Marika Vaarik mängib NO 99 „Pedagoogilises poeemis“ nii Konstantin Stanislavskit kui Anton Makarenkot. Marika Vaarik on näitleja, kelle taolist maailmas teist ei ole täna.

Selles eelnimetatud lavastuses, mul on tunne, ei ole Marikal mitte ühtegi suurmeeste tsitaati ette kanda. Ühtegi teksti. Ometi on need mehed platsil. Mänguplatsil. Jäähokistaadionil, kus mängitakse korvpalli ja elu. Või hoopis mänguplatsil, kus elatakse elu. Marika partnerid on lavakooli kolmanda kursuse tudengid. Tiit Ojasoo kursus. Ja selle etenduse kulgedes oli nii ka, et mu vaatamise kontsentratsioon kadus. Tee, mis tahad, ei jaksa jälgida. Proovisin enda jaoks siis neid tähelepanu hajumise kohtasid fikseerida ja märkasin, et see oli seotud Marika laval olemisega. Kui ta lavaporte äärde tekkis noorte mängu vaatama, siis ta kohaolu oli saali mu jaoks nii tugevalt tunda, et sundis pilku tõstma ja aru saama, kust see energia tuleb. Ma olen küll kuulnud neid näitlejalugusid, kus publik saalis tunneb, et näitleja mängib vaid talle. Kuulnud ja sesse mitte väga tõsiselt suhtunud. Nüüd äkki juhtus minuga just seesama, tundsin, et pedagoogilise poeemi vedaja Marika ei lase mul mänguväljal sündivasse ükskõikselt ja üleolevalt suhtuda. Sellised asjad juhtuvad harva.

Hiljem, kui ma Marikat alljärgnevaks jutuajamiseks taga otsisin ja ta telefoni ei võtnud, sain teada, et lisaks kõigele muule on näitlejal just olnud viiekümnes sünnipäev.

Kohtudes ja silmast silma tutvudes tunnistan Marikale üles, et tema eriline olemine ajab mind pabinasse. „Mina pabistan niisamuti, sest mina ei oska rääkida,“ vastab ta seepeale. Siis me natuke naerame endi üle. Ja siis asub ta mulle appi, räägib sellest, kuidas talle on sümpaatne Helle Meri. Küsib, kuidas me kohtusime ja Teatrikülgede intervjuud tegime. Ja ma räägin sellest kohtumisest ja teistest kohtumistest. Me räägime nagu vanad head tuttavad.

 

Vaatasin NO mängukava ja sul on hetkel ikka hästi palju mängida. Etendus etenduse järel, lisaks „Pedagoogilisele poeemile“, mis pole kerge etendus üldse, veel „Suur õgimine“ ja “Misery”. Pabistad ka enne igat etendust?

Muidugi. Alati on närv sees, aga närvil ja närvil on vahe. Ilma närvita on ju kõige viletsam etendusele minna. Ma alati tajun seda ja nii kui närvi ei ole, siis ma selle tekitan. Ilma närvita lavale minek on mõttetu aja raiskamine.

Kui sul ikka ei ole tänaõhtust minekut, et nüüd lähme, kui see on ükskõik millistel põhjustel olematu või on kanaliseeritud kuhugi mujale, teise kohta, siis see on surnud aeg. Kui see on nii partneril, siis vahel ma ju näen, kuidas etenduse käigus hakatakse seda üles pumpama, aga etendus juba sõidab… ja mida sa siis seal etenduse lõpus kummardad.

 

Publik ei pruugi seda tajuda ehk?

See mind ei huvita, ma tean ise, mis ma tegin ja tegemata jätsin. Ja see on paha. Ma ei käi ju publikule spektaaklit tegemas, käin ja teen ikka ka iseenda jaoks.

 

Kas see su viiekümneseks saamine mingi klõksu ka tegi, et nüüd olen näitleja, nüüd olen täiskasvanu, nüüd olen vana…?

Ei juhtunud mitte midagi. Teised lihtsalt pöörasid sellele tähelepanu.

 

Vaata, mu jaoks oli see, et lavastaja Tiit Ojasoo just sinu oma kursuse esimesse lavastusse mängima kutsus, ootamatu ja ilmselt ainuvõimalik just sellepärast. Rääkisite te sest, et sa tasakaalustad noorte maailmamõistmist?

Ei, sest tasakaalust me küll ei rääkinud mitte. Aga seal pidi olema keegi, kes on ealiselt vanem. Mu meelest kes tahes me teatrist.

Me olime kolm nädalat metsas…

 

…sina ka? Sulle mööndusi ei tehtud?

Ei tehtud. See mööndus tehti, et ma ei olnud nendega kogu aeg koos telgis, mul oli oma ruum ja voodi. Aga kõige suurem pedagoogiline töö oligi seal metsas ja mere ääres. Tudengitele oli see nende esimene koos töö. Ma ei ole ammu enam objektiivne, olen subjektiivne, olen nendega harjunud, näen, kuidas nad arenevad, aga see, kuidas me selle lõpuks vormistasime… see metsa ilu, see õhk, see mõtlemine… miks see kanaliseerus niisuguseks, nagu see nüüd laval näha. Seda teatri proovisaalis valmis ei tee. Publikul võib tekkida palju agasid, aga las nad jäävad.

 

Ma veel kord siis ütlen, et sina pedagoogina hoidsid seda lavastust koos. Olidki õpetaja, no ma olen pidulikum ja ütlen suurte tähtedega: ÕPETAJA. Sa hoolisid ja ilmselt hoolid nende lavalaste elust nii päriselt, et see paistab välja, peabki paistma ja see on see, mida, ma usun, me kõik tahame elus samuti tunda ja näha. Et õpetaja hooliks oma õpilastest tingimusteta armastusega.

(Pikk, pikk vaikus.)

 

Oled sa maalaps?

Olen asulalaps, Tartu maantee äärselt Koselt. Seal ma olen kasvanud.

 

Seal on mets ikka kohe kõrval kaitsmas. Oled ikka maalaps väga nende linnalastega võrreldes, kes seal Tiit Ojasoo kursusel.

Nemad on ka paljud maalapsed. Seal on vähe linnalapsi. Hästi paljud on maalt.

 

Tõsi? Äkki siis nad ei taha veel seda välja paista lasta.

Minu meelest oli Tiidul… Ma arvan, et maalaste süda on teise koha peal ja Tiit tunneb selle ära. Ma ei taha linnalast halvustada, mitte mingil juhul, aga seal mingi asi on teine küll.

 

Mis vahe on, kui võrrelda üliõpilastega ja kolleegidega mängimist?

Nendega mängides on vastutus suurem. Ma tean ennast, tean, millal ma muutun kärsituks, ma pean ennast taltsutama. Pean arvestama, et nad on alles kolmandal kursusel ja vajavad aega. Tuleb oodata, mis juhtuma hakkab.

Samas võtan ma neid äärmiselt võrdsetena. Nad ei ole manipuleeritavad, ma lasen julgelt neid endale sisse sõita, kui on vaja. Selleks, et näha, mis see on, mida nad teevad.

 

Kui palju see, mida etenduses teete, improvisatsioon on?

See enamuses ongi improvisatsioon olnud. Laval on see muidugi fikseeritud. See on keeruline ja suurt energiat nõudev, aega ja jõudu kulutav, aga kui on piirid, siis nende sees on see võimalik. Improviseerida ei saa improviseerimise pärast. Ennast on vaja laadida. On vaja teada, miks, mis sa täna tahad näidata, teha…

Need lapsed, tulevased näitlejad on täna väga suurte küsimärkide ees. Mis saab edaspidi? Mulle see seisund väga meeldib. Nad ja mina koos nendega saime ja saame nuusutada midagi sellist, mis on ühest küljest see, et oh, ma saan hakkama ja tean seda. Samas lisandub see, et mida rohkem teed ja mõtled, seda rohkem saad aru, et sa midagi ei tea.

See on õpilaste natuke julm vetteviskamine, aga see on vägev, et Tiit seda julges teha. See armastus, mis Ojasool on nende laste, selle kursuse vastu, on nii tuntav. Ma tean, kuidas ta neid jälgib ja sellel kõigel põhja all hoiab. Muidugi ei tee ta nende elu kergeks.

 

Kas need noored näitlejad sinu käest oma tekkinud küsimustele vastuseid otsima, küsima tulid?

Ikka. Tulid-tulid. Ma hoidsin ennast ka nii avatuna kui oskasin. Muidugi ei osanud ma kõigele vastata ja see polegi tähtis, küsimused peavad olema. Mulle see väga meeldis.

 

No vot, sulle meeldis ja sa julged tunnistada, et sul ei ole valmis vastuseid. Ja see omakorda on lavastajatarkus just niisugune näitleja õpilastega kokku lasta.

Ma kardan, kas meie täiskasvanute maailm on valmis neid lapsi vastu võtma?

Mina mõtlen, kuhu me neid vastu võtame? Kuhu? Kuhu me neid kutsume? See ongi suur vastutus. Kas me tohimegi nende mõtlemist suunata? See asi ei ole üldse nii lihtne. Kunagi mulle tundus, et mis see ikka ära ei ole, et on mingi kool, sa õpid seal kõik selgeks, mingid printsiibid, õpid käituma… Siis sind suunatakse päris maailma ja korras… alles teatris saad teada, kes sa oled… See ei ole lihtne neil lavakoolis juba, et ei ole valmis vastuseid ja nemad teavad seda juba, kuidas nad ise peavad oma küsimustele vastuseid otsima. Titepidu, et siit siiani ja sealt sinnani, on läbi!

 

Ma pole ammu enam mingi noor, aga ikka tahaksin, et keegi oleks, kes mulle ütleks, kuidas on?

(Naerab ja ütleb siis surmtõsiselt.) Loomulikult. Mina ka tahan vastuseid ja see jääb meil terveks eluks nii. Hulluks teeb asja ju see, et meilt oodataksegi vastuseid.

 

Kuidas sa NO teatrisse sattusid?

“Ubu” oli esimene lavastus mul ses teatris. Ma tunnen Ene-Liis Semperit väga kaua, ma ei olnud võõras. Nii mind kutsutigi. Ma mäletan seda küll. Tulin Raadiomajast, oli novembri lõpp, külm, vihmane, pime. Olin Rakverest ammu ära tulnud, olin vabakutseline ja selleks ajaks nii väsinud sellest linnade vahel sõitmisest. Ja sellised pragmaatilised mured olid mind hakanud häirima, nagu näiteks, et mul ei ole haigekassakaarti. Siis äkki võttis mul keegi selja tagant ümbert kinni ja küsis, et mis sa siin kõnnid. See oli Tiit Ojasoo. Ta küsis, kuidas mulle tundub, kui tuleksin nende teatrisse tööle. Ma muidugi mõtlesin, et ta pakub ühte tööd, rolli, projekti, aga selgus hoopis, et ta pakub tööd pikemaks ajaks. Nõnda läks – ootamatult, lihtsalt, pika avarama sissejuhatuseta.

 

Ubu sind ära ei ehmatanud esimese hooga?

Ei, mulle meeldib selline teater, rääkimata sellest, kui kuulsin, et mu partneriks saab Tõnis Mägi. See oli suur lustimine, mulle meeldis see töö. Seda saab mängida väga kergelt ja uhkelt ainult siis, kui tead, mis on mängu allhoovustes. See lavastus oli vägevalt läbi komponeeritud. Mulle meeldis seal mängida ja ta on üks mu lemmiketendusi tänaseni.

 

Mu emotsionaalses mälus on ka see lugu sealt Haapsalu lähedalt Kiltsi lennuväljalt tugevalt sees. Tundub ka, et see lavastus oli pisut ajast ees ja sai me teatripildis pisut vähe tähelepanu. See, kuidas seal teises vaatuses pead lendasid, milline kujund… ja tuleb tunnistada, et alles hiljem hakkasid pead niiviisi kohtuta lendama reaalses elu. See oli nii ammu nagu ja samas alles.

NO teater ongi… alles sündinud. Aga see on sündinud erilise tiheduse ja põlemisega.

 

On sul ses teatris oma privileegid?

Ei. Ma ei vaja neid, ma ei otsi neid ja ma ei taha neid ka, ma ei oskaks nendega midagi teha. Mitte midagi ei oskaks peale hakata. Minu jaoks kõige suurem privileeg on see, et võime seal mõelda ja rääkida vabalt. Milline privileeg on kogu elu mängida! Tundugu see tobe, aga see ongi minu elu kutse.

 

On su sotsiaalne närv ja ühiskonnakriitilisus NO-s kasvanud?

Ma mäletan hästi, kuidas me aastaid tagasi Toomas Suumaniga Rakvere teatris istusime ja arutasime, et pole mitte kedagi valida. Siis Res Publica oli veel sündimata… Ega ma kunagi ei ole olnud selline kunstisse põgeneja ja kõrvaltvaataja, olen elanud ja vaadanud ja kaasa elanud. Ma pole ennast kunagi tahtnud teatri mugavustsooni ära peita. Muidugi on ka see võib-olla sotsiaalne, kui inimeste kõige raskemal ajal mängida ja lavastada ilus helesinine muinasjutt. Kuidas, on tähtis.

NO muidugi on seda eriliselt rõhutanud ja näidanud, kus süda valutab, kust king pigistab. Ja see meeldib mulle praegu väga. See tundub õige.

 

Ma kuidagi tunnen, et enam ei jaksa valuteemadel kirjutada. Kirjutad küll, et palju lapsi on koolis näljas või et ärge lammutage toimivaid koole, aga tundub, et lapsed jäävad edasi näljaseks ja koolid pannakse kinni nagunii.

Ma ei tea seda, kas mina, Marika Vaarik, peaksin seda, mida ma tunnen ja arvan, kogu aeg meedias kuulutama. Aga mulle teeb rõõmu, et ma igapäevaelus selle ära tunnen, mis haiget teeb, et mul närv liigub. See, mis sünnib, see puudutab ju minu last, minu peret, mu sõpru. Ma ei jaksaks nii elada, et midagi ei näe, ei taju, ei tunne, et peaasi, kui endal on hea. Ma ei ole esimesena tänavale tormaja ilmselt, aga kui vaja, ei jäta tormamata ka.

Reformierakonna juhatuse koosolek, mida vaid korra mängisime, oligi meie reaktsioon sellele, mis sünnib. See oli kiirreageering sõnumiga, et me pole ükskõiksed.

 

Sellest, et te ülesastumine jäi ühekordseks, on kahju, aga ses on ka omajagu uhket suurust, kõik ei ole müügiks suhtumist.

Sul on näitlejana õnne olnud, sellist haruldast. Isegi seriaaliga on vedanud, ma „Kättemaksukontorit“ mõtlen.

Muidugi on õnne. “Kättemaksukontor” on kallis produktsioon, mõtle, mis see kõik maksab – välisvõtted, liikumised, keerulised võtted. See on tohutult huvitav.

Ma tunnistan, et läksin “Kättemaksukontorit” tegema ka sellise rumala, ei tea kust pähe harjunud teadmisega, et seriaali tegemine on üks tilulilu. Nüüd ma nii ei mõtle enam ammu. Õige pea sain aru, kui palju tuleb kodus teha selleks, et võtteplatsil hea olla. Kui paljut see nõuab! Kui töötatakse haltuura pealt, siis selle tunneb ära, näitlejana see väsitab, teeb kärsituks, võtab jaksu.

Ja vaat siis, kui näed, kui palju paneb sesse seriaali rezissöör, ma Ain Prosat hetkel mõtlen… kui suur võiks olla tema validooli hulk, kui ta teaks, et näitlejate jaoks on seriaal midagi teisejärgulist. Ma sain aru, et see, missugune on tulemus, sõltub meie suhtumisest, sellest, kui palju me ennast sinna anname. See on täpselt samasugune töö nagu teatris. See, kui hästi või halvasti sa seda teed, näitab sinu professionaalsust. Tähtis on, kui suure vastutusega sa teed. Kui teed haltuurat, siis tea, et kõik sellest saavad aru. Õnneks ma näen endast lugupidavaid näitlejaid võtteplatsil, kes ei tee seriaalides mingit hinnaalandust ja vaat see annab jõudu. Minu pulss ja kese on selles maailmas, sealt ei saa mind ära ajada.

 

Millest sa mõtled, kui mõtled näitlemisest?

Üha enam lavaloleku aususest. Ma näen palju artistlikkust laval, olen sellest väsinud. Ise ma püüan sellest üha enam loobuda. Sellepärast olengi NO teatris. Mind huvitab koosmäng, mäng partneritega. Ma ei lähe lavale ennast näitama, vaid koos partneritega mingit asja ajama, oma asja… Otsida ausust ja pidevat kohalolu, selle pealt ennast põletada, et hiljem küsida, kuhu me täna jõudsime. Ma näen vahel meisterlikku arstistlikkust ja saan aru, kui tühi see on. Ma ise nii ei taha. Olla orgaaniliselt valetav on ikka kaunis jube. Ma ei usu sellesse ja selline meister ma olla ei taha.

 

Kuidas siis on, kas sa pead laval nutma selleks, et mina saalis nutaksin? Saad aru?

Jah, aga kui mina laval teesklen nuttu, kui minu nutt ei ole aus, siis võivad mu pisarad ka voolata, aga sina, ma kujutan ette, seda ei usu nagunii. Kui minu nutt on aus, siis võivad mu pisarad voolata või mitte, aga inimesed saalis saavad sellest oma emotsiooni.

Ma tean, mida tähendab tehnika, tean neid vahendeid, kuidas mängida nii, et ma ennast ei kuluta ja sina nutad, aga ma ei taha seda enam. Kui on põhjust, siis ma võin vabalt nutta, ma olen jõudnud sinna, et enese kulutamise ja põletamise moment on tähtsam kui selle markeerimine näitlemise illusiooniga.

 

Aga nii minnakse puruks, Marika.

Minnaksegi, midagi pole teha. Aga ma usun ka sellesse, et nii saadakse tugevamaks. Tunduvalt tugevamaks. Targemaks. See ongi väga valus õpe, see ei ole lihtne. Valetada ei tohi, endale ennekõike ei tohi. Tähtis on, kui palju sa enda sisse julged vaadata, palju sa julged tunnistada endale, et sa veel midagi ei tea. Mida enam sa endale kaitsekihte peale võõpad, seda raskem on sul üldse midagi tõelist leida. Uute maskide ette panemine on kergem, lausa lihtne… See on äärmuslik, mis ma räägin…

 

See on nüüd see jutt, et mida vanemaks saad, seda lollimaks lähed. Peaks ju ikka nii olema, et mida enam õpid, seda targemaks saad.

Aga on ju nii, et saad targemaks, saades aru sellest, kui rumal sa oled.

 

Kui lollimaks läheks…

… siis oleks kerge, kergem.

 

Nojah, selleks, et mind emotsionaalselt liigutada, et ma unustaksin saalis aruka analüüsimise, et oleks päris, on suurt näitlejaenergiat vaja tõesti.

Mind Vanalinna õppestuudios õpetasid Roman Baskin ja Aleksander Eelmaa. Neid ainult ahmi – missugused inimesed, mehed, näitlejad, õpetajad! Absoluutse tõetundega näitlejad laval ja elus. Mu estraadistuudio kujunes sellega seoses absoluutseks draamastuudioks. See, jah, oli nii-öelda õnn See oli tohutult võimas kogemus, oli loovõpe.

Ma töötan lavalise klapi nimel, selle nimel, mida me laval teeme, mida ma seal teen. Minu jaoks on kõige raskem proovisaalist lavale minek, valmis lavastuse nii-öelda ettekandmine, esitamine. Sündis ja siis ma tahaks ära lõpetada! Pidev mängimine, mis siis tegelikult algab, nõuab omaette tarkust. Tarkust korrates kõik värske hoida. Ma ei tee seda edevusest, vaid lihtsalt see töö käib nii.

Vahel on ju nii ka olnud, et osa sünnib alles pärast palju kordi mängimist. Otsid, nokid ennast, siis saad aru, et nüüd tuli ja tükk võetakse juba mängukavast maha. Jah, nii on ka olnud.

 

Särad ise!

Misasja? (Marika naerab, pikalt ja kaasakiskuvalt. Ta naerab mu välja. Siis lõpetab ja ütleb hästi vaikselt) Ei ole seda vaja.

Teatris ja muusikas on ühtemoodi, see kas puudutab või ei. Mida sügavamalt sa midagi tundma õpid, seda rohkem oled sa valmis seda puudutust saama ja tahtma. Puudutada ei saa seda, kes pole avatud. Avatus aga nõuab natuke haritust, sa pead selleks, et aru saada, enne ka musta tööd tegema, kuulma ja nägema.

 

Vait olemiseks on ka inimesi vaja.

Jah, need tuleb elus üles otsida. Kui need inimesed tekivad, siis see ongi armastus. See on kõige kallim asi elus. Lihtsalt olla. See on kõige uhkem osa üldse.