„Kriisi idud turisminduses oli enne koroona levikut sees. See kontingent, kes on rühmareiside põhi tarbijad, otse öeldes, sureb vaikselt välja,” ütleb eluaeg Eestis ja maailmas giidi tööd teinud ja üle 20 aasta Lahemaal Kolgas elav Ott Sandrak.
Kolka sõites Peterburi maanteelt Loksa poole keerates tekib korraks tunne, et ei mahu autoga enam teele ära. Metsavahe on parkivaid sõiduautosid täis ja vähemalt 100 meetri ulatuses ka teeäär. Turismikriis ja reisikeelud on rahva puhkepäeval Eestimad avastama toonud. Nii massiliselt, et ükski välisturist sinna enam ei mahuks.
Räägime Ott Sandrakuga turismist ja reisimisest katku ajal. Tõsi, sõna katk käib me jutust läbi vaid korraks, kui küsin Otilt, kes on mitte ainult hariduselt, vaid ka olemuslikult ajaloolane, et kas maailm on selliselt kinni olnud ka varem.
Ott tuletab meelde varakevadist aega, kui Hiinast hakkasid tulema koroonateated, ja loeb sõber Hardi Volmeri värsi : „Hiinas on uputus, Taanis on tuul. Meil ikka naer püsib suul.” Lootus, et see läheb meist mööda, luhtus. „Inimene elab kuni ta loodab!” ütleb Ott Sandrak.
Mis siis saab, kui koroonakriisi piirangud kunagi taanduvad?
Ma arvan, et sõelale jääb see seltskond, kelle jaoks moodustuv reisirühm ise on oluline – ühine teema, ühine huvi, ühine seltskond. Need sõidud, kui viirus jälle vähegi lubab, ei kao kuhugi. Loe edasi Ajaloolane Ott Sandrak: „Hiinas on uputus, Taanis on tuul. Meil ikka naer püsib suul.”