Linnades müüakse õhku – maal on kerge hingata.

Bensiin ja toit lähevad kallimaks. Elame globaalses külas. Majandusmeheks saab see, kes ostab odavalt ja selle oma rahvale põhjendamatult kallilt maha müüb. Oleme harjunud.

Maailmast meieni jõudva müraga me harjuma ei peaks. See on veel rumalam mood ennast pügada lasta. Kui eestlaste põline tarkus valed läbi näha ka ära kaob, siis mis meil inimestena erilist alles jääb. No üsna lühikeseks on see mälu muidugi jäänud, kui mõelda me austatud välisvaatlejatele ja poliitikutele, kes alles ohkisid ja imestasid, et ameeriklased valisid presidendiks Trumpi. Oh ja ah, kes seda võis küll arvata! Täna aetakse juba teistsugust juttu. Brexitiga oli muide sama lugu, et imestati. No ja samamoodi ollakse avalikus meedias üllatunud, et Pevkur reformi esimeheks valiti. Oi, ma ei või. Loe edasi Uus tõde ei saa Eestis olla vale →

David Vseviov jõuab kohale pea pool tundi enne me kokkulepitud aega ja ütleb üsna rõõmsa tooniga: „Hull päev!”.  Ka temal, mõtlen, ja küsin:

Miks just tänane, mis see hull päev te jaoks on?

Seda on väga raske täpsustada. Millegipärast on nii, et inimene teatud päevadel kukub ennast piitsutama, kuigi selleks pole tegelikult mingisugust põhjust. Täna oli kalendris kirjas neli-viis asja, nende seas kolm-neli kokkusaamist inimestega, kellega tahtsin rääkida tõsiselt ja asjast… Siis kuidagi hakkad mõtlema päris palju sellele, mis sind ees ootab. Ma olen tabanud, et kui hakkad mõtlema natuke kaugemale sellest hetkest, kus sa viibid, siis hakkad mõttetult kiirustama. Loe edasi David Vseviov: Loobudes lootusest oleme loobunud kõigest →

Tartu kunstimajas on Elmar Kitse näitus, mis esimest ja viimast korda oli üleval 1966.aastal.

Istun kunstimaja fuajees olevale nahkdiivanile, tean, et korrus ülevalpool olevat näitust nimetatakse kunstiajaloos pöördeliseks. Sealt peale ei räägitud abstraktsonismist enam kui vaid lääne mandunud kunstist. Suurel ekraanil mu ees jookseb dokfilm, kus teised kunstnikud räägivad, Elmar Kitsest ja endast. Absraktsionismist ja 1966.aastal olnud näitusest.

Jõuan filmiga sinna kohta ku räägib kunstnik Lola Liivat Makarova. Ellist juttu räägib, mille pean üleskirjutama. Nii mulle tundub, Kramin kotist kaustiku ja tindika. Siis kohtab pilk enda kõrval seisma jäänud meest Priit Pangsepp on, kunstnik. Kursi koolkonnast. Viljandi mees. Me kohtume harva. Viimati just täpselt samas kohas kuu või pisut enam tagasi. Mäletan on sellehetke mõtet ka kui Priiduga eelmine kord kohtusin. Loe edasi Elmar Kits 50 aastat hiljem →

 „Maailma ilusaim tüdruk” ja „Märter” on teatriruumis kõrvuti. Teineteisest nii kaugel ja siiski nii lähedal.

„Märtri” lavakujunduse laes on kaks suurt labadega ventilaatorit, mis peaksid õhu puhtaks lööma.

Loen 5. detsembril Venemaa uudist, et õigeusklikud protesteerivad ärimeeste plaani vastu rajada Lipetskisse preservatiivivabrik. Ma sel hetkel ei pööra sellele suurt tähelepanu. Jah, see käib küll läbi pea, et taas võivad usklikud toetuda seadusele, mis keelab nende tundeid solvata. 7. detsembril vaatan Tallinna Linnateatri festivali „Talveöö unenägu” programmis Kultuurikatlas etenduvat Kirill Serebrjannikovi Kirill Serebrjannikov Gogol tsentris

lavastust „Märter”, mis esietendus 2014. aastal. Loe edasi Maailma ilusaim tüdruk võib märter olla →

Kahjuks ei ole keegi kokku lugenud, kui palju on me teatris teatritegijaid, kelle teatritee on alguse saanud kooliteatrist.

Jaak Allik, kes aastaid on osalenud kooliteatrifestivalide žüriis, kinnitab, et tänaseks on see, kui meie kahte lavakooli satub õppima noor, kes pole osalenud kooliteatri tegemises, pigem erand kui reegel. Loe edasi Eestis on ainulaadne kooliteatrite liikumine →