„Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head.” See tsitaat Goethe „Faustist” iseloomustab kahte täiesti omanäolist, kursusekaaslaste Elina (Pähklimägi) Purde viiendat ja Linnateatri peanäitejuhi Uku Uusbergi uusversiooni 2018. aastal esietendunud lavastusest „Põhjas”.
„Põhjas”
Linnateatri peanäitejuht Uku Uusberg taastas oma 2018. aastal Põrgulaval esietendunud lavastuse „Põhjas”. Sisuliselt on tegu uuslavastusega. Salme kultuuripalee Suur lava ja Indrek Sammuli mängitud Lukaa muudavad lavastuse ja sealsete öömajaliste elu veel selgemalt traagiliseks.
Uku Uusberg ei tee oma elu peanäitejuhina kergemaks, taastades, sisuliselt luues, „Põhjas” uusversiooni. Lavastuse temperatuur ja rütmid, lugude jutustamise kunst on tähelepanuväärselt kõrge. Ta näitab selle kõrguse ära ja see on see hüppelaud, koht, kust ta alustab. Võib arvata, et see on Uusbergi teatri veel kõrgemale lendamise soovi alguspunkt. „Põhjas” annab usu, et see on võimalik.
Traagika
Olen pärast 2018. aasta esietendust kirjutanud nii: „Lavastaja Uusberg on Gorkit lugenud nii, et vaeste öömaja „põhjas” ei ela ühtegi inimest, keda saaks tingimusteta hukka mõista. Ükski neist ei ole ses lavastuses paadunud kurjategija. Sellest hoolimata, et sealsed asukad on tänases keeles asotsiaalid, elu heidikud, hulgused, vargad… Üldise halluse kohale kerkib teadmine, et päike tõuseb ja läheb looja meile kõigile.” See kõik on „Põhjas” uusversioonis alles. Lisandunud on mu jaoks sellest elu pahupoole nõiaringist väljapääsmatuse traagika. Lavastus, see põhjakiht on nüüd jõudnud keldrist kultuuripaleesse.
Ma olen kolm aastat tagasi kirjutanud laulust, mida viinavõtmise ja kaardimängu vahele kirglikult lauldakse. Seal sõnad: „Ööd kui päevad tunnimehed, käivad kambri akna all.” Ja siis, kui lauljad ja tekst vaataja platnoiesteetikast kantud kurjategijate maailma viivad, jääb kõlama see, et hoidke mind või ärge hoidke, niigi ma ei põgene.”
Kihvt on see, et teater siiski leiab võimaluse põgenemiseks; kui mitte paremasse maailma, siis suurele lavale ikkagi. Ja see annab tiivad. Tantsulisust on selles uusversioonis rohkem, ilmselt tingib selle see, et näitlejatel on rohkem ruumi. Ka kakelda… Kõik muutub märgatavaks ja nähtavaks. Näiteks see, kuidas Vargapoiss Vaska Pepel – Kristjan Üksküla, püüdes ära rääkida Natašat – Maiken Piusi, et ta jätab varastamise ja nad hakkavad elama, oma armastatu hetkeks embusse krabab ja selle jalad maast tõstab. Mu jaoks see on ka kogu lavastust iseloomustav kujund, elu tõstetakse ühe hingusega maast kõrgemale. Ma ei nimetaks seda psühholoogiliseks realismiks, mida me lavalt näeme. Need tunnused sellel lavastusel muidugi on, aga mu jaoks on see pigem maagiline realism, mis teatrilavadel haruldasem ja hea lavastuse maast lahti tõstab, teatrikunstiks.
Paradiis ja põrgu
Tavaliselt mängitakse Lukaad, kelle tiitliks Maksim Gorki on öelnud rändaja ja keda teda ümbritsevad vanameheks nimetavad, aeglase ja tasakaalukana. Indrek Sammul ja Uku Uusberg on läinud teist teed. Indrek Sammuli Lukaa ei ole tark vanaätt. Ta on kiiresti regeeriv, terav, pealetungivgi oma sõnade ja mõtetega. Temas on üleloomulik jaks ja jõud. Just see muudab ka lavastuse täiesti uueks mõttelt. Tänu sellele saab äkki kuuldavaks kõigi öömajaliste traagika. Sammuli Lukaa oskab kuulata intensiivselt ja olla aeglane intensiivselt. Mulle muide meenub, et Gorki ise on kusagil öelnud, et Lukaa on kuuekümneaastane vanamees. Indrek Sammul ei mängi vanameest.
See Lukaa püüab kogu oma tarkuse ja ka jõulise energiaga põhja asukate elu muuta, kasutab selleks peaaegu füüsilist sundi, palvet, hüpnotiseerimist sõnadega… Ja hirmutavalt traagiline on see, et ei muuda midagi. Sammuli Lukaas on koos jumal ja saatan, aga tulemuseks on see, et teda korraks uskuma jäänud Näitleja Argo Aadli ennast lavastuse lõpus üles poob. Mille peale Alo Kõrve Satin kurva elutarkusega nendib, et ära rikkus laulu… Lukaa kaob (seekordses lavaversioonis hakkab eriliselt kõlama see, et tal pole passi ja öömajapidaja Rain Simmul lubab sellest teatada, kuhu vaja) ja elu põhjas tammub ennast üha lähemale hukule.
…
“Kuuvalgus pärast keskööd”
Armastuslugu saabki olla iga vaataja jaoks omamoodi mõjuv ja mõistetav
Saan oma hingeliigutusest aru taksos, millega Noblessneri sadamas asuvast Kai kunstikeskusest rongijaama sõidan. Nad mängisid ennast mu sisse. Kesköö on paari tunni kaugusel, kümmekond minutit aega on läinud askelduseks enne takso tulekut, just on keset kunstinäitust ja saali lõppenud Elina Purde lavastus „Kuuvalgus pärast keskööd”. Takso sõidab läbi Kalamaja tänavate. Plaks-plaks käib mõtetest läbi: siin ma noorena jalutasin Noorsooteatrisse, siin läksin kunstnikust sõbrale külla, siin oli vahepeal Maalehe toimetus. Rongijaamas on aega ja kahe näitleja – Helena Merzin-Tamme ja Alo Kõrve – mulle mängitud romantiline armastuslugu paneb mõtlema oma elu armastustest (või on õigem hetkede eredust silmas pidades öelda armumistest). Jah, hellaks tegi see etendus meele. Valushellaks.
Ega ma nüüd väga tihti ka sellele ei mõtle, et olen elanud nii vanaks, et… Nüüd pärast selle etenduse nägemist mõtlesin sellele, et romatilisus vananemisega ei ole kusagile kadunud. Ta on kuskil elatud elu kihtide all alles. Muu hulgas oli seda hea tõdeda. Lehvitasin järele Rakvere rongile, mis just väljus. Ma tavaliselt seda ei tee.
Poolkõrged kontsad
Seda lugu, mille mängisid Helena Merzin ja Alo Kõrve, ei saa ja ei pea tulevasi vaatajaid silmas pidades siin ümber jutustama. Usun, et sõltuvalt vanusest ja elukogemusest on võimalik seda näha omamoodi. Peamine mu jaoks siiski see, et argipäev kohtub ses loos sellega, mis on üle argise – romantilise armastusega. Müstilist on ses loos ka ja mu meelest ei olegi vaja aru saada, kas see lugu, mida meile mängitakse, on mõttemäng, unenägu, unistus või ongi reaalne üle aastate kohtumine, kus püütakse säilitada armastuse armumise temperatuur. Just see viimane on tähtis. Ja mu jaoks on selle tundekõrguse saavutamiseks ikka nii elus kui romaanides mingi kättesaamatuse ja lõpetamatuse mõõde. Tunde värskus – kuidas seda hoida? Kes oskaks vastata?
Suur rõõm oli laval taas näha Helena Merzinit. Temaga, siis tema näitlemisega, kaasneb mu jaoks ikka miski suurilmlikkus. Seekord mängib ta armastavat naist ja kõik need paljud tundetoonid, mis väljenduvad tema hääles ja žestides, olid ka jalgades. Tahan öelda, et tema mängitud naine tantsib oma rolli. Neil poolkõrgete kontsadega kingadel on selle tantsu märkamise oma osa. Kuidas ta käib, kuidas käib siis, kui kingad jalast viskab… Selles naises on kassilik flirtimisoskus ja koeralik käskudele allumise oskus. Mõtlesin seda mehe ja naise dialoogi vaadatas sellele, kumb neist juhib suhet? Arvan seda etendust ja Helena Merzini meisterlikkust nähes, et naisel on mehest enam oskusi ja võimeid, kui ta tahab.
Usaldus
Olin Alo Kõrvet näinud päev tagasi lavastuses „Põhjas” mängimas sootuks teist mees. Ta Satin oli mängur, väliselt polnud ta alla andnud, aga sisemuses ilmselt leppinud sellega, millist elu ta elas. See seal laval oli ootamatu Alo Kõrve, nüüd oli ehk rohkem Alo Kõrve moodi mees – vaoshoitud, igatsev, enese meelest kogu mängu juhtiv, pisut kassi ja hiire mängu esilekutsuv, aga just selline mees, kelle juurde tuleb Helena Merzini mängitud naine. See oli suurepärane lavapartnerlus.
Ja siin peab kiitma lavastaja Elina Purdet, kes usaldab näitlejaid. Ta loob näitusesaalis puhta lavakeskkonna, kus miski ei vii vaataja tähelepanu näitlejatelt. Näitlejad teavad seda ja kasutavad meisterlikult seda privileegi nii, et publik neid ja nende tegevust keskendunult jälgib.
Üks kord vaid kõnnib Alo Kõrve ringist välja, mööda vaatajate selja tagant. Ja see äkki mu jaoks teeb mänguruumi mõõtmatult suuremaks. Annab siin ja praegu sündivale mereülese mõõtme. Tõstab romantilise armastuse väljaspoole piire. Saab ja peab vahel mõtlema ka sellele, et – mu hing on mägedes kaugel.
Eraldi:
„Põhjas”
Autor Maksim Gorki.
Lavastaja Uku Uusberg.
Uusversioonis mängisid esmakordselt Indrek Sammul ja Maiken Pius.
Esietendus Salme kultuuripalees 26. novembril 2021
“Kuuvalgus pärast keskööd”,
Autor: Martin Dockery
Lavastaja: Elina Purde
Mängivad: Helena Merzin-Tamm ja Alo Kõrve (Tallinna Linnateater)
Mängukoht: Kai kunstikeskus
Esietendus: 7. november 2021
Ilmus Maalehes, pisut teise vormistusega. Pildistas Siim Vahur.