Üksi olemine annab filmirežissöörile võime võtteplatsil tuhandet pisiasja märgata – nii saab lühidalt kokku võtta pikema jutuajamise režissöör Tanel Toomiga, kes 2019. aastal tuli välja mängufilmiga „Tõde ja õigus“ ning valmistub eeloleval suvel tegema järgmist filmi.

Tudengifilmide Oscari pälvinud ning „Tõe ja õigusega“ rahvusvahelise filmi Oscari eelnimekirja jõudnud Tanel Toom ütleb mu jaoks üsna ootamatult, et ei ole kursis tänavuste Oscarite jagamisega. See kuulub samasse ritta, et talle ei meeldi tegelda mitme asjaga korraga. Ta ütleb, et on nii palju tegemist olnud, et ta on rattalt maas juba paar kuud.

„Kui mõelda, mis see filmiesilinastuste edasilükkamine maksma läheb … Aina uuesti tehakse promokampaaniaid. Kõik kuni Coca-Cola purkide piltideni tuleb uuesti printida. Pudipadi, mis suuremate filmidega kaasas käib. Kui raske see võib samas olla režissöörile, loojale – et sa ei saa panna ühele etapile oma elust punkti. Film saab valmis siis, kui ta on esimest korda ekraanil rahva ees. Kuidas minna edasi, tegelda uue filmiga, kui see punkt on panemata?” arutab Tanel Toom olukorra üle suures filmimaailmas. Ta ise on üsna pea minemas uue filmi võtetele.

Äkki loomingust, inimese loomingust tekib mingi kübemeke juurde niisugust, mis maailmale kübeme kestvust juurde annab? Seda on raske uskuda, aga selle poole püüdma küll peab. Loe edasi Tanel Toom: Õnnestumine juhtub siis, kui ettevalmistus kohtub võimalusega →

22.aprillil 70aastaseks saanud Heiki Pärdi parandab mind, kui ütlen talle tiitliks vabaõhumuuseumi teadusdirektor. Tänaseks on direktorist saanud rõõmus vanemteadur. Heiki Pärdi ise ütleb, et võin selle tiitli vabalt kirjutada ka kahes sõnas – vanem teadur.

Heiki Pärdi on Raikkülast (täpsemalt tänase Raikküla külje alt Raela külast) pärit. Ta on seda päritolu uurinud ja ütleb, et sealkandis on elanud vähemalt kümme põlve tema esivanemaid. Kaks suguseltsi, Pärdid ja Rahkemad, on sealtkandist teadmata aegadest. Ajaloolase arvates on Raikküla kuulsusele kaasa aidanud, et seda kohta on mainitud kauges kroonikas. See teadmine on meieni jõudnud ta meelest koolihariduse kaudu. „Kes muud ei tea, siis seda, et just Raikkülas peeti esimest n-ö Eesti parlamenti. Noh, see on muidugi väike nali ja liialdus, aga ikkagi.”

Räägime hakatuseks vanusest ja sellest, et me mõlemad üsna hästi üle arvutiekraani jutuajamisega hakkama saame. Pakun ajaloolasele, et sadakond aastat tagasi öeldi 70aastase kohta ätt ja saadeti sauna elama. „Ma olen ka nii aru saanud. Mäletan, kui mu vanaisa sai 70, olin siis 7, aasta oli 1958. Kolhoosi esimees käis vanaisale kingitust toomas. Kinkis kunstnahast kollase portfelli. Sellega vanaisa iialgi kusagil ei käinud.” Heiki vanaisa oli maamees läbi ja lõhki. Kui poiss ülikooli läks, sai ta selle portfelli endale. Heiki käis sellega ka vähe, aga tal on see alles, tore mälestus kaugetest aegadest.

„Enda pealt aastaid ei loe, aga seda näeb hästi oma laste pealt. Kui vanaks lapsed jäävad, karm värk.”

Ühel hetkel, kui Heiki küsib, mis aasta mees mu isa oli ja ma kohe vastata ei oska, ütleb ta: „No lambist kohe peab tulema. Sa ikka tead, kui vana ta oli, kui sina sündisid?” Nüüd mõtlen siin, et need on väärtused tõesti, mida hoida…

Kas oma kodukandi eriliseks pidamine on eestlastele kõikjal omane? Loe edasi Ajaloolane Heiki Pärdi: aeg sõelub välja selle, mis on väärtuslik ja püsiv →