Mida maksab augustis teatris vaadata? Eesti Teatri Agentuuri andmebaasis on kirjas 16 augustikuus esietenduvat etendust. Kõiki neid ei saa võtta kui suvelavastusi, sest teatrid alustavad augustis oma hooaegu ja mõned suveesietendused jäävad mängukavasse ja talve. Mõte oli esile tõsta kolm vaatamissoovitust, aga ületan pisut plaani.

Olgu need väljatõsted siin reastatud esietendumise kuupäevade järgi.

Maakas

On suvelavastus Wimbergi debüütroomani „Lipamäe” ainetel. Esietendub 5. augustil Olustvere mõisa tallihoovis Viljandimaal. Lavastab Peep Maasik, kes on ise Olustvere põllukooli lõpetanud.

Mängivad Klaudia Tiitsmaa ja Silver Kaljula, Jaan Rekkor ja Lauri Kink.

Selles loos tahab vanaisa maaarmastust lapselapsele kaasa anda. Lapselaps tahab saada kirjanikuks, aga saab päranduseks talu. Lavastaja Peep Maasik ja kunstnik Reet Aus toovad seekord lavale ka kombaini.

Lavastuse tutvustuses on muu hulgas öeldud: „Lavastuses põimuvad realism ja fantaasia. Algupärane ainestik pillutab vaataja nõukogude aja lõpu ja 90-ndate vahele, mis vaheldub muinasjutuliseks pöörduva olevikuga. Kohtumine lapsepõlvearmastusega ja vanaisa müstilise silmatagusega taaselustab suved vanavanemate juures.” Loe edasi Augustis teatris Maakas alustab ja Haige mäger lõpetab →

Läinud laupäeval Peipsiveeres Kolkjas kohe Sibulatee peatänava ääres kasvavas võsas esietendunud näidend „Serafima+Bogdan” on antiiktragöödia mõõtu halastamatu kurjuse võitu väljendav meelerännak. Monumentaalne.

Loen näidendit pärast selle nägemist ja ikka ja jälle uuesti seda remarki: „(Raimond hakkab märatsema ja peksma, aga mitte kui hullumeelne, vaid süsteemselt, kirglikult ja täpselt, naudinguga)”. Te ilmselt ei usu mind, aga kindlasti on see, mis te etendust vaadates näete, jubedam kui see, mida mina või kes tahes sellest kirjutab. Jah, see on teatrisündmus. Jah, ma ei saanud esimese hooga pärast lõppu sellele plaksutada. Loe edasi „Serafima + Bogdan” – halastamatu, hingetõmberuumi välistav kurjus →

Juulikuu viimasel päeval esietendub lavastaja Helena Kesoneni (34) neljas lavastus Taarka pärimusteatris. Lavastuse nimi on „Petserimaa igatsus”. See räägib riigipiire ületavast armastusest. Või peaks seda nimetama üle kontrolljoone ulatuvaks armastuseks?

„Petseri igatsust” mängitakse Koidula piiripunkti lähedal Säpina külas, ühes vanas nõgestesse kasvanud lagunevas heinaküünis. Lavastaja sõnul on mängukoht ise vana aja mälestus. Suurde kunagisse Eesti linna Petserisse on sealt 3,5 kilomeetrit, aga lavastuse trupp sõidab sööma 16 kilomeetri kaugusel asuvasse Värskasse. Kontrolljoon ju Petserisse ei luba. „Petserist pääseb Pihkva ja Novgorodi, Säpinas aga mõtled, et seisad maailma veerekese peal. Veider, ” sõnab Helena Kesonen.

Küsin Helena Kesonenilt, miks ta teatrit teeb. Vastuseks saan: „Ma kasvasin maal, üksiku lapsena. Ja kõikides mängudes, mis ma mängisin, oli soov olla keegi teine. Soov kogeda paremat reaalsust, mida ma saan ise kujundada. Praegu teatrit tehes saan üles ehitada selliseid maailmu, nagu mulle meeldib. See ülendab. Maailmapäästmise asi on ka kusagil, aga ma olen liiga suur realist. Tahan tekitada valgustuslikku ja harivat huvi Setomaa vastu. Hea on igatseda, et ääremaa ei kasvaks nõgestesse.” Loe edasi Kontrolljooned meis enestes →