*Arvustus ilmus ajalehes Postimees.
Võlanõudjad
William Shakespeare´i ainetel
Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi ja 40 minutit.
Lavastaja Hendrik Toompere jr
Kunstnik Ervin Õunapuu (külalisena)
Muusikaline kujundaja Andreas W (külalisena)
Video kujundaja Taavi Varm (külalisena)
Tõlkinud Peeter Volkonski ja Hannes Villemson
Osades: Jan Uuspõld, Jüri Tiidus (külalisena), Hendrik Toompere jr jr, Taavi Teplenkov, Roland Laos, Marta Laan, Merle Palmiste, Mait Malmsten, Kersti Heinloo, Märt Avandi, Tõnu Kark, Martin Veinmann.
Lavastaja Hendrik Toompere tasus 16. sajandil kirjutanud William Shakespeare´ „ Veeneetsia kaumehe“ lavastusega võla Eesti teatripubliku ees.
Küllap on küsimus, kuidas lavastada Shakespeare´ nii, et sellel ei oleks küljes muuseumi lõhna. Hendrik Toompere sai sellega nüüd hakkama. Lavastus „Võlanõudjad“ Draamateatri laval on Shakespeare, see aegade tagune, ja on ka kohal siin ja praegu, tänases päevas kogu täiega. Lavastus on uus. Mul on tunne, et „Võlanõudjates“ õnnestus kõik see, mille poole lavastaja Toompere on oma teatrimõttekaaslastega aastaid püüelnud.
Lavastuse ja etenduse teeb elavaks ja köitvaks ühislooming.
Alguses on teatritekst
Peeter Volkonski põhjendab uustõlgete vajadust, öeldes tõlke kestvuseks 30 aastat: „Need eelmised tõlked on kirjanduslikud tõlked, aga mitte lavalised. Teine asi on loomulikult see, et keel on muutunud. Nelikümmend aastat on möödas. Ikka tuleb tõlkida. See puudutab eriti näitemänge, aga ka tõlkeid üleüldse. Tõlke vanuseks loetakse 30 aastat.“
Tõlkijad Peeter Volkonski ja Hannes Villemson on aegade taguse värssteksti pannud tänasesse eesti keelde nõnda, et see laval ehtsalt kõlab. Värss ei peleta, vaid laseb ennast öelda nii, et see tekitab kuulamise mõnu. Draamateatri näitlejad lasevad välja paista, et sellel tõlkel on juures ka ütlemise mõnu.
Olgu siin ütlemise, kuulamise ja mõtlemise näiteks tandemi tõlgitud „Veenetsia kaupmehe“ esimesed read: „Ausõna ma ei tea, miks olen kurb. Mul on sest villand. Ütlete, et teilgi. Et kust see tuli? Kuidas külge hakkas? Mismoodi tekkis, millest kokku pandud? Ei oska öelda. See kurbus on mind nõnda lolliks teinud, et ma ei taipa enam, kes ma olen.“
Jalgealune kõigub
Videokunstnik Taavi Varm toob Draamateatri lavale liikuva Veneetsia. Kuidas see ime tehniliselt on tehtud ja mis saaks, kui elekter ära läheb, on mõtted, mis tekivad ehk alles siis, kui etendus läbi.
Kogu videopilt on lavastust toetav, annab sellele mõõtme, annab iseenesest lihtsale loole sügavuse.
Must peegelpõrand
Lavastuse lava täidab must peegelkaldpind ja põrand. Uhked Veneetsia kaupmeeste majad ja agul peegelduvad sellel. Liikuv pilt ja peegeldused tekitavad saalis istuvale vaatajale merel oleku tunde. Ka istudes on tajutav, et selles maailmas sõidetakse majade vahel gondlitega, kõikumine on meeltega tajutav.
Tavaliselt kostüüme mitte tegev kunstnik Ervin Õunapuu on näitlejad Shakespeare´ tegelased riietanud kasukatesse, mille õlgadel mustad peeglikillud. Värviliste klaasikildude ja lintide eest on inimesed omandanud suuri varandusi, maid ja mandreid. Lavastuse kostüümid on eraldi vaadeldavad nagu moekunst, maitsekad. Kui me presidendi ballile tuldaks Õunapuu mõeldud kasukates ja kleitides, siis ei oleks ühelgi moekriitikul ilmselt kobisemist.
Lavastaja Toompere detailitaju näiteks üks vaimukas stseen, kus ta Merle Palmiste väärikal teenijannal, toatüdrukul, laseb musta peegelpõranda tänapäevase mopiga ja puhastusvahendiga puhtaks küürida. Et põrand peegeldaks, kas puhtust vaid või äkki pettust?
Taolisi ootamatuid lavastajaleide on ses loos palju. Toompere näitab taas, et oskab muuta tavalised asjad ebatavaliseks, anda neile teatrimõõt ja see ka ära põhjendada. Nii ehk ei ole elus, aga laval on. On, nagu see peakski nii olema.
Juut ja kristlane
Mait Malmsten mängib ses lavastuse juut Shylockit. Veneetsia kaupmees Antonio, kristlane on Jan Uuspõld. See, kumb meestest rohkem liigkasuvõtja on, ei ole lavastuses otse öeldud. Malmsteni juudil on kõver nina ja Jan Uuspõllu kristlikul kaupmehel on oma rist kanda.
Peaaegu esimest korda ei mõju Shakespeare´le omane inimeste segiajamine – no on tal nii, et vend ei tunne õde ära ja armastatu armastajat, isa poega – pentsikult. Kui noored naised maskeeritult kohtussse ilmuvad, kus kristlase kehast kilo liha võla katteks peaks välja lõigatama, siis ei ole vaatajal põhjust kahelda, et kohtus viibijad ei saagi neid naisi tunda, niivõrd maskeeritud on nad. Lisamõõde on see, et geniaalne advokaat, kes kristlase päästab, on ratastoolis ja peale terava mõistuse tas ilmselt miskit inimlikku pole.
Muusikaline kujundus
Andreas W helikujunduste printsiibid, ka see, kuidas helikujundus valmib, on kirjas „Võlanõudjate“ kavalehel. See kõik, millest mees kirjutab, on kuulda, kui on kuulda, laval. Helikujundus ei mõju seekord omaette teosena, on lavastust toetav, detailideni läbi mõeldud ja seega üks osa lavastuse õnnestumise osade ja osaliste reas.
Sümfoonia ja dirigent
Parema puudusel laenan mõisteid muusikutelt. „Võlanõudjad“ on sümfoonia teatris ja Hendrik Toompere dirigent, kes orkestri kõlama juhatab nõnda, et tekib ühislooming.
Toompere „Võlanõudjad“ pani endalt küsima, kas ori tahab saada vabaks või hoopis orjapidajaks. Kas tahame elada võlavabalt või saada liigkasuvõtjateks? Ja ilus armastuse liin on ses loos ja taevas üle kummaliselt kumava kuu sõidab jalgrattur. Ses sümfoonias on puhtad detailitäpsed näitleja- ja kunstniketööd, on mõtlemisaine, miks nii, ja nalja saab ka.