Teatritasku soovib Jaan Toomingale siit suure riikliku tunnustuse puhul palju õnne ja avaldab tema soovil ja loal täismahus eile ajalehes Sirp ilmunud loo SUURTEST.

 

21. sajandi teine kümnend algab ja teatrimask on naerul, kuid tegelikult on see kibe naer, sest suuri näitlejaid pole sündinud. Miks? Sest valitseb kambakraatia, mitte lava, kus kasvab isiksus, suur isiksus.

NO99 ja von Krahl on kambateatrid, mitte suurte näitlejate teatrid. Kui vaatleme NO99 Naftat, GEPi ja Jäneseid, siis seal on gümnaasiumiõpilastele paras mõttemaailm. See materjal kõlbaks kenasti põhikooli jütsidele koolitarkuseks, kuid mitte täiskasvanutele mõtlemiseks. Tundub, et ka kriitikud on põhikoolidesse peatuma jäänud, nad ei tea rohkem, kui lavastustes pakutakse, ja seetõttu ülistavad neid primitiivseid kambaetendusi. Von Krahli kambakas kulmineerub muidugi totra Idiootide tõmblemisega.

Ja nii me imestame, miks pole suuri näitlejaid enam. Jah, pole, sest neid pole enam vaja, on vaja karglevaid noori täkke ja märasid, kes varsti pole enam noored, kahjuks. Kuigi NO99 teatri noormehed on hea tehnilise ettevalmistusega näitlejad, kuid nad peavad mängima lavastustes aktuaalseid poliitilis-sotsiaalseid probleeme, milles pole vaimsust ega sügavust. Nii muutuvad nad lavastajate etturiteks, mitte suurteks isiksusteks, kes suudavad kujutada tõelise dramaturgia suurkujusid. Ja nüüd näemegi, et nad enam ei lepi olla etturid ja lahkuvad teatrist, et alustada OMA teed. Mis neist saab, näitab aeg.

Ka NO99 teatri naisnäitleja Mirtel Pohla on väga andekas, kuid samuti ei kujune kunagi tõeliseks suurnäitlejaks – staariks, kui peab kujutama mööduvaid nähtusi ühiskonnas, aga mitte dramaturgia vaimuhiiglasi. Ja sellest on kahju.

***

Ka Draamateater upub keskpärasusse, sest ei hoolitseta selle eest, et kasvatada suuri isiksusi. Potentsiaalselt on seal olemas näitlejad, kes võiksid tõeliselt silma paista, aga nt küünilise naljaonu Kiviräha näitetükid ei loo kunagi võimalusi suurte sangarite tekkeks ja üldine repertuaaripoliitika on kaos, mitte eesmärgipäraselt kunstitaotluslik.

Mait Malmsten on näiteks võimeline kujunema tõeliselt suureks näitlejaks, tal on selleks kõik eeldused, ta on võimekas nii koomilises kui ka draamažanris, tal on hiilgav moondumisvõime (nt etendus Panso!), aga kui ei anta talle tõelisi suuri ülesandeid, siis jääb ta ikkagi lihtsalt väga andekaks näitlejaks. Tema iga on just selline, mil peaks olema puhkenud täielikult õide. Ida teatris on enne neljakümmet aastat näitlejad alles algajad, tõeline meister kujuneb just 40–50 eluaasta vahel.

Ka Kaie Mihkelson on potentsiaalne suurnäitleja omavanuste hulgas ja jääb lavastajate süüks, et talle ei anta suurosasid, mis lahvataksid leegiks. Lavastajatest on tõeline anne Lauri Lagle, kuid ta lahkus Draamateatrist ning ei tea, mis temast lõpuks saab. Talle peaks andma kõik võimalused ükskõik mida lavastada ükskõik kus ja millal, et tema tõeline anne võiks areneda. Uku Uusberg on andekas, kuid upub sõnarohkusesse oma näidendites ning praegu ei ole näha, et tema tekstide põhjal võiks kujuneda suurnäitlejad.

***

Linnateater on Nüganeni lavastajateater, ilma suurte isiksusteta. See teater viljeleb olustikulis-psühholoogilist teatrit, lavastaja prevaleerib, puuduvad osad, kus on tõeliselt sügav psühholoogia, ikka ainult inimesed, kes visklevad, mitte ei tõuse tõelisele vaimsele kõrgusele. Etendused venivad ja on ilma kireta. Nt. Dostojevski Kuritöö ja karistus peaks olema tõeline kannatustragöödia, kuid jääb Linnateatris igavaks targutamiseks. Dramaturg Jaan Tätte alustas väga huvitavalt – Ristumine peateega, kuid nüüd on tema tekstid madaldunud olmelobisemiseks. Need tekstid ei anna mingit võimalust tõusta suurnäitlejaks.

Vanemuise draamaosakond on lausa keskpärane. Irdi-aegsed fossiilnäitlejad on karjuvalt naeruväärsed. Üldine tase on madal, noored püüavad küll, kuid nende püüdmine jookseb liiva, sest lavastajad on allapoole arvestust. Mõtlemine on roostes, ujutakse laisalt allavoolu ja ollakse lihtsalt stampides. Ei näe sellele teatrile mingit helget tulevikku. Uus draamajuht Lennuk oleks pidanud alustama täiesti uue näitlejatega, siis ehk midagi sünniks. On küll omaette Külliki Saldre, kes võiks olla suurnäitleja, kuid keegi ei suuda teda aidata tõelisele tasemele, sest ei tunta lihtsalt huvi. Noor Luik on tõelise väega noor näitleja, kuid pole ka tal õigeid osi, kus ta vägi võiks avalduda.

Teiste provintside teatrite näitlejate hulgast ka ei julge just staare nimetada, nii et ikkagi üksluine tiigikonnade krooksumine.

***

On Teatriliit, Näitlejate Liit, Lavastajate Liit, need organisatsioonid peaksid ikkagi peale toetuste ja orgunnimise mõtlema ka näitlejate ja lavastajate saatusele. Näitlejate Liit võiks korra kuus arutada näitlejate tööd ja potentsiaali erinevates teatrites ning tegema ettepanekuid lavastajatele, mida teha. Samuti võiks Lavastajate Liit arutada vähemalt korra kuus lavastusi ja näitlejate potentsiaali ning andma võimalusi ning ülesandeid näitlejatele ja lavastajatele, eesmärgiks ikka tõeline teatrikunst, mitte propaganda või moekarje.

Kas on mingit lootust? Jah, kui pöörame selja praegustele mõttemallidele ja alustame uuesti otsast peale, kas või vana armsa klassikaga, ilma teda moonutamata. Ehk siis ka ärkab mõni uus talent, kes saab kunagi suureks. Kui mitte meie eluajal, siis ehk sajandi lõpus, kui maailm ikka siis veel püsib.

 

Jaan Tooming