Autori Margus Mikomägi postitused

Vene lavastaja Aleksandr Ogarev vaatab tõtt Konstatin Pätsiga

Konstantin Päts oli märter,” ütleb Moskva lavastaja Aleksandr Ogarev (1961), kes toob suvel Viinistus välja Mart Kivastiku uue näidendi „Kostja ja hiiglane”.

Kui ennast produtsent Märt Meose kontoris juttu ajama sätime, nopib Aleksandr Ogarev kusagilt Jossif Brodski luulekogu ja loeb sealt huviga üht luuletust.

Järgmise päeva hommikul märkan Viru keskuse raamatupoes Brodski luulekogu, esimest vist, mis eesti keeles, pealkiri on „ Atlantise lähistel”. Näitan seda enne „Kostja ja hiiglase” pressikonverentsi Aleksandr Ogarevile. Ta küsib, kes tõlkis. Ma vastan, et Maria-Kristiina Lotman. Mind isegi ei üllata enam, et ta küsib, kas Juri Lotmani järeltulija.

Hiljem helistan Aleksandr Ogarevile ja küsin, mis luuletus see oli, mida ta Brodski kogust luges. Ja vaat siin üllatun seostest – luuletuse pealkiri on „Nasledtsvie Žukova”, mida saab tõlkida „Marssal Žukovi pärand”. „Arvan, et seda luuletust te eestikeelses kogus ei ole,” ütleb Ogarev ja tal on õigus. Loe edasi Vene lavastaja Aleksandr Ogarev vaatab tõtt Konstatin Pätsiga

Lavaka kümnes lend: „Me oleme kuuekümneaastased”

Poseeritud foto X lennu diplomilavastuse “Draakon” grimmis ja kostüümides (1982). Lavasarm kandis siis neid noori näitlejaid. See on aastate lisandudes vaid kasvanud. Vasakult seisavad: Sulev Teppart, Maanus Valentin, Margus Ooakup, Jaan Rekkor, Toomas Kreen; keskmises reas seisavad vasakult: Andres Lepik, Vilma Luik, Mare Martin-Peterson, Kartin Nielsen, Laine Mägi, Aivar Simmerman, istuvad vasakult Anu Lamp, Andrus Vaarik, Viire Valdmaa, ees külitavad Elmar Trink ja Jaak Johanson. (Teatri muusika muuseum)

Hiljuti sai 60 Anu Lamp, just täitus see tärmin Jaan Rekkoril, veidi aja pärast saab kuuskümmend Andrus Vaarik… Lavaka X lend lõpetas kooli 1982. aasta, nende kursus on Eesti teatriruumi täitnud ja mängides sisustanud 36 aastat.

Nad on Aarne Üksküla esimesed õpilased lavakunstikateedris. Lavale jõudsid nad varem. Merle Karusoo lavastas tollase Noorsooteatri suures saalis Salme tänaval „Makarenko koloonia” 1979. aastal. Makarenkot mängis Aarne Üksküla. Kolonistideks siis nii üheksanda lennu üliõpilased – teiste seas Roman Baskin, Guido Kangur, Ülle Kaljuste, Arvo Kukumägi, Madis Kalmet – kui neist kaks aastat vähem koolis käinud näitlejahakatised. Loe edasi Lavaka kümnes lend: „Me oleme kuuekümneaastased”

Miks minust ei saanud seltsimees Mikomäge

Sain oma kujunemisest aimu juurde, vaadates mängufilmi „Seltsimees laps”.

Minu agronoomist isa oli suurema osa oma elust sm Eino Mikomägi. Tema töökohad määras ja otsustas kommunistlik partei. Muide otsustas isegi seda kus tollasel tippjuhil tuleb elada. Mina olin muidugi tubli oktoobrilaps, tarmukas pioneer ja kuulusin komsomoli. Mindki ümbritses kommunistlik propaganda. Ometi läks mul teisiti. Sellepärast ka, et mäletan suuri puid oma lapsepõlvest. Loe edasi Miks minust ei saanud seltsimees Mikomäge

Mikk oli laulik ja muinasjutuvestja

Mikk Sarv, 10. august 1951 – 6. aprill 2010

Uku Masingul on luuletus: “Udu üksi on kindel”

Systik on tuul ja ta jalakapuust,

Mina vaid õhuke hämarast koe,

Mille Jumala sõrmed ykssarve luust

Ketrasid tähtede toas, kui see soe.

Systik on tuul, kuid mis lõngast on lõim

Muldsetel telgedel, ei mina tea –

Sära udude vast, kui neist suri võim,

Et mul pilvi ei ulatund pea.

Surm võttis Miku ära. Mehe, kes on kirjutanud: „Me oleme tuulesõltlased. Alates esimesest innukast hingetõmbest sünnihetkel kuni viimse, elukäiku kokkuvõtva väljahingamiseni koome sisse ja välja hingates tuulega oma elukangast. Tuul liigub edasi-tagasi üle niiske ja sooja eluookeani meie kehades, elades kaasa kõigile meie rõõmudele.” Loe edasi Mikk oli laulik ja muinasjutuvestja

Must Kast: Muudad iseennast, muutub maailm

Väiketeatri Must Kast „prohvetid” ei välista maailma lõppu, aga usuvad, et ka lõpp võiks olla ilusam.

Lugesin allpool oleva teksti üle ja pean vajalikuks siin, alguses tunnistada, et mul on komme mõtestada asju vahel keerulisemaks, kui need on. Sellepärast ütlen kohe ette, et Musta Kasti „Prohvet” on suure mängulustiga tehtud, usuga sellesse, et aetakse õiget asja.

Vaatamata tõsisele teemale – kõik prohvetid ennustavad ju maailma lõppemist – saab laval nalja ka, meid aetakse naerma ja isegi hinge kinni pidama. Peale ahvide on laval noored inimesed, kes usuvad armastusse, on pingviinid ja isegi lendoravad. Loe edasi Must Kast: Muudad iseennast, muutub maailm

Peeter Volkonski: Kummalised asjad päranduvad põlvest põlve

Peeter Volkonski vana-armeenia keelest tõlgitud „Nutulaulude raamatust” sai ootamatult müügihitt. Kust tuleb tema/ aadlisoost mehe huvi väikerahvaste, nende kirjanduse ja muusika vastu? Miks kirjutab ta samal ajal laulu Lenna Kuurmaale?

Peeter kutsub mind Tartus kohvikusse Armastus. Kooki sööma. Tuletan talle meelde, et oleme tuttavad 1974. aastast. Ei räägi seda lugu, kuidas ta mind aitas, kui pidin mängima Maksim Gorki „Väikekodanlastes” Linnupüüdja rolli. Peeter soovitas mul tookord ette kujutada, mis on kanalisatsioon, millest tegelane rääkis. Ei olnud mul selle mõtte teoks ja nähtavaks tegemiseks laval mastaapi siis, kuid sain maitse suhu, mõtlemaks pisidetailidest mastaabiga. Kanalisatsioon kui galaktika…

Seda ma ka ei räägi veel, kuidas Peetri hiljutine soovitus muusikat KUULATA mind taas raja peale aitas. Meelde tuletas, et „kuulama” on tegusõna.

Peeter, kas sa täna muusikat oled kuulanud?

Täna hakkasin Lennuškale laulusõnu tegema. Seda kuulasin.

Kes on Lennuška?

Lenna Kuurmaa. Loe edasi Peeter Volkonski: Kummalised asjad päranduvad põlvest põlve