Villu Kangur on mees, kelle sisse mahub nii ikooniliseks saanud laulu „Palve” tekst kui ka 11 aastat kirjutatud stsenaarium komöödiaseriaalile „ENSV” /“ EnsV“.

Villu on ööelu elanud kogu aeg. „Isegi teatris töötades – ei alanud ju midagi hommikul enne kella 11. Ja kirjutamiseks vajan rahu ja vaikust. See saabub siis, kui pere magama läheb. Sellepärast siis öine rütm.” Villu ütleb, et arvas selle veidruse vanemas eas üle minevat, aga nii on jäänud. „Juhtub nii ka, et üks päev koosneb vahel kahest ööpäevast ja siis magan 24 tundi järjest. Vabakutselise värk.”

Milline su loomelaad on? Teed ühte asja korraga?

Vähemasti üritan. Kuid jumal tänatud, et mulle on antud üsna erilaadseid töid. Vahel kirjutan teleskripti ja see ei tule ära. Aga vägisi ju ei suudaks… See on kõige hullem, kui kirjutamine vastikuks läheb. Õnneks pole seda veel elus juhtunud. Kui stsenaarium mõnuga ei jookse, viskan selle mõneks ajaks kõrvale ja kirjutan näiteks oma lõbuks luuletust. Need on kaks täiesti eri asja. Või võtan ette mõne lauluteksti.

Mul on elus vedanud – vaheldust jagub. Alatihti jään omadega hiljaks, aga see tuleb sellest, et ei ole endaga reeglina kunagi rahul ja poolikut asja käest ära ei anna. Jama ei taha toota, sest looming pole ju konveier või kolhoos. Üldiselt olen aga laiskuse musterkehastus. Mulle peab keegi pidevalt tulist ora tagumikku andma.

Teleseriaali kirjutamisel on ju kindel tähtaeg, sa ei saa venitada?

Me töötame õnneks nii pikalt ette, et seal natuke ikka annab libistada ka. Tean neid piire väga hästi. Näiteks eelmisel nädalal oli EnsV järgmise hooaja koosolek. Ja mõistan, et augusti lõpuks tuleb üks või kaks osa valmis kirjutada. Aga tean seda kevadest saadik. Saime kokku, oleme kaasstsenarist Piret Jaaksiga teemad ära jaotanud. Eeltöö on seega tehtud.

Mida see eeltöö EnsV puhul tähendab?

Vaata, näiteks Kalle Muuli raamatud „Isamaa tagatuba” ja „Vabariigi sünnimärgid” on mul praegugi siin arvuti kõrval käeulatuses. Ja muidugi me helistame või kirjutame, küsime kõik üle, võimalusel algallikatest. Kontrollime fakte piinliku täpsusega. Praegu seda veel saab teha.

See perversne pedantsus läheb vahel isegi nii kaugele, et ajad näpuga järge ja kui on välivõte, üritad isegi teada saada, mis ilm sellel kuupäeval aastakümneid tagasi oli. Vaatajat petta ei tohi. Teda ei saa alahinnata.

Vaataja märkab apsakad ära?

Üliteraseid inimesi on ilm täis. Fantaasia peab aga balansseerima sellel piiril, et teatud tingimustes oleks võinud kõik niimoodi juhtuda.

Ma imestan selliste inimeste üle, kes oskavad arhiivis ja mujal faktidega töötada. Selline andelaad…

…ei, mis andelaad, kõik siin elus on ju õpitav. Samas – olud sunnivad. Stsenaristid on omalt poolt kõik teinud ja siis vilksatab kaadris miski, mille peale lihtsalt ei tule. Siis ma salaja põen! Nutan patja. Kellele sa ikka pasundama lähed, et stsenaariumis nii kirjas ei olnud. Noh, tegijail juhtub!

Too mõni näide?

Kord üritasin videot tagasi kedrata, kui vaataja pahandas, et teil oli taksol eraauto number. Toona oli nii, et riigi- ja eraauto numbrid olid erinevad. Ma ei saanud seda kohta pidama. Kaadrit, mis kestis umbes 0,01 sekundit. Lõpuks sain ja … nii oligi.

Ma vahel kohe võpatan – seda on juhtunud –, kui mõni noorem näitleja pruugib sellist slängisõna, mida tollel ajal ei kasutatud. Televaataja ei pruugigi aga ära tabada, et see tuli kõnepruuki kümmekond aastat hiljem. Aga slängi- ja muud sõnaraamatud on mu igapäevased tublid abimehed. Raamatud üleüldse.

Millal te ENSVd alustasite?

„Eesti, nüüd siis Vabariik” alustab kolmandat hooaega. „ENSV” kui seriaal lõppes augustiputšiga.

Esimene osa oli eetris septembris 2010. Nüüd on aga tegu nn jätkusarjaga. Traditsiooniliselt on meil nii, et uus hooaeg läheb lahti järgmise aasta veebruaris ja juba praegu töötame selle kallal.

Nüüd, kui karakterid on välja kujunenud, kas on kergem või raskem kirjutada?

Kus ta siis kergem on, ikka raskem! See on pidev vastastikune üksteise täiendamine. Näitlejatel on vististi meist abi ja meil, kirjutajatel, näitlejatest. Tiimitöö. Ikka tuleb mõnikord jutuks see, kuidas keegi soovib oma karakteri arengut näha. Näitlejal läheb muidu ju igavaks ja siis ta ütleb: minu rolli lähiperspektiiv võiks olla selline. Või pakuvad stsenaristid mingi ootamatu muudatuse välja. Vana rasva peal sõita pole kunagi mõnus. See rasv oleks mage. Näitleja töö peab olema huvitav!

Kõik siin elus koosneb ju klotside kombineerimisest. Kui ühel läheb hästi, siis teisel hakkab allamäge kiskuma. Elus juhtub samuti üliharva nii, et kõik on korraga õnnelikud ja head. Me arutame selle enne hoolega läbi, mis igast meie tegelasest hooaja lõikes saab. Kuhu ta roll liigub. Eelarve seab siin muidugi oma piirid. Vaatajale ei tohi aga kunagi traagelniidid välja paista. Isegi kui rätsep teeb oma tööd põlve otsas ja sukanõelaga..

Alustasime esimest hooaega nii, et kirjutame seitse osa, ja siis on kõik. Aamen! Aga näe, telliti juurde. Ju siis oli nõudlust.

Kui sa kirjutasid 1988. aastal Tõnis Mägile laulusõnad „Looja, hoia Maarjamaad/ ja andesta meile me vead…/”, kas oli siis selline tunne, et sellest palvest saab ikooniline lugu?

See oli muuseas 1987. aastal. Ei-ei, seda tunnet muidugi ei olnud. Aga jätaks selle „Palve” nüüd korraks kõrvale, sellel on teistmoodi tähendus…

Võtame näiteks Ultima Thule „Liivimaa pastoraali”. Kunagi ei tea, mis ühest või teisest loost saab. Aga kui ta hakkab sinust sõltumatult oma elu elama, siis on kõik korras.

Näidake mulle mõnda heliloojat, kelle peas liigub vaid üks mõte – ma trein täna hiti. Noh, eks selliseid ole ka olemas, kuid mina nendega õnneks ei tööta. Ei taha! Asju, mis mind ei kõneta, ma kunagi vastu ei võta.

Palve?

Seal on sellised sõnad: „Looja, hoia hiiepuid”. Mitmed targad inimesed, näiteks sõbrake Lauri Vahtre on tähelepanu juhtinud, et kuidas sa said kokku panna kristliku Looja ja hiiepuud. Minu asi pole seda üle seletada. Aga see oli täiesti taotluslik.

Oli selline periood, kus kõik võis vabalt ära laguneda. Minu mõte oli: eestlane, hoia eestlast! Siis hoiab taevas ka sind. Ma olen isegi mõelnud nii, et Andrus, hoia Edgarit. Ja vastupidi. See on ju seesama. Te võite omavahel jamada ja jaurata, aga üle teatud piiri ei tohi te raksu minna.

Pregu…

…praegu käib taas üldine vaikne vennatapp, aga seda fookust pead sa alati tunnetama, et selle käigus oma isamaale liiga ei teeks. Meil on ainult üks Eesti. See on asi, mis peaks meil kogu elu kuklas tuksuma.

Jah, ma saan täna sõimata kõige eest. Selle eest, et mõned mu sõbrad on sotsid. Selle eest, et mõne arust olen mõningatelt vaadetelt hullem kui Helmed ongi. Aga ära kunagi mõtle enda peale – ela nii, et sa oma riiki või selle mainet kuidagi ei kahjustaks. Kui selle asja nimi on tolerasm, siis… andke mulle palun andeks. Sõpradest ja oma aadetest ei ütle ma kunagi lahti.

Tõnis Mägi „Liivakell” on ka sinu sõnadel ja kujutluspildil põhinev laul. Kildudeks pudenevast liivakellast… See taaskõnetab kuulajaid üle põlvkondade.

Kui räägime koostööst Tõnisega… meil oli haruldane mõtteklapp. On tänini. Nüüd aga kirjutab ta endale tekste ise. Jumal tänatud. Seda nimetatakse loova isiksuse arenguks.

Selliseid sõpru, muusikuid, mul ikka mõned on, kelle mõttemaailma olen ennast nii sisse elanud. Sest sõbrad on ju parim osa minust endast. Ma alati arvestan sellega…

… kes seda teksti esitab?

Just. Sellega on nii, et kui mulle tuuakse mingi loo põhi, siis tahan esmalt teada, kes seda esitab. Kirjutades pean ennast mõtlema laulja nahka. Aga mitte pükstesse, vaid hinge. Muidu oleks kirp aknast välja!

Olen eluaeg olnud seda meelt, et viibin siin ilmas vaid vahendajana. Heas mõttes käsitöölisena. Ka Tõnis on nii väitnud. Absoluutselt lihtne tõsiasi. Aga see teine, kellele ma kirjutan, tema peab ju minu loodut omakorda vahendama nii, et see kuulajate/ vaatajateni jõuaks. Kui koosmõte sujub, on need väga õndsad hetked.

„Liivakellaga“ oli aga nii, et Tõnis ütles mulle, et tal on selline visioon, et kusagil on üks tühi maja ja miski kukub maha ja läheb katki. Killud…

Ja kõik?

Jah. Rohkem polegi vaja, kujutluspilt hakkas edasi jooksma. Ühine. Mäksiga oligi üsna paljude lugudega nii, et ta ütles mulle mingi fraasi või sõna ette, ja kõik oli selge.

Ma julgen arvata, et kirjutades ma kohati suudan mõelda niimoodi nagu nemad, muusika autorid ja esitajad. Nii on olnud ka Riho Sibula, Roald Jürlau, Aivar Joonase ja teistega. Või näiteks tõlkides või laval olles ka Tõnu Ojaga.

Kui mõtted kattuvad, nimetatakse seda vist tundeks. Ma ei pelga kasutada sõna „armastus“. Meeste sõprus on ju olemas. Meestemusid ka. Olen juba selles eas, et vaimne nauding kaalub igal juhul füüsilise üles. Kui nii juhtub, ei tule sõnum kunagi kunstlik.

Naistest ka: mu lemmikpoetessid on leeloaveviiud. Tahaks kunagi ka sellise mõtteselguseni jõuda.

Ma saan aru nii: muidugi on muud ka, aga et sünniks näiteks hea intervjuu, tuleb ka küsijal pugeda vastaja nahka, mõelda ennast lugu ette valmistades temaks.

Täpselt. Siin peitubki see suur õnn, et kirjutamisel tuleb näitlejakogemus igal juhul kasuks. Selleks, et ennast teise nahka mõelda ja temast aru saada, on aega ja ühist hingeõhku vaja. Meie ühiskonna hädad hakkavad aga sellest pihta, et inimesed on pealiskaudseks muutunud. Neil on kogu aeg kuradima kiire.

No on nii, aga alati, kui ma seda mõtet mõtlen, siis ühtlasi pilkan ennast, et olen samuti jõudnud sesse ikka, kus arvad, et meie ajal oli rohi rohelisem.

Jah, ma tahtsin sedasama öelda, et ajame ju praegu vana sõbraga vanainimese juttu. Ent ajusagarad meil veel õnneks töötavad.

Mõistan hästi, et pealiskaudsus on nii kirjutajatel kui ka lugejatel seotud äkilise infotulvaga, mis ei lase ühele asjale keskenduda. Loetakse internetist mingit jura ja lastakse see jamps kolmandale ja neljandale ringile. Selle asemel, et kontrollida algallikatest. Püüa tuult väljalt! Eesti on nii väike, et võta telefonitoru ja küsi üle. Otsi keegi, kes seda, millest sa tahad kirjutada, täpselt teab.

Aga ega ma hala. Küll see haigus läheb aastatega üle. Iseasi, kas meie silmad ka seda näevad. Ent ma olen siiski parandamatu optimist.

Mulle meenub, et sa kirjutasid kunagi stsenaariumi sellisele saatele, kus kõik oli seotud uudistega? Lugesid kõiki lehti, mis Eestis ilmusid. On see harjumus sul säilinud?

„Teletaip”. Olen sellest õnneks lahti saanud. „Teletaibu“ töö ajal oli mul kõik Eesti paberajakirjandus koju tellitud. Põhjuseks see, et internetist lugedes sa ei hooma ju rõhuasetust: kus küljel see lugu asub, kui suur ta on, millises šriftis on pealkiri, kui võimendatud on pilt… Ma nädal otsa tegin toona märkmeid, neljapäeva öösel vastu reedet kirjutasin. Kõik need ajalehed olid mul põrandale laiali laotatud. Pärast läksid need lehepakid kõik Oja Tõnnile, kes oli mulle lõputult tänulik, sest sai selle makulatuuriga ahju kütta vähemalt kolm aastat.

Selle töö tõttu õppisin aga olulist ebaolulisest eristama. Nüüd loen kõike virtuaalselt. Enamikule meie ajalehtedest pääsen truu püsitellijana ligi.

Mille pärast su süda valutab?

Ma ei kannata asjata vingujaid. Terve ilm on neid täis. Nad võtavad vahel kinni ka mõne inimese heast sõnast ja siis tõlgendavad seda enda kasuks…. Ning lähebki saagimine lahti.

Õelust on ilmas nii palju, et seda ei tohiks võimendada. Mõtle teisiti, kui tahad, aga hoia vahel mõni asi ka endale. Suurim tarkus siin elus on vaikida. Mul on vahel ka paha, et miks ma taas sinna või tänna sekkusin. Noh, läheb homseks üle.

Kuidas?

Ma ei tea, kas see tuleneb vanusest. Heh. Ma ei ole suutnud elu aeg vait olla, kui kellelegi liiga tehakse. Aga ilma minusuguste valvekoerte klähvimiseta kukuks ühiskond vist kokku. Haugun aga vaid kahel põhjusel: kas rõõmust või murest. Noori aga hurjutada ei ole mingit mõtet, kuid tähelepanu mingitele asjadele juhtima peab.

Millele?

Näiteks sellele, et teatris etenduse ajal telefoniga ei räägita.

Su oma lapsed on vabana sündinud.

Esimene poeg Kristjan-Jaak sündis nõukogude ajal. Järgmised, Johannes ja Hanna, on Eesti Vabariigi lapsed. Tütar on nüüd 17. Oma lapsi vaatad alati ilmselt teise pilguga. Sõprade laste pealt märkad aga, kuidas elu on mööda läinud. Ent see elu on olnud ilus.

Kuid kõige õnnelikum olen selle üle, et pole kunagi tunnetanud põlvkondade vahet. Kõige tähtsamaks pean seda, et mu nooremad suhtlevad vanemaga kui vennad ja õed. Ja seda nad ongi, kuigi neil on erinevad emad. Nad teevad seda ka papsi vahenduseta.

Kas tänapäeva Eestist saaks komöödiat kirjutada? Oleks see lihtne?

Saaks, kindlasti saaks. Aga mina ei ole paraku see inimene, kes seda teeks. Käsi ei tõuseks! Olid „Pehmed ja karvased”. Päevapoliitiline. Sõber Gert Kiiler oli üks stsenaristidest, teine sõber Hardi Volmer lavastaja. Kahjuks see lõppes.

On aga teatud asju, millega mina ei suudaks kunagi tegeleda, sest mul tekib hoobilt eetiline barjäär. Ma ei suudaks kunagi ühegi reaalse persooni suhu panna sõnu, mida ta pole öelnud. Ei suudaks manipuleerida, omistada talle iseloomujooni, mida tal võib-olla ei ole. See poleks minu poolt aus.

Jah, see tänapäevane hullumeelne elu on ju iseenesest lauskomöödia. Keegi saab selle kindlasti üles kirjutatud, mina mitte. Ma ei suuda ju kärbselegi liiga teha. Keegi meist pole veatu või teistest vigasem, vaid meil kõigil on oma vead. Olen õppinud selle teadmisega elama. Rünnata või ainult neid mölakaid, kes on ise selleks põhjust andnud. Nimetagem seda siis kaitserefleksiks. Hoidkem üksteist!

ENSV on klassikaline sitcom

Villu Kangur

Kui me seda seriaali kirjutama hakkasime, tundus et aeg oli küps selleks, et eestlane julgeb lõpuks iseenda ja selle perioodi üle naerda. Ja nii oligi.

Sitcom – mujal ilmas seda niimoodi nimetatakse. Ehk situatsioonikomöödia. Meile on ette heidetud nii seda, et ilustame nõukogude aega, kui ka seda, et miks me irvitame ilusa õnneliku lapsepõlve üle sõbralikus vennasrahvaste peres. Mina pole aga iial varjanud, et see aeg oli mulle üdini vastik. Mõni seik muidugi on stsenaariumis utreeritud, aga püüan mitte üle pingutada. Et kõik jääks usutavuse piiridesse.

Need on kõige paremad hetked, kui endal tuleb meelde mõni seik kirjutatavast ajast või mõni vaataja jagab oma mälestusi. Sealt hakkadki edasi fantaseerima. Inimesel on komme kõik halb ära unustada, mäletada vaid head. Seega: mõningaid jaburaid situatsioone toonasest ajast ei tahagi mäletada. Samas, kui see meenub, lisad sinna juurde tiba irooniat, praed pisut üle võlli ja sünnibki magustoit.

Olen endast noorematele alati öelnud, et kui te ei usu, et asi nii jabur oli, küsige oma vanemate käest. Nii et vestelge oma lastega – nii heast kui halvast … Nad on teie sõbrad.