„Palju aastaid hiljem, kui kolonel Aureliano Buendia mahalaskjate rivi ees seisis, meenus talle kauge õhtupoolik, mil isa viis teda jääd vaatama,” sellise lausega algab Gabriel Garcia Marquezi romaan „Sada aastat üksildust”.
Mõned aastad tagasi pildistasin Vigala surnuaia servas lagunenud kiviaia kõrval roostes, aga tugevaid rauast riste. Ühelt lugesin, et inimene, kes sai oma hauale selle tähise, maeti sada aastat tagasi. Oli november ja surnuaia kõrvalt mööda voolavat jõge kattis õhuke jääkirme.
Kui olin 18, tegi mu vanaema oma Papi talu riidekapi ukse lahti, kutsus mu vaatama ja ladus, tõstis sealt välja riidepaki. Surmasukad, -hame ja -pesu. Mul on tänaseni meeles see pesu. Puhas. Mul oli siis kuidagi piinlik seda vaadata – see tunne on meeles. Siis jää mulle veel surmaga ei seostunud. See tuli hiljem.
Surma ja jää seost ehk seletab enam Ervin Õunapuu romaanist „Meie igapäevane jää” nopitud kujund, kuidas veele kirjutatud sõnad siis, kui meri või jõgi jäätub, nähtavaks saavad. Loe edasi Meie igapäevane surm