esitavad ühes lavastuses mitut tegelast, parimal juhul on neil esitatavatel sutsinimesetel üks iseloomulik joon ja muutumist ei näidata… Mu jaoks on heas loos peategelane või peategelased. Hea lavastaja oskab vahel ka kõrvaltegelased peategelasteks lavastada ja peategelane veab, veab mõtet, kannab tundeid. Enamasti on tegelane elus ja elu ei ole plakat. Või ei ole enam nii ja autoriteete ei saagi tekkida?!

Mõni päev tagasi olin taas oma aias. See eelkevad, porikiht külmunud maal, sundis mind äkki aeglaseks. Mõtted ka ei tormanud enam. Aeg oskab veel anda arutust…

 

altMargus Mikomägi

 

 

 

 

 

 

 

 

Regilauljast kombinaatrahvaks

alt

Jalgratas Ameerikas. Olevat turismimagnet.

 

Tundub, et oleme oma iseolemise ja rahvaks olemise ja vabaduse ise käest andnud.

No juba aastaid ei suuda ma ilma iroonia või pilketa öelda kõva häälega lauset: “Mina olengi Eesti riik.” Aga peaks mu meelest. Iga eestlane peaks. Ja kui võimalus on, siis võikski ütelda. Mina ei saa.

Mäletate, kui meie vabadusetee taas algas, kuidas siis tabas teedel altkäemaksu võtvaid reapolitseinikke avalik hukkamõist. Küllap saab keegi kohe tõdeda, et nüüd enam ükski politseinik altkäemaksu ei võtagi.

Aga miks? Sellepärast, et see vahelejäämise korral enam ära ei tasu? Sellepärast, et politseinikke on vähe?

Samas – hoolimata alustava politseiniku tuhandeeurosest palgast, ei taheta seda tööd teha. Ma mäletan hästi kümne aasta tagust loosungit “Polit­seiniku amet kogu eluks”.

Aastad on tuimaks teinud. Reapolitseinike pisisulideks osutumine ei ületa enam ka kollaste lehtede uudisekünnist. Mina viimati tõsiselt ehmatasin siis, kui lugesin esimest korda, et Eesti Vabariigi kohtunik osutus kurjategijaks. Mõtlesin, et nii, nüüd ei ole enam miski püha.

Aga nüüdseks oleme jõudnud aega, kus president küsib ordeneid tagasi. Ja maailma targad vanamehed on sajandeid kirjutanud, et haritud inimese tunnuste hulka kuulub oskus näha kaugele…

Loe edasi Regilauljast kombinaatrahvaks