Autori M.M. postitused

Saksa näidend proovisaalis, Tammsaare mõtteis

alt

Mats Õuna foto.

 

Saksa lavastaja Andreas Merz-Raykov (35) teeb Tallinnas proove oma kodumaise uue dramaturgia näidendiga, loeb Tammsaaret ja mõtleb venelastele kogu maailmas.

Elu on ettearvamatu. Me tutvusime Permis kaks aastat tagasi teatrifestivalil „Režiiruum”. Kui Andrease ja tema naise Jekaterinaga (26) öösel (käis festivali lõpupidu ja mina pidin minema varahommikusele lennukile) hüvasti jätsime, ei osanud me taaskohtumisele mõelda.

Nemad sakslane ja venelanna, Andreas ja Katja jäid meelde seal sadade teatrit armastavate inimeste seas. Sellepärast jäid, et olid armunud, teineteisesse ja teatrisse. Sellised õnnelikud ja head lapsed.

Nüüd lavastab Andreas Tallinnas Vaba Lava teatrimajas saksa tunnustatud noore dramaturgi Anne Lepperi näidendit „Seymor”. Ses loos saadetakse viis ülekaalulist last mägedesse, et nad seal „normaalseks” saaksid. Teiste sarnaseks. Ühetaoliseks. Siis alles pääsevad nad koju tagasi teiste omataoliste sekka.

Kui Andreast koos eestlastest näitlejatega proovis vaatasin, üllatusin milline aus kirglikkus! Need hetked, mida nägin, võiks kanda valmivat lavastust, olles laotud teatritarkuse ja armastuse alusmüürile. Andreas on proovisaalis sakslase kohta, keda me oleme harjunud pidama ratsionaalseks ja täpseks, ootamatultki kirglik.

Esietenduseni on paar nädalat ja me suhtleme kolmekesi neljas keeles. Jekaterina tõlgib minu eesti keeles mõeldud ja vene keeles öeldud mõtteid. Tõlgib saksa keelde ja inglise keelde. Andreas vastab saksa keeles ja inglise keeles ja vahel ka aeglases, sõnu otsivas ilusas vene keeles. Ja Paabeli segadust ei tekigi.

Ütlen Andreasele, et endalegi üllatuseks ei saanud ma ta proovis rahulikult istuda. Tema energia käivitas minus soovi proovida. (Jätan ütlemata, et midagi temas tuletas mulle meelde aastatetagust Lembit Petersoni Viljandis „Woytcheki“ proovides. – M. M.) Andreas naerab.

***

Loe edasi Saksa näidend proovisaalis, Tammsaare mõtteis

Piirjooned, segadik ja kitsas pragu mõtteid peatada

 

alt

 

alt

Kui me tutvusime, Türil.                                      Viio Aitsam tegi pilti.

 

Nähtud etenduse konteksti meeleolupeegeldus

Ugalas esietendunud „Amalia“ ei ole ainult autistliku teismelise lugu.

Viljandi uuslavastus „Amalia“ tõi üsna ootamatult meelde Linnateatri lavastuse „Neli aastaaega”. Et seost seletada, tuleb tunnistada, et vähemalt Eestis on selliseid lavastusi väheks jäänud, kuhu saab minna ka ainult sellepärast, et näha oma lemmiknäitlejat, jajah, seda ühte „itaeverit” või „markomatveret”. Kuidagi nii meil on, et üks lavastus peab meile enam pakkuma. Mina läksin Ugala lavastust vaatama Klaudia Tiitsmaa pärast ja ei kahetse. Julgen „Amaliat” soovitada ka teistele.

Minu jaoks sai väljakannatamatu üksinduse võrdpildiks stseen „Neljast aastaajast“, kus näitleja Evelin Võigemast, kasukas seljas, tühja seina ääres külmetades kükitab. On seal väike ja suur korraga ning üksi. Evelin mängib „Aastaaegades“ minevikuga naist.

Näitleja Klaudia Tiitsmaal on „Amalias“ stseen, kus ta soovib, et Erja Lehtinen talle külla tuleks. Ja sellepeale mässib ta ennast tihedalt teki sisse. Erja on 17aastase Amalia kujuteldav sõber, kelle kohta ta ise ütleb: „Kujutlussõbra juures on see hea asi, et üks aru otsustab iseenda ja kujutlussõbra eest. Minu aru.“ Need kaks näitlejat, Evelin ja Klaudia, nende mängitud naised, said seal Ugala etendusel korraks mu peas kokku. Amaliale on autor diagnoosi kirjutanud – autist.

Loe edasi Piirjooned, segadik ja kitsas pragu mõtteid peatada

Fredi puudutus

alt

Fred Jüssi                                                                               Joonistas Valdek Alber

 

Kui Fred Jüssi ütleb „jaaa…“ peab kuulatama.Ta ütleb nõnda, et see paneb kaasa mõtlema. Selles kolme a-ga „jaaa-s“ on mitukümmend kõla ja tähendust – mõttemuusikat alati.

Fred Jüssi on oma elu elanud lisaks lahtistele silmadele ka lahtiste kõrvadega. Ja küll see on rõõmustav temast on saanud hea teejuht väärtuste juurde. Ta viib inimesi, kes kuulevad, asjadele nii ligi kui võimalik.

 

 

Te olete palju esinenud. Raadios, televisioonis, ajakirjanduses, kohtumistel…

Ma ei tea, kas seda palju on olnud.

 

Elu jooksul.

Sellega tuleb mul soostuda.

 

Kui palju on neis ülesastumistes kordamist?

See on suuresti nii nagu tundide andmine paralleelklassides… See ei ole mitte nii, et sa nüüd alati oled värskete mõtetega ja alati tuled uue ideega või uue mõttega inimeste ette.

Vahepeal muidugi koguneb kapitali. Seda tuleb kasutada. Ärimehed ütlevad, et raha ei pea seisma, vaid raha peab liikuma. On nii või?

Vahepeal koguneb uut moraalset kapitali, eks sa sealt siis võta ja vaata valikuliselt. Ammutad, paned selle eelmisega kokku ja liigud sedamööda, kuidas su oma maailmapilt ja mõttelaad muutub. See varieerub nii või teisiti. Sa ju näed inimeste silmi, kes su ees on. Sealt ei ole väga raske järeldusi teha, kust otsast peale hakata, missugune suund võtta.

Kas me oleme sellele küsimusele vastuse leidnud?

Loe edasi Fredi puudutus

Armastus ei küsi east

 

alt

Ülle Ulla.

 

Elu pingeid võib samastada ja mingil määral võrrelda ka kirgedega. Mis sind kannab, kui sa midagi kirglikult teed… Sa võid seda samastada entusiasmiga. Kirg võib maha jahtuda, aga armastus on eatu. Ilma armastuseta ei sünni midagi tõeliselt väärtuslikku. Armastus ei küsi east.

Ma olen sellest rääkinud ja kirjutanud raamatus „Mister Fred“, aga ma tahan sellest teile rääkida. Ülle Ulla oli minu esimene armastus. Lasteaias. See oli tõsine kiindumus. Ülle on kirjutanud ja öelnud minu kohta, et olin lasteaia kõige ilusam poiss. Meid õpetati. Pidi pidu tulema.

Mäletan, kuidas… Jooksupolkas on niisugune koht, kus sa pead tüdruku ühelt-käelt teisele viskama, talle otsa vaatama ja naeratama. Ma mäletan seda peensusteni. Mäletan oma seisundeid. Olen vahel mõelnud nii, et tont teab, mida kasvatajad oleksid mõtelnud, kui nad oleksid tegelikult teadnud minu seisundit ja seda, mida ma läbi elan kuueaastaselt.

Ülle kord, kui sellest rääkisime, ütles, et see on küll tore, kui üks poiss selles eas elab läbi midagi sellist, mida tal on elu lõpuni võtta. See on enam, kui saab koguda.

Ma arvan, et see esimene kogemus, see on mehe kogemus. See on meesterahva seisund. Ma olen selle seisundi kordumist ju hiljem tundnud ja kogenud. Jaaa. Ma olen õnnelik juba sellepärast, et selles eas sattusin ma kokku tüdrukuga, kes tekitas minus soovi meheks kasvada. Meheks suure algustähega.

Mäletan, et ma seda tüdrukut ka väga austasin. Ma ei teadnud siis, mis on austus. Ma ei teadnud siis üldse suurt midagi, aga ma mäletan seda, mis ma tundsin. Mäletan ta rahvariideseeliku karmust, kui panin talle käe ümber piha. Sõrmeotstega mäletan isegi selle vöömustri kirja. Need on hämmastavad üksikasjad, aga mul on üksikasjadele mälu, eriti varalapsepõlvest.

See oli ilus tüdruk, ma nägin ilu. Aga seal on veel midagi. Sest mul pidi olema midagi kaasa võtta, kui ma seda tüdrukut nägin.

altFRED JÜSSI                                            

 

Elusad kivimustrid vaikuse maastikel

Lugu ilmus Maalehes, Fred Jässi sünnipäeval

alt

 

29.jaanuaril esitles kirjastus SE & JS rahvusraamatukogus kaht Fred Jüssi uut raamatut − „Vaikuse maastikud. Fred Jüssi mõtteid“ ja „Kivimustrid“.

 

1998. aasta kevadel, aprillis, toimusid Mariehamnis Ahvenamaal Baltimaade kultuuripäevad.

Kõneldi vähe, rohkem lauldi, mängiti pilli ja tehti näitemängu. Sõideti ringi ja käidi kirikus, mängiti veel pilli. Rääkisin noortele Eestimaast ja näitasin pilte. Eestimaa on ilus maa.

Ühel õhtusel loengul oli kuus inimest, igaüks ise rahvusest – kõige toredam kuulajaskond, kelle ees on mul kunagi tulnud seista.

Veidike jäi aega ka omapead ringi vaadata. Ilus ja võõras maa. Aina graniit. Ühel pärastlõunal võtsin fotokoti ja kõndisin läbi linnulaulust rõkkavate salude Natö bioloogiajaama juurde. Majas vaikus – vara veel. Aga sarapuud ja sinililled õitsesid ja lahekäärudes askeldasid veelinnud. Seadsin end ühele kaljule.

Vaatasin kaljupinda oma istumise all ja jäin õhtuni…“

Loe edasi Elusad kivimustrid vaikuse maastikel

Puudu(ta)v kultuur 1 Tagumisest vagunist väljavisatud vedru

 

alt

Alustada on kõige raskem. Mulle ei anna rahu üks kusagilt loetud mõte, et lambakarjus ei käi karja ees kunagi. Hoopis läheb selle sabas. Ta ei aja lambaid heinamaale sööma, nood teavad ise, kuhu minna.

Siia juurde mahub üks pilt, mis meenus, kui ajakirjandusmagistrantidega rääkisime loomade tarkusest. Üks neist jutustas, kuidas nad oma peikaga tülli läksid ja teineteise peale häält tõstsid, põhjuseks vaid, kes prügikasti välja viib.

Olukorra lahendas nende kass, mõlema armastatud elajas. Olla vaikiv kass olnud seni, aga noorte inimeste kõrgendatud hääli kuuldes kõnelema hakanud. Või tõrelema koleda häälega. See oli nii mõjunud, et mõlemad esiteks üllatusid ja siis enese üle naersid.

Tüdruk ei rääkinud, kes prügikasti välja viis. Seda ka ei öelnud, kas tema kass kõnelema jäigi. Aga paar päeva tagasi kirjutas ta, Anna-Liisa, ühe arutluse teemal „Kriitik kas kirurg või terapeut“.

Loe edasi Puudu(ta)v kultuur 1 Tagumisest vagunist väljavisatud vedru