Rakvere teater tegi 2011. aastal 120 väljasõiduetendust.

Pildi tegi Siim Solman

 

Rakvere teatritegijad on ikka kuulutanud kunsti kaduviku nimel. Sama hea on öelda, et ei kao ta kuhugi.

Kui seda lugu kirjutasin septembri viimasel nädalal, mängis Rakvere teater samal õhtul Tallinnas Iiri tükki ja teine külalisetendus oli Washington DC H Street Playhouse´is. Iseenesest mõista mängiti maailmariigi pealinnas August Kitzbergi näidendit “Tuulte pöörises”.

Nädalapäevad enne seda istusin õhtul Rapla vana seltsimaja, nüüd kultuurikeskuse saalis ja plaksutasin Rakvere näitlejatele, kes sel õhtul iirlased olid hoopis. Kohe tahtsin, ei plaksutanud viisakusest. Tundsin, kuidas siinne publik seekord aus oli. Plaksutasin aastatega nähtud lavastuste eest ka.

Olen nüüd aastaid katsunud oma väikesesse kodulinna sattuvad külalisetendused elamuseks vaadata. Vahel ei taha ja ei jaksa, aga siis mõtlen, et kui näitlejad jõuavad minu koju tulla, siis pean mina tahtma neid vaadata. Me suhe on vastastikune.

Teatrietendustega on nii, et tavapublik jätab teatri, kui pettub. Rakvere teatrit vähemasti Rapla kandis vaadatakse, läbi aja. Mulle siinkohal meenub nende õnnestumiste reas hästi Urmas Lennuki näidend ja lavastus “Päeva lõpus”, tundub, et seal näidatud maaeestlaste üksindus üha süveneb. Aja vaim ripub õhus.

Jah, just Rakvere teater on kõigist riigiteatritest meil kõige rohkem käinud. Ma ükskord ei läinud vaatama, oli tükk “Täismäng”. Häbenen seda siiani, juba Peeter Jakobi pärast oleks tulnud minna. Aga tean, et saal, nad olid selle lavastusega meil ikka mitmes kord, oli täis. Selle loo fenomenaalne pikaealisus andis ja annab märku me majanduslikest “püksid maha” kõikumistest.

 

 

Rakvere iirlased Raplas

„Leenane´i kaunitari“ mängisid nad meil septembris. Ines Aru, Ülle Lichtfeldt, Mait Joorits ja Velvo Väli. Tulid Kuressaarest hoopis meile, öösel jõudsid oma koju.

Mu jaoks oli peale hea teatri nägemise selles õhtus veel üks liigutav seos, Rakveret ja Raplat ü(l)hendav.

Olen ikka arvanud, et koha ja selle vaimu teevad inimesed – pole inimest, pole idenditeeti. Ausambad ja kirikud lagunevad, inimese vaim ja mälestus sellest jääb.

Rakveret ja Raplat mu jaoks näiteks seovad vennad Liivid ehk, nagu Toomas Suuman armastab öelda, Liivad. Joosep Liiv oli 1907–1940 Rapla kirikuõpetaja, Jakob Liiv Rakveres kooliõpetaja ja isegi linnapea selsamal ajal. Ja nende kuulus hull vend Juhan, vähemasti rahvajuttude järgi, oli mõlema paiga pildis omal kohal. Mine tea, kummas linnas Juhan kirjutas: sa võta valust viimne valu ja tõest võta viimne tõde. Mina tahan mõelda, et Raplas ta alustas ja Rakveres sai luuletus valmis – kes mind keelab.

Üsna hiljuti sattusid teatrikoolis kursusekaaslasteks Rapla poiss Mikk Jürjens ja Rakvere poiss Mait Joorits. No noorematel on kombeks oma kodu armastada ja Mikk tõi Maidu Raplasse tihti, tõi laulma me paarkümmend aastat tegutsenud Riinimanda koori. Mait oskas laulda ka ja jäi kõrva ning silma, nõnda, et ma mingil ajal teda Rapla poisiks lausa pidasin. Nüüd on Mikk Linnateatris Tallinnas ja Mait Rakveres. Ma ei kahtle, et kord need mehed koos mängivad miskis võimsas neid puudutavas loos partneritena.

Ja vaat siis oligi see Raplas mängitud Iiri lugu lõppenud ja näitlejad said lilli ja kõige lõpus ulatas Mikk Jürjensi isa Mait Jooritsale miski, mis paberkotis. Pidas meeles, raplakate poolt. See oligi liigutav. Igatahes ja ilmtingimata on teater ja kultuur laiemalt see, mis jääb kuhugi alles.

Ma olen ikka pidanud hea teatri juurde käivaks teatud elavust, piltlikult kikivarvule tõusmist ning maailma piiride laiendamist kas või kröömikese võrra. Sellel õhtul jõudis minuni hoopis teine reaalsus, mis sama tähtis teatrikunstist mõeldes: stabiilsus, pisutine konservatiivsuski, oma jõuvarude jaotamise oskus ja muidugi järjepidev vormisolek. Neid asju on veel, aga see, mis tööd Rakvere teeb oma repertuaari valides juba aastaid, ja see, kuhu nad selle viivad, on imetlusväärt.

Olen sel õhtul oma kaustikusse kirjutanud: “See, kuidas Iiri inimeste traagika märkamatult, ilma suuremate prahvatusteta saalis olevate inimesteni jõuab, on lavastaja ja näitlejate meistriteos. Jajaa – iga vähegi kujutlusvõimeline lavastaja oskaks kasutada suure lava sügavust ja mis kõiki tänase tehnika imesid, aga siin on kokkumängivad näitlejad, kes üksteist hoiavad ka siis, kui peavad mängima seda, et ei salli.” Ja see neid rändmängureid iseloomustab mu jaoks juba aastaid. Mõni läheb ära, mõni tuleb juurde, mõni asi läheb ilmselt aia taha ka, aga peajoon on oma publikut austav, hoidev ja hariv. See on kingitus Eesti teatrile.

 

Kunstiline juht raudteejaamas

Nende mõtetega ma ärkasin tookord reedesse ja märkasin oma arvutis Üllar Saaremäed. Küsisin Rakvere teatri kunstiliselt juhilt, et ega see kedagi solva, kui nende teatrit ja näitlejaid rändavateks nimetan avalikult. “Ei see solva kedagi ja eks see üks oluline töö mõistagi on see reisimine,” kirjutas Üllar ja lisas, et istub mingis rongijaamas, kust “hetke pärast rongi astume ja Torontosse edasi põrutame”. Minul siin Eestis oli hommik, Ameerikas veel eelmise päeva õhtu.

 

Rakvere maailmalinnades

“Hirmus rändamine käib!” ütles Rakvere teatri dramaturg Anne-Ly Sova. Ta oli Ameerikas asja pärast, tegi etendustele sünkroontõlget. Kokku olid nad seal viieteistkümnekesi – näitlejad, tehnilised töötajad (kostümeerija, grimeerija, kaks lavatehnikut, inspitsent, heli- ja valgustehnik), lavastaja Andres Noormets ja Üllar Saaremäe. Kuus etendust kolm päeva Chicagos, siis Ohio südames väikelinnas Adas, kus asub Ohio Northern University, Rakvere teatri Ameerikas käigu peasüüdlane. Torontos mängiti,Washingtonis ja siis veel New Yorkis. Tagasi Eestisse jõuti 1. oktoobril. Lisaks etendustele oli palju kohtumisi sealsete teatraalidega ja kohalike eestlastega.

Anne-Ly seletas ära ka selle, kuidas me teater satub seitsme maa ja mere taha. “Asi iseenesest lihtne – kõik algas sellest, et Ohio Northern University teatriprofessor, kui see on ikka ta õige nimetus, teatriosakonna kõige tähtsam mees igatahes, Nils Riess nägi eelmisel aastal Tartus Draamal lavastust “Tuulte pöörises”. Sai elamuse ja otsustas, et see on asi, mida ta peab oma tudengitele Ameerikas näitama. Nii ta me teatri poole pöördus ja Erni Kask, kes lisaks näitleja-ametile me teatris ka välissuhteid korraldab, asus asjale kallale.”

Nii see tuur sündis – Eesti juurtega teatriprofessor, ülikool ja meie teatrirahvas koostöös Chicago, Toronto, Washingtoni ja New Yorgi eestlastega. “Ja kuna selles ülikoolis õpetatakse ikka igasugust teatritagatubade värki, siis kogu meie lavakujundus ehitati siin valmis, nii et meil on kaasas ainult kostüümid. Nende tehnilise poole tudengid käivad meiega sellel ringreisil kaasas ja saavad oma praktika sellest,“ seletas Anne-Ly veel USAs olles mu arvutis maailma asjade loomulikkust ja lihtsust.

Nüüd, kui nad on ookeani tagant tagasi, mängivad Rakvere näitlejad igal õhtul erinevaid etendusi Pärnus, Tartus, Põltsamaal, Paides, Võrus, Jõgeval, Valgas ja Jõhvis… ja oma koduteatris ikka ka. Kaduviku nimel.

 

Eraldi:

2011. aastal esietendus Rakvere Teatris 8 uuslavastust ning anti 352 etendust, mis teeb aasta iga päeva kohta peaaegu ühe etenduse. Neist 232 oli statsionaaris ja 120 väljasõitudel. Väljasõidu-etendused omakorda jagunevad: 56 linnades ja 64 maal.

Kokku käis teatrietendusi aasta jooksul vaatamas 68 485 külastajat, neist täiskasvanuid 47 374 ja lapsi 21 111. Vaatajaid oli külalisetendustel 28 984 ja statsionaaris 34 855 (lisaks suveetendustel 4646).

Kõige rohkem külalisetendusi anti Tartu Vanemuises (16), väikelinnadest Türil (5) ja maakohtadest Arukülas (3).

Kilomeetreid läbiti kahe bussiga 28 344. Bussitunde on raske öelda, kuna trupi koormus on liikmeti erinev. Et umbkaudu saada aimu suurusjärgust: näitleja Tarvo Sõmer sõitis enda arvutuste kohaselt 2005. aastal 365 tundi.

 

Allikas: Maarja Kaasik, Rakvere teatri turundusspetsialist.