Minu jaoks on Rapla linna uus keskväljak ikka veel vaid kunstiteos. Tähendus, kui tuleb, tuleb aastatega ja sellega, mis väljaku ümber ja väljakul toimuma hakkab.

 

 

Sajandivahetuse paiku Hollivuudi saali valgusrõdul. Näha on lavaauk.

Ühe aastaringi sees on väikelinn Rapla saanud korraga kolm suurt kogukonnale mõeldud objekti. Esimesena valmis Riigigümnaasiumi hoone. Kaunis jõekäärus on nüüd must kast, mis nutikalt ühendatud 1926. aastal ehitatud koolimajaga. Teada on, et see ammune koolimaja sai valmis, aga jäi tegelikult pooleli. Valmimata jäi näiteks majatagune võimla – uus gümnaasiumihoone ehitati nüüd just sinna. Ilus koht jõekäärus ja arukas 21. sajandi maastikukujundus maja ümber loob eeldused, et gümnasistidtargaks kasvavad. Tulemus on kindlasti esteetika meelt arenev.

Selle suve hakul sai valmis 30 vabaduseaastat jutuks olnud Tammemäelauluväljak. Enne mistahes valimisi ikka lubas keegi, et see paik korrastatakse, tehti ka erinevaid plaane ja projekte, Tammemäe vabaõhukontsertide paik on nüüd valgete kivipinkidega amfiteater, pisut meenutab esteetikalt piltidel nähtud Ameerika surnuaedu. Ja nagu ma aru saan, jäi miski taas pooleli. Kui ei teaks, ei iriseks, nõnda kauniks teeb nüüdne hästi läbimõeldud korrastamine, alles hoitud ja hoolitsetud ümbrus selle koha. Puudub lava ja selle kõrvalrajatised, no kasvõi riietusruumid ja tualett esinejatele. Mu jaoks ei ole see küsimus, kirjutasin juba paarkümmend aastat tagasi kohaliku lehes, kui see jutuks oli, et omavalitsuste liit võiks kamba peale osta lego moodi kokkupandava lava ja seda siis vajadusel kus tahes kasutada. Osta suurem ja selline, et saab kasutada ka väikevorme. Suvetuuritajad, kellele Tammemäe lauluplats publiku kokku toob, kasutavad oma kokkupandavaid lavasid juba aastaid, ekraanidest ja valgusest rääkimata. Ja saan aru, et esinemislava paik on nüüd mõeldud näoga rohkem „metsa poole”, et öös esinejad magada soovijaid vähem segaks.

Hollivuudi plats

Rapla ja küllap ka teiste väikelinnade keskväljakute valmimist esitleti kui me riigi kingitust vabariigi 100. sünnipäevaks. Nii saab seda vähemalt Raplas ka võtta. Muud oma lugu uuega veel tekkinud pole. Selles paigas, kus täna on väljak – kesklinnas, nii palju kui väikelinnas kesklinna olla saab – , kõrgus aastaid nõukogudeaegne pooleli jäänud hiigelsuur kultuurimaja. Mõõdu Sajandivahetuse paiku oli Rapla kesklinn veel tondilosside romantika küüsis.

ja kujutluspildi annab ehk võrdlus Paide ja Lihula samasuguste majadega, mis valmis said. Samas andis see lagunev maja kesklinnas Raplale lugusid. Tuntuim ehk see, mis seotud Toivo Kurmeti unistusega teha Raplast väike Hollywood. Lagunev tondiloss saigi rahva seas nime Hollivuud ja ta oleks võinud saada selle suurelt oma ajast ees olnud unistuse keskuseks. Vähem tuntud on mõte seada sellessesamasse Hollivuudi pärast korrastamist sisse Kadrioru kunstimuuseumi kunstihoidlad. Arutlused käisid kultuuriministri ja vabariigi valitsuse tasandil. Plaanist ei saanud asja.

Toivo Kurmet oma Hollivuudis.

Kurmetil läks kehvasti. Ta jõudis ühele osale sellest kultuurimajast panna ette uued aknad, mu meelest varastati need ka sealt eest ära, kui Toivo vangi pandi. Ja arutlused, mida selle majaga peale hakata, ei vaibunud. Mäletan üsna täpselt, et kui keegi sellest veel ei julgenud rääkida, ütles Haapsalu linnapea ametit pidanud noor Urmas Sukles, kes ise Raplas kasvanud ja keskkooli lõpetanud, esimesena välja ketserliku mõtte, et see maja tuleb õhku lasta. 2002. aastal seda tehtigi. Pärast seda oli tühi plats vahepeal üsna metsik. Linn ilmselt ikka leidis sinna mingit hooldusraha, platsi keskele pandi jõuluks kuusk ja puha, seal peeti laatasid. Kuni läinud aasta novembris valmis see, mis on mõeldud-kutsutud jääma.

Paraadväljak

Ma vahel olen mõelnud, et mõned asjad on veel oma ajast ees. Kui ma ei lähtu sellest, et Rapla linna keskväljak on avatud ja on pooleli, siis nii-öelda ehituspiirist ehituspiirini on tegu üsna õnnestunud kunstiteosega. Väljakuid ehitati omal ajal enamasti selleks, et näidata valitsejate väge ja et oleks koht, kus pidada sõjavõiduparaade. Jajah, muidugi peeti väljakutel turgu ja laatasid. Paraadi, sellist, kus sõdurid marssida põrutavad, ei oleks sellel linnaväljakul küll mugav pidada. Autorid on väljakule andnud voolava vormi – kiviparkett kuppelküngastel. Kaasaegsed valgustid, betoonist astmed, millel saab laulda ja istuda. Ma proovisin istuda, ei olnud mugav. Vähesed vanad puud, mis platsi äärde alles jäetud, eksponeeruvad platsil väga mõjusalt. Uued istutatud koguvad veel jaksu.

Kunagi, kui küngastega kiviplatsi veel polnud ja käis Vahur Kersna algatatud pingikampaania, püstitati Hollivuudi platsile Toivo Kurmeti laulev pink. Autoriks sepp Toomas Tõnisson. Uuel platsil vahetas pink asukohta ja kummalisel moel omandas oma pisutises metsikuses uue, kunstilisema kvaliteedi. Pingil on tähendus ja tõtt öelda seal üsna palju istutakse. Kahjuks ta hetkel ei laula, aga pink on märgistatud lühikese ülevaatega sellest, miks ta olemas on. Ja palju istutakse sellepärast, et väljakul on küll mõned muudki istumisvõimalused, aga need ei ole nii mugavad. Väljakul on kaks massiivselt vormistatud malelauda, kahjuks on laudade mustad ruudud tehtud mingist sellisest materjalist, mis sulab või laguneb. See tuleks vaegtööna korda teha. Keegi võiks seal platsil, jah, malet ka mängida, aga mul on tunne, et see ei ole mõttetegevusele keskendumiseks just hea koht.

Läbi platsi läheb Rapla peatee. Käisin selle loo jaoks platsi ääres istumas, ühel taolisel vaatlusel arutasid kaks keskealist heteromeest, et platsist saaks korralik plats, kui liiklus oleks viidud maa alla. Praegu on liiklus nii tihe, et on ohtlik just lastele.

Väljaku dominant on ümmargune purskkaev, kümme pihustavat veejuga. Vaatasin, et purskkaev pakub inimestele kõige suuremat huvi, olenemata ilmast. Panin tähele, et Rapla linnaplatsil käivad lapsed on enamasti heledapäised. Ja kuna purskkaev on meelega üsna madal tehtud, oli vabamate vanemate pisikestel lõbu laialt seal karata. Suuremad sõitsid platsil tõukerataste ja jalgratastega. Kihvt oli vaadata kolmest seltskonda, kes sõitis ratastega ümber purskkaevu ring ringi järel. Sõitsid mõnuga, mitte võidu.

Rabav Rapla

Kui mõelda, kelle jaoks sellised platsid tehakse, siis üks mõte on küll, et turistide jaoks. Turistid on kunstialtid. Oma vaatlustel märkasin üsna mitut pildistajat, sellist, kes tegid pilti fotoaparaadiga, selja taga purskkaev või mõnusa heliga metallist trummid, mis on ka selle väljaku mõnus detail.

Platsi ühte külge ehib hoonele tõmmatud hiigelsuur rabamaastikupilt – laudtee kenasti näha ja rabajärvekesed. Platsile tähenduse andmiseks nii oma linlastele kui külalistele võiks sellest suurest kaunist loodusvaatest lähtudagi. Platsil on kaks koledat infotahvlit, mis rikuvad esteetilist vaadet. 1. augustil oli ühel neist kaks jaanitulekuulutust ja mingi igivana reklaam. Ma mõtlesin, kuidas need tahvlid ennast õigustaksid väljakul. Välja mõtlesin, et neil võiks olla teave, kuidas Raplast rappa saada. Kus need rabad asuvad ja mida seal näha saab.

Meil on see õnn elada veel sellises kliimavööndis, kus eristuvad aastaajad. Kuigi väljak, millest jutt, nägi talvel trööstitum välja, oli selleski oma ilu. Kui nüüd neilt tahvlitelt lugeda saaks, kes me oleme siin Raplas ja kuidas me kivikünkalt puidust rabateele pääseks, oleks see uhke ja rabav heas mõttes. Ma meelega siin räägin kujundatud ja läbimõeldud teadetetahvli tekstidest, teades nutivõimalusi, Google´t üsna hästi.

Väljakule toob inimesi ikkagi see, mis sünnib väljaku ääres. Praegu on neid sündimispaikasid suures plaanis kaks – mõttetu nimega söögikoht (kirjapilt just selline: kohvik/resto a´la Rapla , kus on väljakuvaatega terrass, hea kohv ja maitsev söök, ning kino, mis samuti uus ja kuuldavasti suure külastatavusega. Söögikoha terassi päikesevarjud on sobimatu õllereklaamiga, nagu kõikjal. Huvitav on oodata, mis veel selle platsi äärde tekib ja mida kõrval olev kultuurimaja platsi elusaks saamiseks välja mõtleb.

See on nüüd paljudelt kuuldud mõte, et ollakse väga rahul, kuna plats on korrastatud. Kui platsi ümbruse sisustamisega ja pikenduste tegemisega aastaid aega ei lähe, tuleb aeglase kulgemisega rahul olla. Kuidagi ei saa lahti mõttest, et 1901.aastal valminud Rapla kirik ehitati valmis kahe aastaga ja see on tänaseni kõige silmapaistvama ehitus kogu maakonnas.

Lugu ilmus ajalehes Sirp. Ajaloolised fotod kodusest pildialbumist.