See lugu ilmus esmakordselt 11. oktoobri ajalehes Postimees.

Mõni minut pärast “eesriide sulgumist” esietenduse järel. Ervin Õunapuu tegi ka ses mõttes ajalugu, et käis publikule kummardamas. Astus lavaäärde ja koputas puuhääle näitlejatele ja publikusse. Foto: Viio Aitsam

 

 

Ervin Õunapuu naerab oma autorilavastuses välja me igapäevase rumaluse.

Ses väljanaermises on mu jaoks üllatav, et see on ka omamoodi andeksand. Väljanaermises pole kurjust ja üleolekut. Näidendi põhitoon ütleb, et me elame ikka veel enamuse oma elust minevikus ja tulevikus, otsime tähendusi sealt ja sest, mis on olnud, ja ootame õnne alles homme, oskamata seda märgata lihtsalt ja ületähenduseta.

Näidendi tegevus sünnib väga konkreetses kohas, see on nii tekstis kui kujunduses rõhutusega välja öeldud ja näidatud. Reaalsus ja välja- ning juurdemõeldu on konfliktis kogu aeg. Tegelased ja publik on toodud maailma kõige pühamasse paika. Vaade sealt võib avar olla, aga on kitsas väga.

 

Meie igapäevane rumalus

Meie igapäevane rumalus ses näidendis ei ole mitte see, et näpime nina ja teeme üha väikeseid valesid valikuid, vaid on hoopis see, et meid valitsevad ajast ja arust uskumused, dogmad ja seadused. Me ei oska, ei julge ja meil ka ei lubata ise mõelda.

Mõni päev tagasi ütles doktor Ralf Allikvee televiisoris, et arstiteadus on jõudnud kiiresti keskajast tänapäeva. Ja juba järgmise streigipäeva hommikul kõlab Vikerraadios hommikupalvus, kus keegi „täiskasvanud“ mees paatosliku häälega kuulutab, et otsige ise jumalariiki, siis saate kõike muud pealekauba. Elame veidras ja hirmutavas maailmas. Just seda Ervin Õunapuu ja Pärnu näitlejad ka näitavad.

Trupp juhib oma räägitud loos vaatajate meeled sellele, et tehnika pöörane areng ei olegi me elu õnnelikumaks ja vabamaks muutnud. Keskaeg me peades ikka valitseb, mobiiltelefonist taskus ja sportautost, mille kapoti all 500 hobust, hoolimata. Ka see on ses loos sees tugevalt, et raha eest saab hingeõnnistust osta ja müüa, muust rääkimata.

 

 

Naerda või nutta

Lavastuse kavalehel ja plakatil on vaatajatele ka nõuanne ulmekirjanik Terry Pratchett´i sõnadega: „On asju, mida tuleb testida väikese pilkega. Nii saame teada, kui tugevad nad on.“. Vähemalt esietenduse publikut iseloomustas sellegipoolest tugev vaoshoitus. Kui tegevus toimub mošee kupli all Jeruusalemma linnas, siis võtab tänane eestlane mütsi peast ja räägib, kui üldse, siis sosinal. Seda enam, et jutuks on elu, surm ja armastus, aga seda nii, et kõik on võikalt argine ja reaalne, samas paksult igaviku kastmesse kastetud.

Kui laval jalaga tagumikku ei anta, vaid ilmselge mõnuga jutustatakse, millised tunded valdavad näljase vargalapse käe maha raiunud inimest… Kui selgub, et laval takuses kotis on seitse tuhat viissada kuuskümmend kolm nutumüüri seest varastatud kirja jumalale, mis kirjutatud viiekümne neljas keeles ja murdes… siis on asi kahtlane. Tekib küsimus, naerda või mitte? Ühes nutumüüri kirjas on kirjutatud: „Mu kallis jumal, eile ma tapsin ühe mehe, sest see mees rääkis sinust halvasti…“. Me elame 21. sajandil.

Õunapuu romaan „Meie igapäevane jää“ algab tõdemusega, et kõik siin ilmas on vee peale kirjutatud. Isegi nii, et kõik on vee peal kirjas nagunii. Lugemisoskus on kas vähestel või hoopis unustatud. Kõik pildid joonistab vihm.

Oma uue näidendi lõpus paneb Ervin Õunapuu kivid kõnelema. Veel ja kividel ei ole suud, nad ei ütle inimkeeli, saage täiskasvanuks, aga neid vaadates võib seda kuulda kogu aeg. Ka see on pilgatav.

 

Meie aja kangelased

Kui ühe nähtud etenduse, saati siis veel esietenduse järel nähtut hinnata saab, siis oli see, mis sündis, intellektuaalselt ülipõnev, hästi jutustatud lugu. Emotsionaalselt mitte nii väga vabastav veel. See näidend nõuab laval mõjukaks saamisel väga häid näitlejatöid. Endla näitlejad seda ka lubavad, aga tundub, et nad vajavad veel publiku kohalolu ja reakstioonidega kohanemist, harjumist, kui nii ootamatuste kohta öelda saab.

Hea, et lavastaja Õunapuu näitlejate elu sugugi kergeks pole teinud. Ta asetab nad tõepoolest kitsasse ruumi, surub „kangelased“ raami, annab lavale napilt valgust, soovib, et mängitaks valguse ja varju piiril. Lihtsam oleks kõike võimendada üle reaalsuse, aga kas mõjusam?

Tunduski, et näitlejatel on huvitav seda erilist, Endla teatris kindlasti, lugu mängida ja kaasa mõelda. Ja samas pole sugugi kerge päriselt, usutavalt uskuda, et maailm selline ongi. Miski näitleja tõetunnetuse otsimine sündis laval mošee kuldse kupli all, nii nende ümber kui sees. Tunda oli, kuidas lavastaja näitlejaid tagasi pidi hoidma pakse värve kasutamast. Elegantsed täpsed pinstlilöögid mängus olid kõigil osatäitjatel olemas, aga veel pisut rabedalt. Isegi Jeruusalemma viirukihõng ei matnud õnneks hinge, nagu ehk oodanuks.

Ma siin üpris meelega ei kirjutanud ega kirjeldanud, kes on laval, mis elukutseid nad esindavad, miks nad on sellised sead ja timukad, inglid ja sulid. Ütlen vaid, et kõige hirmutavam tegelane tänapäevast on 23aastane moslemi noormees.

Selline tekst on selles loos muu hulgas: „Ei ole mina käskinud sul tappa teisi inimesi minu pärast. Selleks andsin ma sinule maakera, et sa oma eluajal ehitaksid sellest paradiisi… Muud sa tegema ei pea… Punkt.“ Ka see, kes seda ütleb, on Õunapuu kontekstis ootamatu.