Vaino Vahing oli psühhiaatrist kirjanik. Oli 1960. aastate lõpu ja 1970. aastate teatriuuendajate lähedal. Mu meelest kehtib see, et mäng avab me tõelist olemist paremini kui püüd käituda väga normaalselt, läbi aegade. Lapsed mängivad. Rainer Sarneti film Vahingust on mänguline ja mängust ennekõike.

Film Vahingust on film isiksusest, isiksustest, hullust geeniusest, ühest ajastust… on sellega ka omaette kunstiteos. On mängu ülistus!

Suur kujund on mu jaoks just see oma elu dramatiseerimise püüe ja ehk isegi teadmine, et meie kõigi eludel on oma pealtvaatajad. Iseasi, kas me sellest hoolime. Ja kui hoolime: kas siis suudame olla ise või mängime kedagi teist.

Elmo Nüganen saab 15. veebruaril 60. Ameti vahetamise pealkiri ei ole sellel lool mitte ainult tähelepanu köitmiseks. Nii ta ise oma seisundit sõnastab ja loomingulist elu ka kirjeldab.

Tuletan Elmole meelde ta lavastust „Jumala narride vennaskond”, kus lõpuks kõik narrid maha löödi ja nad unustada kästi. Elmo arvab, et ega narrid ole ilmast kusagile kadunud. „Need, kes teevad stand-up´i, arvavad, et nemad on. Kuuldes su väidet, et narre ei ole enam, läheksid nad lavale ja rääkisid, et kohtasid ühte narri, kes rääkis, et narre ei ole enam,” ütleb Elmo. Aga sellest me otsesõnu temaga ei räägi.

Mul kuidagi kummitab peas sõnapaar „hingeline katastroof”. Kuidas sellest pääseda?

Ma vist päris ei vasta su küsimusele, sest ma ei oska vastata, aga puudutan seda teemat ehk kaudselt. Olen muutnud professiooni, vahetanud ametit. See tundub võib-olla kummaline, aga ma ise tunnen seda iga päev – nii on.

Korras nagu Norras! See me peades kõlksuv riimuv väljend saab õige sisu pärast jutuajamist Vaba Lava uue kuraatori Harald Rosenstrømiga (36) – Oslos sündinud, aga Moskvas näitkunsti õppinud mehega.

Küsimusele, kas Norra teatris on ka tsensuuri, vastab Rosenstrøm isegi üllatunult: „Ei-ei!“ Ja lisab samas: „Tegelikult ma ei taha sellest rääkida. Meil ei ole küsimus tsensuuris, vaid selles, et oleme poliitkorrektsed. Ja kui sul on teistsugune arvamus asjadest, siis sind tabab üldine hukkamõist.”

Harald, sa oled pärit Norra pealinnast. Aga praegu ajame juttu minu kodulinnas Raplas, kus elab nii 5000 inimest…

Vaba Lava juht Märt Meos ütleb, et hetkel on käsil kahe lavastuse proovid, mille esietendused on kavandatud Narva. See on riskile minek, sest me jutuajamise ajal pole veel teada, kas ja kui suure summaga riik Vaba Lava tegevust tänavu toetab.

Veebruaris on Narvas plaanitud esietenduma dokumentaallavastused kahest suurmehest – vesinikupommi ühest loojast, akadeemik Andrei Sahharovist ja maailmakuulsast Tartu semiootikust Juri Lotmanist.

Märt Meos, kes on ühtlasi väiketeatri R.A.A.A.M. omanik ja produtsent, räägib hakatuseks loo sellest, kuidas Venemaal staari staatusse tõusnud Julia Augi värske lavastuse „Ema, kas meie kass on ka juut?” võttis Eesti juudikogukond omaks. Rahunesid ka need, kes suvelõpul protestisid Narva Vabaduse festivalil etendunud „Mein Kampf” vastu juba enne, kui seda Narvas mängiti. Selle lavastuse vastu on juba huvi üles näidatud nii Moskvast kui Tel Avivist.

Julia Augi detsembris Tallinnas esietendunud lavastust mängitakse sel laupäeval ka Narvas. Julia Aug teeb sellel etendusel ise sünkroontõlget ja kohtub pärast etendust oma kodulinna vaatajatega.

Praegusel äreval ja hirmutaval ajal annavad inimestele hingetuge emake loodus ja huumor, ütleb Hardi Volmer. Ometi juhtus nii, et just sellisel hetkel valmis tal film, mis viib vaataja kalmistute maailma.

Hardi räägib, et oli nädal tagasi kitsekestele oma aia külge lakukivi pannud, aga need kurivaimud pole seda veel üles leidnud. Mina saan talle sekundeerida jutuga oma aiast, kus kitsekari on üles leidnud mu laiskusest suure õunapuu alla jäänud õunad ja nüüd neid söömas käib. Räägime ka karudest ja ilvestest. „Mul on põdrad. Nüüd pidi karusid palju olema. Ma neid ei ole veel näinud. Ilm on ikka täiesti hukas!“

No usun, et ka sind ajab muigama, et alustame oma juttu valguse tulekust hommikul ja kitsekestest akende all. Ealised iseärasused? 30 aastat tagasi oleksime kohe kultuuril sarvist kinni haaranud.

Ei tea. Ajad on ärevad. Hirm on kõigil naha vahel. Me ei tarvitse seda teadvustada, see on selline alateadlik hirmuseisund. See leiab ju erinevaid väljendusi. Võimalik, et rääkida sellistest ilusatest loodusnähtustest enda ümber – see on ka mingil määral sublimatsioon. Et mitte rääkida hirmsatest asjadest. See on hästi loomulik, praegu eriti.