2017. aastal julgesin Sirje Endre pealekäimisel helistada Ita Everile ja kutsuda teda oma raamatu „Kaksteist armastavat naist” esitlusele Raplasse. Asjade käigust ette rutates – ta nõustus ja tuli. Ma peale käima ei pidanud. Näitleja ütles, et polegi väga ammu Raplas käinud. Küsis, kes veel tuleb, ja kui kuulis, et oma nõusoleku on andnud ka Mari Lill, siis rõõmustas.
Loe edasi Katse seletada Ita Everi seletamatut suurust
Autori Margus Mikomägi postitused
Jaan Tooming: Oleme täpid tohutus universumis
Eesti teatri vaieldamatu suurkuju, teatriuuendaja, lavastaja ja näitleja Jaan Tooming saab 28. märtsil 75aastaseks. Mees, kes on nii elus kui teatris olnud uunikum.
Kord 1980. aastate alguse Ugala teatris, kus me mõlemad tollel ajal töötasime – tema peanäitejuhi, mina näitlejana – pöördusin „Libahundi mängu” proovi vaheajal 10 aastat vanema Jaani poole miski isikliku elumurega. Ei mäleta, mis see oli, aga küllap ikka mingi armuvalu. Minu üllatuseks Jaan vihastas. Sellel ajal muide ei olnud tal kommet vihastada või üldse proovis, veel vähem elus häält tõsta. Aga tema teravalt öeldud sõnad on mul meeles: „Ma ei ole teie isa ega õpetaja! Ma olen lavastaja!” Tühjagi ma sellest siis õigesti aru sain.
Nüüd kaks aastat tagasi, 38 aastat hijem, tuli see mulle meelde, kui Jaan „Kaupo ja Lembitu” proovis pärast miskit konflikti sügavalt hingas ja kogu trupile seletas, et suhtub meisse ainult nagu näitlejatesse. Tema nii-öelda solvangutes ei ole mitte midagi isiklikku. Kõik, mida ta proovis teeb või räägib, kuidas… on lähtuv sellest, et aidata näitlejat muunduda. Aidata ta välja enesekordamise magusast ja üsna lihtsast kestast. Loe edasi Jaan Tooming: Oleme täpid tohutus universumis
Teatrikunstnike mitmekihiline küsimus: Mis saab homme?
Teatrikunsti valdkond on täna halvatud üle kogu maailma. Kas see, mis ees ootab, saab olla paranemise aeg? Äkki on praegu tagasivaatamise aeg sellele ajale, kui teater õitses? On ühest ruumist teise lahkumise aeg? Uue ravimi leidmise aeg inimestele, mis viib evolutsiooni edasi, sest see, mis oli, ilmselt ei tule enam kunagi tagasi.
Miskipärast tahaks selle loo siin nimetada oma läkituseks teatripäeva puhul.
Mõtlemine on tähtis, aga mulle tundub, et mõtete vahetamine on veel tähtsam. Märkan seda ka sellest, et mu telefon vajab sagedamini laadimist. Parim osa teatrist liigitub mu jaoks katgooria kunst alla – teatrikunst niisiis. Ja kunst on mu meelest pigem poeesia, räägib nendest asjadest, millest valmis trafarettidega rääkida ei saa. Kui neist asjadest argikeeles rääkida, nad lihtsalt kaotavad tähenduse.
Minu jaoks on üsna kurb meediamaastikku jälgides tehtud järeldus, et kunstihuvi on Eestis, küllap siis ka muus maailmas, väiksem kui suuri muutusi eeldades ootaks.
Mõne päeva eest oli ajakirjanduses uudis, et seoses pandeemiaga on kinnisvaraturul kallinenud maamajade müügihinnad. Ühtepidi on see rõõmustav, et inimesed pandeemiahirmus linnadest pagenevad loomulikumasse keskkonda, teistpidi tean, et just teater on suurlinnade kunst. Eelnev kinnitab seda, et elame määramatuse ajal. Midagi ei ole võimalik prognoosida. Loe edasi Teatrikunstnike mitmekihiline küsimus: Mis saab homme?
Eduard Käbin: Et mulle nõukogude võim juba varem ei meeldinud, selles mängis oma rolli ka isa
28 aastat ENSVd juhtinud tippkommunisti Johannes Käbini pojast Eduard Käbinist (75) sai tuumafüüsik. Vana tark ei arva, et Eestisse tuleks ehitada tuumajaam. Lisaks ei ole ta üldse rahul sellega, mis sünnib tänasel Venemaal.
Avastan tuumafüüsik Eduard Käbini Facebooki lehelt sinna 2018. aasta märtsis riputatud loo, kus bänd nimega Blues Beatles džässilikus võtmes ja domineerivate saksofonivooludega mängib biitlite lugu „A Hard Days Night”. Ma rõhutaksin lugejatele seda, et kusagil Eduard Käbini lapsepõlves oli Nõukogude Liidus käibel lause „Täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa”. Selle postituse ligidale jääb tuumafüüsiku muusikamaitse edasiarendust iseloomustav Jehtro Tull. Ma ei kirjutaks seda siia, kui mulle ei tunduks, et olgu isa tippkommunist või hoopis vastupidiste vaadetega mees, mõjutas kuuekümnendate aastate noori biitmuusika tulek ja hipivabaduse vaim.
Kuna te olete teadlane, tuumafüüsik, siis alustame sellest, et Eestis on käimas arutelud, kas ehitada siia tuumajaam või mitte. Kuidas teie sellesse võimalusse suhtute?
Ehitada Eestisse tuumaelektrijaam või mitte? Mina ei teeks. Aga see pole kategooriline seisukoht. Loe edasi Eduard Käbin: Et mulle nõukogude võim juba varem ei meeldinud, selles mängis oma rolli ka isa
Susi sind söögu, kantseliit
Juhtus olema just keelepäev, kui lugesin Sirbist peatoimetaja Kaarel Tarandi intervjuud Eesti Vabariigi kultuuriministriga. Mu üllatuseks kutsub Tarand ise kurja karja, pakkudes Anneli Ottile esimesena välja sõna sisend. Ta küsib: „Kriisiaasta jooksul on iga professionaalse kunsti- ja kultuuritegevuse ala oma hädade ja probleemide kohta ministeeriumile tohutult sisendit andnud. On seda tegutsemiseks piisavalt?” Loe edasi Susi sind söögu, kantseliit
Ei ole tark lollilt surra
Loll on surra mõne tüübi pärast, kes ei kanna maski. Loll on surra kaupmeeste pärast, kes oma poodidest on teinud kaupu täis kitsad labürindid. Loll on surra nende pärast, kes ennast võimalusel vaktsineerida ei lase. Loll on surra muidugi ka vaktsiini pärast. Selliseid võimalusi on palju.
Koroonauudised jooksutavad mõtted kokku, sõltumata sellest, kui vana oled. Raskevõitu on mõelda muust kui igapäevasest ellujäämisest. Neil, kellele surm veel kauge tundub, on mure pisut teine – kuidas elada, et elu oleks elamist väärt? Sellel omakorda ei ole suurt midagi pistmist mõtlemise või mõtisklemisega. Isegi rabasse minek on sel juhul trenn. Tutvumine ja suhete loomine meeste ja naiste vahel on ammu asunud telefoni.
Skepsis suureneb. Proovisin mõelda sellest, mis on ajaloos juhtunud, kui rumalad saavad võimu. Mõte uitas ega jõudnud suurt kuhugi. Suurte kataklüsmideni kummalisel kombel ei ole maailma juhtinud mitte rumalad, vaid pigem kurjad geeniused, kes mingil ajal ennast üliinimeseks on hakanud pidama. Loe edasi Ei ole tark lollilt surra