In memoriam MIHKEL SMELJANSKI 8. III 1950 – 21. II 2020
Saatus tegi Mihkel Smeljanskile veel selle vingerpussi, et lasi tal sisuliselt laval surra. Või mida muud see tähendab, kui ta läheb ära just siis, kui kogu Eestile on teada antud, et vabariigi president annab talle auraha. Elu eest, selle eest, et oli näitleja ja laulja. Just selle järjekorras, mis siis, et silma hakkas ta tervele Eestile bändist Kuldne Trio. Ka need, kes kunagi teatrisse ei saanud, teadsid, et ta on näitleja.
2016. aasta suvel mängiti Reius jõe ääres Ivar Põllu kirjutatud näitemängu „Pao-Pao. Kuldse Trio lood”. Seal lavastuse lõpus on mitme vindiga irooniline stseen, kuidas tänane paljusõnaline kiirustav saatejuht Mihklilt ja Jüri Vlassovilt küsib: „Nii. Ja siin me näemegi kuldseid poisse, hõbedasi kaksikuid, supersõpru ja bändikaaslasi läbi elu. Mihkel Smeljanski ja Jüri Vlassov. Alles see oli, kui üle Pärnu kandi kõlas poiste rõõmus Pao-Pao, nüüd on palju vett merre voolanud, kuid poisid on ikka sadulas. Uskumatu, kas pole? Juba üle 40 aasta. Mihkel, mis tunne on?” Mihkel ei vasta. Saatejuht küsib kiiresti edasi, et kuidas temast sai Kuldse Trio solist. Ja Mihkel vastab: „Mis kuradi küsimus see on?”
Näidendi „Pao-pao” kirjutaja ja lavastaja Ivar Põllu ütleb muu hulgas, et Mihkel oli Endlas väga hea ja tundlik näitleja… „Endla pakkus lavastust teha. Ma väga ei kõhelnud. Just sellepärast, et teater sai nõusse ka Jüri ja Mihkli laval kaasa lööma. Mihkel oli kunagi Endlas väga hea ja tundlik näitleja. „Pao-Pao”d tehes oli omaette osa proovide esimene pool, kus räägiti väga palju lugusid (Mihkel, Jüri ja Jaan Rekkor, kes ka on trios olnud). MItmed neist jõudsid ka lavastuse teksti.”
Teatrikriitik Andres Laasik, kes ka tänaseks on siitilmast lahkunud, pani oma selle loo pealkirjaks, mille kirjutas Mihkli 50. sünnipäevaks, „Artistiks sündinud”: „Mihkel Smeljanski kohta võib julgelt öelda – artist iga toll. Selline rahva seas armastatud nalja- ja muidumees.”
On üsna täpne väljend, et teater on kaduv kunst. Kipub kaduma jah. Nüüd, kui tuli teade Mihkli surmast, hakkasid sotsiaalmeedias liikuma kümnete aastate jooksul tehtud Kuldse Trio lugude salvestused. Neist enamus kinnitab ansambli teatraalsust ja suurt artistlikkust. Klippides kasutatakse ohtralt grimmi ja kostüüme, muusikud muutuvad teiseks. See on teater. Ivar Põllu näidendi käsikirjas on erinevates variatsioonides mitu korda rõhutatud: „Taustal on eriti naljakas bänd, ka naljariided seljas. Tõesti võimas!; Üleval püünel on naljariietes ansambel.”
Näidendi „Pao-pao” 28. pilt algab autori märkusega: „Briljantsed kaksikud istuvad lavast kujundatud värvikas stuudios ja vaatavad jõge, mis paistab stuudiost kenasti kätte, sest seina seal vahel ju pole. Kaksikud ootavad oma etteastet, grimm on peal ning soengud peas.Seljas on naljakad riided, nagu peab.”
Ja järgneb selline täna eriti arukas valusalt kõlav stseen: „Jüri: Kuule, Mihkel. Mihkel: Mis on, Jüri? Jüri: Kas see pole kummaline, kas pole? Mihkel: Mis, Jüri? Jüri: Et siin me nüüd istume, naljariided seljas. Mihkel: Miks? Naljariided on ju nalja pärast. Mis siin kummalist on? Jüri: Ei. Et just meie. Just siin. Mihkel: Mis siin kummalist on? Me oleme ju kuulsad. Kui me poleks kuulsad, siis meid poleks siin. Siis me istuks sinu pool ja kiruksime, kuidas elu on meist mööda läinud. Jüri: Aga kas pole siis? Mihkel: Mitte päris. Jüri: Kus ta siis on?”
Jaan Rekkor: Mihkel oli tänapäevane näitleja
Mihkel oli mu esimene proovi- ja etendusepartner Pärnu teatris. Ma pidin mängima superdiskorit lavastuses „Superdiskor”. Ingo Normet lavastas. Ja pisut hiljem mängiti see ümber, sest ma olin selle osa jaoks liiga noor ja mängima hakkas Mihkel. See oli väga hea, et Mihkel tuli, sest me olime noored ja vähe ülbed. Hea oli näha ja teada saada, et tegelikult ei ole millegi pealt ülbe olla.
Mihklil oli üks kiiduväärt omadus. Ingo Normetil oli üks mitte kuhugi viiv komme, et ta tahtis ja nõudis teatud hetkedel, et näitlejad oleksid kummalised. Ole kummaline! Keegi ei saanud kunagi sellest märkusest aru. Aga Mihkel valdas kummaline olemise kunsti täielikult – tõmbas silmad pulka pähe ja oli. Kõik need kummalised olekud olid tal küll alati ühtemoodi, aga Ingo jäi rahule ja rahunes maha. See oli Mihkli trikk.
Mihkel oli sissepoole oleja, täiesti tänapäevane näitleja. Meie põlvkond on selline piiripealne, kus Ants Eskola ja Kaarel Karmi vaim veel kuskil lehvis ning Aarne Üksküla oli nende elus esindaja. Ent juba hakkas tulema selline null-stiil. Oli aimata seda, mis jõudis kätte 2000. aastate alguses – ära näita midagi välja, hoia kõik endasse. Mihklis oli see juba palju varem olemas. Ta oli heas mõttes ülbe – vaadake ise ja mõelge ise, mida ma siin teile praegu mängin.
Minu meelest ta oli just näitleja. See, et ta lõpuks nii väga muusika ja sellega seonduva majandusliku heaolu poole pööras… Kahju. Oleks võinud näitleja edasi olla, ta oleks väga kihvt näitleja olnud.
Ma olen ka Kuldses Trios olnud, aga pole seal laulnud ühtegi piuksu. Oli mingi periood, kus neil jälle kolmandat ei olnud, katsetasid igasuguseid asju. Mina lugesin 1950. aastate luuletusi nende laulude vahele hoopis. Ega inimesed seal küll aru ei saanud, et miks ma seal tolgendasin. Aga Triole maksti nii lahtise käega, et polnud vahet, kas maksta kolmele või kahele.
Nad olid alati sellised toredad poisid, et ega nad seda raha, mis teenisid, endale ei hoidnud. Kui meie olime veel päris alguses, kus keegi ei teadnud, mida me oskame, võtsid nad meid, noori, kolhoosipidudele kaasa, sööma ja jooma. Istusime seal niisama. Kuidagi nii oli neil, et mis me sest rahast omavahel pooleks jagame, kui jätkub ka kolmeks. Olid sellised lahked poisid. Kui neil oli õhtu kuskil juba kinni, siis nad sokutasid alati meid esinema. Eks me tänu neile vaikselt järje peale saime, teatris ka.
Pärnu teatri Endla järelhüüe
Meie hulgast on lahkunud armastatud näitleja, muusik ja meelelahutaja Mihkel Smeljanski.
8. märtsil 1950. aastal Haapsalus sündinud Mihkli teatritee sai alguse juba 1960. aastal, kui Pärnu 2. keskkoolis õppiv kümneaastane poiss kutsuti Pärnu teatrisse lavastusse „Võitlus teel” punapäist Borjat mängima. 1968. aastal alustas Mihkel tööd Endla lavatöölisena ning jätkas peagi mitmetes lavastustes kaasa tehes ka näitlejateed. 1970. aastal astus Mihkel Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedrisse, kuid jättis selle pooleli ning naasis Pärnusse teatritööle.
Alates 1974. aastast, mil sündis ansambel Kuldne Trio, kuulus Mihkel ka Endla näitlejate ridadesse. Endla näitlejana töötas ta kuni 1990. aastani, mil vajadus ja soov keskenduda muusikukarjäärile viisid Mihkli vabakutseliste näitlejate perre, kuid Endla ei jäänud talle võõraks ka pärast seda. Pärnu teatris on Mihkel mänginud rohkem kui kuuekümnes lavastuses. Tema pikast ja eripalgelisest näitlejateest Endlas võib välja tuua mitmeid märkimisväärseid rolle: Naff-Naff „Kolmes põrsakeses ja heas hundis” (1973), Jo-Jo lavastuses „Püsime veel sadulas, härrased!” (1976), Leonas Labžentis „Puutuvides” (1977), Johan Immanuel Kuvastus „Targas neitsis” (1978), Pobedonossikov „Saunas” (1982), Leonard Brazil „Superdiskoris” (1982), Ignati Iljitš Špigelski lavastuses „Kuu aega maal” (1984), Manus „Tõlkijates” (1984), Esko „Nõmmekingseppades” (1985), Venna lavastuses „Aed” (1988), George lavastuses „Tuleval aastal samal ajal” (1989), Boguslawski „Kelmis” (1994), Jonatan „Kardemoni linna rahvas ja röövlites” (1995), Orla lavastuses „Järgmisel aastal on õlu parem” (1997), Martin Morley lavastuses „Mees, kes arvatavasti on…” (1999), Ash „Diileri valikus” (2004) ja Mihkel lavastuses „Pao-Pao. Kuldse Trio lood” (2016).
Lisaks teatritööle ja Kuldse Trio tegemistele jäävad Mihklit meenutama ka tema värvikad karakterid mitmetes filmides ja telelavastustes: „Tavatu lugu” (1973), „Puhkepäev” (1982), „Karoliine hõbelõng” (1984), „Koera süda” (1988), „Ainult hulludele” (1990), „Naine, kes saabus kell kuus” (1991), „Kunksmoor” (1992), „Sügisball” (2007), „Elavad pildid” (2013) jt.
Kolleegid jäävad Mihklit mäletama kui ääretult hoolivat ja suure vastutustundega inimest, kes laval oli särav meelelahutaja ja suurepärane partner.
Avaldame kaastunnet kõigile Mihkli lähedastele.
Ilmus Maalehes.