Valgevenes elab üle üheksa miljoni inimese. Kui palju peab olema meeleavaldajaid, et see oleks olusid muutvaks jõuks?

Mul on Valgevenes sõbrad. Natuke muretsen nede pärast. Klõpsin vaadata pilte, mis tehtud siis, kui viimati Minskis käisin. Kolm aastat tagasi oli see ehk. Märkasin siis, et diktaator oli mundrites OMONi tänavatelt ära korjanud. Automaatidega mehi enam silma ei jäänud.

Kuidagi jääb pilte vaadates pilk kinni majale, millel kiri Burger King. Hiljuti tekkis see meiegi Balti jaama kunagisse suurde ooteruumi. Selle burgerikuninga kolossi ees mängis siis tänavaansambel. Olen pildistanud Minski selleks ajaks hästi korrastatud linnaruumi ja inimesi.

Tänase öö hakul (kirjutan neid mõtteid teisipäeva hommikul) ehitati mulle tuttavates kohtades barrikaade. Loe edasi Julgustava kella kõma Valgevenes →

Koroonareeglid teatritele ei ole sõnastatud rangelt kohustuslikena, neid annab tõlgendada. Tõlgendamine tekitab kohati hämmastust. Tundlikumad publiku hulgast nurisevad, et liiga tihti hajutamisreegleid ei täideta. Reegleid rikkudes teenitakse rohkem, neid järgides jääb osa piletitulust saamata – see tekitab paksu verd ka korraldajate seas. Loe edasi Teatrid tõlgendavad koroonareegleid erinevalt →

„Elu on üks hädaorg, ära surema peab kord ja siis mullaks saama,” on laulujupp Astrid Lindgreni lasteraamatust. Sedasama laulu laulavad Priit Põldma näidendi „Kadunud kodu” lavastuses lapseootel kunstnik Merit ja tema mees, copywraiterist kirjanikuhakatis Joonatan.

Et nüüd mitte ülekohtune olla, tuleb tsiteerida ka ühte teist ja sootuks teisest lavamaailmast pärit laulu, mida lauldi Pärnu teatris esietendunud Ott Kiluski uues näidendis „Nagu süldikeeduvesi”. Kui mahub, siis ma sellest nimest ja viitest, et tegu on kulinaarse düstoopiaga, kirjutan hiljem.

Praegu on tähtis, et vaatamata „vaimutsevale” nimele on mu jaoks tegemist teatrisündmusega. Seesama hinnang – mittetavapärane teatrisündmus, käib ka näidendi ja lavastuse „Kadunud kodu” kohta, mis koroonareeglite karmuse tõttu sellel suvel publikule näitamata jääb. Selle esietendust välja ei kuulutatud, läbimängule kutsuti sõbrad. Lavastus küpseb ja seda mängitakse, kui kõik hästi läheb, tuleval suvel.

Õigus, see laulutsitaat Pärnust: „Läbi inimeste majade ja muu/ Roomab sültjas videvikumadu/ Huulteta ja hammasteta suu/ Külvab kurbust, aga lõikab kadu /Mina seda videvikumadu/ Armastand ja vihand imetabast/ Olen, aga lõpuni ei adu/ Millal ükskord haaran tema sabast//.” Seda laulu laulab tegelane nimega Heino ehk siis näitleja Nils Mattias Steinberg. Kirjanik Kilusk on näidendis mehe ära defineerinud – Heino on kahe aja vahele kinni jäänud poltergeist. Loe edasi Kadunud kodud linnas ja maal →

Mis kaitseb meid hulluks läinud maailma pähe tungimise eest? Julge rasvatihane ja muutuv tuul oma aia põlispuu okstes ehk. Terve mõistus ja vaba tahe?

Me aia pisut hull rasvatihane, see, kes on hakanud ennast inimeseks pidama ja mu käeulatuses olevast võitoosist laua peal võid käib nokkimas ja vahel peaaegu mulle pähe istuma lendab, demonstreeris ükspäev mulle, kuidas ta tegelikult oskab ka putukaid püüda. Oli kunstiline elamus näha, kuidas ta suure vana õunapuu võras liikus. Milline enesekindlus! Loe edasi Tuul ja tahe lageraielangi viludas servas →

2022. aastal koguneb Vikerkaare rahvas kusagil maailmas 50. korda…

Me peame end vastutustundlikeks inimesteks, kes saabusid Eestisse, olles hea tervise juures. Teadsime, et Eesti seaduste kohaselt on siin liikumine Euroopa kodanikele vaba. Ka seda teadsime, et vabas õhus on lubatud koguneda kuni 2000 inimesel.

Tahame vabandust paluda neilt, kellele kujunenud olukord on ebameeldivusi toonud. Samas leiame, et mitmepäevane ja -öine laiaulatuslik meie vastu suunatud operatsioon koos sunniviisilise invasiivse tervisetestimisega oli ebavajalik ja ülereageeriv. See põhjustas rahumeelsetele kohalviibijatele trauma. Inimene väärib paremat kohtlemist! Loe edasi Antsla Vikerkaare kogunemisel viibinute avalik pöördumine →