Mait Joorits, Margus Groznõi ja Maarika Mesipuu-Veebel – Ojastu mõisahärra, Ojastu suurtaluniku poeg ja Ojastu mõisavalitseja tütar – ühevanused, haritud ja noored… ometi! Meenub Eduard Bornhöhe “Tasuja” ja muidugi ka  situatsioonid läinud suvel Jänedal mängitud Tiit Aleksejevi näidend “Imede aasta”.

Rakvere teater mängis Tallinnas Draamateatris Toomas Suumani näidendit „Viimase öö õigus”.
Pärast selle etenduse vaatamist ‒ teatri arvepidajate sõnul oli Tallinna külalisetendus kahekümne teine, tabasin ennast mõttelt, et kohe peaks korraldama teatrifestivali, mille ühel nädalal mängitaks ühel laval kõiki neid näidendeid, mis me ajalugu (kust me tuleme, kes me oleme) mõista püüavad. Loe edasi Härraks olemise talumatu raskus →

Vaimukas on küsida, kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha? Juhan Viidingul on luuletus, kus noormees rebib tunnelis kuulutust maha. Ta arutab seal, miks noor mees seda teeb. Ka see käib ta mõttest läbi, et äkki on kuulutus selline, et rebija tahab selle endaga viia.
Niisuguse sissejuhatuse peale saan endalegi ootamatult ära kirjutada, kuidas mind rõõmustavad Tallinna Linnateatri lavastuste kavad. Kõiki ühendab pisikese raamatukese formaat, aga igal on oma nägu ja sisu. Selliseid kavasid ei raatsi sahtlipõhja tolmuma jätta, vaid paned riiulisse. Üsna keeruline oleks anda retsepti, kas lugeda kava enne või pärast lavastuse vaatamist. Mina teen nii ja naa, kuid enamasti eelistan pärast lugemist. Loe edasi Puudu(ta)v kultuur 4: Prahti täis pea →

Martin Alguse argikomöödiat „Kaheksajalg” Ugalas võib iseloomustada nii: kui näidendi alguses gaasikatel lava taga koliseb-müriseb, siis peab ta loo arenedes ka plahvatama.
Kui reastada kolm heameelt äsja Viljandis Ugala suures saalis esietendunud algupärandi üle, siis sätin kindlalt kõrgeimale kohale näidendi, mis on uus eestikeelne komöödia. Seda, et neist meil puudus on, näitab välismaiste tõlgitud komöödiate küllus teatrite repertuaaris. Tahan „Kaheksajalga” võrrelda kunagi ammu Ardi Liivese kirjutatud „Viini postmargiga”. Loe edasi Kaheksajalg ja töökad võlurid Ugalas →

“Antigone” trupp peale etendust Teheranis 2012. aastal. Paremal iraani imeline naine, näitleja Homa Rousta ja lavastaja Homayun Ghanizadeh.

Täna  24. aprillil 15aastaseks saav Eesti projektiteater R.A.A.A.M. tähistab oma sünnipäeva Hiinas Šanghais.
Nimelt on R.A.A.A.M. lavastusega “Antigone”esimese Eesti sõnateatrina just praegu Hiinas, kus öeldakse elavat 1,5 miljardit inimest. Šanghai teatriakadeemia valis „Antigone“ lõpetama kaheksandat rahvusvahelist Eksperimentaalteatri festivali. R.A.A.A.M. annab kaks etendust ‒ 25. ja 26.aprillil. Samal festivalil osalevad teatrid Rootsist, Prantsusmaalt, Itaaliast, Columbiast, Bulgaariast, Alzeeriast ja muidugi Hiinast.

Loe edasi Vabateater üllatab Hiina edu ja Jakuutia lavastajaga →