2015. aasta juunikuu viimase päeva raadiouudised räägivad pagulastest, põgenikevoolust ja (Kreeka) rahast. On uskumatu, et August Kitzberg kirjutas oma praeguse ajaga kokku kõlavad näidendid sajand tagasi.
Kogu maailmas peetakse ikka veel ususõda. „Kalifaadi sõdur tappis kalifaadi vastu võitlevate ristisõdijate liidu alamaid,“ kirjutatakse otsesõnu.
Meie noor peaminister kinnitab, et võõrad, kelle me oma koju võtame, tuleb tööle panna, nad vajavad keeleõpet ja tuge.
104 aastat tagasi kirjutab August Kitzberg näidendi „Libahunt”. See algab pildiga, kus väike Mari veerib Martin Lutheri väikest katekismust, kus sees keelud ja käsud – mida peab ja mida ei tohi. Loe edasi Vabadus on libahunt. Ikka veel
Autori Margus Mikomägi postitused
Puudu(ta)v kultuur 6: Substants, põhk ja vereliin
„Vereliin” on väega sõna ja mul on rõõm, et selle toob ehk üldkasutatavaks teater. Uue näoga Ugala siis ja lavastaja Margus Kasterpalu. Ma ju ei teagi, ehk elame selles ajas juba, kus seda sõna peaks eestlastele tõlkima. Praegu saab selle meisterlikku tõlget vaadata Olustvere mõisa heinaküünis. Lavastuse kavalehel kasutatakse küll sõna „reheküün”, aga see tundub mulle üsna sobimatu. Rehi on rehi ja küün on küün. Küünides hoiti heina. Ja heina tehti selleks, et lehmi ja hobuseid toita, lambaid ka.
Isa ja poeg loevad kalmistul legende
Klaudia Tiitsma -Sal on “Vereliini” vanade meestega väga selgroogupidi koos Fotod Heigo Teder
Vereliin, mille Ugala teatrirahvas lavastaja Margus Kasterpalu ja kunstnik Liisa Soolepa juhtimisel Olustvere heinaküünis loob, on maailmamudel.
Teatri vereliin ei katke, kui temast räägitakse. Lavastus „Vereliin” annab rääkimiseks põhjust ennekõike koos mõtleva ja tegutseva meeskonna tõttu. Teine põhjus on mu meelest see, et tegijad on ennast vaistul juhtida lasknud (pole teinud teatrit nii, nagu peab ja on kombeks, samas pole läinud niisama reeglite rikkumise teed) ja tulemus on lavastus, mis räägib. See on habras etendus, mis püsib kogu meeskonna loomingulisel tundlikkusel. Tunnetusel, et see, mida tehakse, on tähtis. Teate küll, et kett on nii tugev kui on selle kõige nõrgem lüli. Loe edasi Isa ja poeg loevad kalmistul legende
Tontide kuningas Surm me selja taga
Viio Aitsami fotod.
Kui lähedased surevad, on raske edasi vaadata. Vaatad paratamatult tagasi. Üha enam saab selgeks, et mingid asjad me elus peavad jääma sõnastamata. Ehk vaid siis ei pea, kui valad romanssi…
Mingid mõtted peavad jääma kivimustritesse ja rukkiräägu laulu sisse. Olen endale lohutuseks üsna ammu juba mõelnud-rääkinud mõtet, et leinas on võimalik vaid üks ‒ valu romanssi valada.
Mida see tähendab? See ka ju on, mida üheselt ei sõnasta ära. Ainult pakun, et võib-olla näiteks midagi sellist, nagu kirjutasin kord oma noorpõlve metsavahielust.
Elujanu
Olin oma elu üksindusse elanud seks ajaks, kui me Eestis taas vabadus hakkas tulema. Loe edasi Tontide kuningas Surm me selja taga
„Libahunti“ lavastav jakuut: Võib-olla on see näidend teie rahvale hoiatuseks
Sergei Potapov
Pildistas: Mats Õun
•Lavastaja ja režissöör Sahha vabariigist
•Sündis jakuudi külas 1975. aastal; saab jaanipäeval (Eestis olles) 40-aastaseks.
•Vanaisa oli šamaan, isa on ökonomist-raamatupidaja, ema jakuudi keele ja kirjanduse õpetaja.
•Tal on kaks last, poeg ja tütar, mõlemad suhtlevad sahha keeles.
•Töötab Jakutski akadeemilises draamateatris lavastajana. On olnud ka selle teatri näitleja, peanäitejuht. Näitlejaks õppis Jakutskis, lavastajaks Moskvas.
•Ütleb end armastavat oma lavastusi nagu lapsi. Jälgib nende kasvamist, täiskasvanuks saamist ja vananemistki. Armastab vaadata oma lavastusi koos publikuga, et siis publiku reaktsiooni järgi neid kohendada. Lavastusi on teinud üle kolmekümmne. Lisaks filmid.
•On õpetanud teatrikoolis, kuid katkestas selle töö, sest tundis, et annab endast rohkem kui tagasi saab. Unistab uuest näitlejate põlvkonnast, kes ei ole enam mõjutatud nõukogude ja vene teatrikooli traditsioonidest. Kavatseb võtta teatrikoolis oma kursuse ja noori selles suunas õpetama hakata.
•Juhib tähelepanu kliima soojenemisele. Siberis sulab igikelts ja talved pole enam nii külmad. Ta lapsepõlve jääb aeg, mil talviti võis õhutemperatuur ka üle 60 miinuskraadi olla. Loe edasi „Libahunti“ lavastav jakuut: Võib-olla on see näidend teie rahvale hoiatuseks
Psühholoogiadoktor Andero Uusberg: aju tunneb vale ära
Tänapäeva psühholoogid mõõdavad emotsioone ja tunnistavad, et suur osa psüühikast toimib väljaspool teadvust.
Kohtusime psühholoogiadoktor Andero Uusbergiga Tartu ülikooli vanas kohvikus, mis nüüd Oleg Pissarenko käe all on Jazzmuusika klubi. Ses saab ühe euro eest hommikusööki. Mulle seal pööraselt meeldib ‒ nii eurone hommikusöök kui muusikavalik.
Ütlen kohe ära, et kohtuma läksin huviga teada saada, kuidas teater inimesteni jõuab, mis seaduspärad seal töötavad, aga me jutt läks kiiresti sinna, mismoodi üldse tänapäeval psühholoogid meid, inimesi uurivad. .
Siin on hea istuda. Kuidas psühholoogid seletavad sõna „meeleolu”?
Esimesena tuleb pähe, et meeleolu ei ole sama, mis emotsioon. Emotsioonil on alati mingi objekt, mis teda põhjustab, ta on alati reaktsioon millelegi. Meeleolul on olemas samad komponendid, mis tekitavad emotsiooni, aga need ei ole nii selgelt mingi objektiga seotud.
Äkki tood mõne näite?
Hirmu ja ärevust emotsioonina tekitab näiteks see, et mõtled raske vestluse peale ülehomme hommikul. Sa tead, miks hirmu tunned.
Ärevus meeleoluna on seisund, kus paned keskkonnas tähele ohu märke. Pingetase ja vererõhk tõusevad, aga need kehalised sümptomid ei ole vähemalt teadvusele kättesaadavalt ühest asjast põhjustatud. Loe edasi Psühholoogiadoktor Andero Uusberg: aju tunneb vale ära