Viis Vene lavastajat, viis Vene näidendit, neli ja pool päeva proove, kogu Ugala teatri loominguline kollektiiv ja enamgi veel – tulemuseks viis erilist etendust ehk lavastuseskiisi.

Ugala teatri inimesed valisid näidendid, Oleg Lojevski viis kokku tükid ja lavastajad.

Nüüd on teatri otsustada, millise nähtud eskiisiga hakatakse edasi tegelema, et see jõuaks publiku ette ja teatri repertuaari. Laboratooriumi aitas nõu ja jõuga Eestisse produtsent Märt Meos

Siinkohal tuleb seletada, et näidatud eskiisid olid tegelikult alguse, sisu ja lõpuga lavastused, kus olemas nii kujundus, kostüümid, valgus, muusikaline kujundus… kõik see, mis ühest lavastusest lavastuse teeb. Üks erinevus, mis vähemalt minul eskiise vaadates unus, oli see, et näitlejad mängivad, tekstiraamat näpus toeks.

Venes kuulsate teatrilaboratooriumite hingestaja Oleg Lojevski sõnul on taolise ekperimendi käivitavaks jõuks loominguline stress. Teatakse, et mõne päeva ja prooviga tuleb jõuda esietenduseni ja see teadmine ei lase kedagi ennast lõdvaks lasta ning harjunud rutiin ja stambid kaovad.

Taolistel laboratooriumitel on palju häid omadusi. Tänu Ugala laboratooriumile tõlgiti eesti keelde neli uut kaasaegset näidendit. Ugala näitlejad ja teatrimeeskond said tuttavaks viie omanäolise lavastaja, nende käekirja ja töömeetodiga. Kõigile on see kokkusaamine. On enese kokkuvõtmine.

Dmitri Danilovi “Mees Podolskist” Keldrisaalis

Lavastaja Semjon Serzin on ka dramaturg ja näitleja. Serzin on lavastanud paljudes Venemaa teatrites ja teda on ta tööde eest nomineeritud Kuldse Maski auhinnale. Näidendi tõlkis Tiit Alte. Mängisid: Tarvo Vridolin, Janek Vadi, Peeter Jürgens, Semjon Serzin, Elina Purde.

Lavastuse ja näidendi põhihoovus oli kantud sellest, kuidas me elame oma igapäevase elu ära, unistades kättesaamatust, ja unustades, et päris elu on meil nina all. Miski see meeldetuletus sealt kõigile, et ei pea kogu aeg tormama nagu orav rattas sooviga olla parem, vaid peaks igas päevas leidma aega peatumiseks. Märkamaks imelist meie ümber. Näidend tõi meelde Kafka „Protsessi”, kus süütu inimene on süüdi.

Pildil vasakult: Tarvo Vridolin, Janek Vadi, tema selja taga Peeter Jürgens.

Mõne proovipäevaga sündis tervik ja erilised, näitlejate varasemate osatäitmistega võrreldes õnnestunud osajoonised.

Ivan Võrõpajev “Päikesetriip”, Proovisaalis

Lavastaja Elena Nevežina, Moskva Kunstiteatri Stuudiokooli (Škola-studija MHAT) õppejõud, kelle lavastusi mängitakse paljudes Venemaa teatrites. Tõlkija Margus Alver, mängisid Jaana Kena ja Aarne Soro.

Ilmselgelt keeruline, inimese psüühikat lahkav näidend. Lavastaja ja näitlejate otsingu suund, kooselamise talumatu kerguse leidmine sai selgeks. Materjal nõuab süvenemise aega. Vaheajajuttudest selgus, et näidend on plaanis lavastada Eesti Draamateatris.

Valeri Šergini “LiTCiD – Pole tUЛi” , Kammersaalis

Lavastaja Aleksandr Sozonov on ka telerežissöör. Kirill Serebrennikovi õpilane. Enne teatrikooli astumist omandas doktorikraadi majandusteaduses. Näidendi tõlkis Tiit Alte. Mängisid: Henessi Schmidt TÜVKA 3. kursuselt (Aljona), Marika Palm (Angelina), Terje Pennie (ema), Kadri Lepp (Julia), Triinu Meriste (boss) ja Karl Kena (Mees ja karumaskis mees)

Lavastus ja nähtud tulemus tabasid meie aja pulssi mu meelest teravalt ja täpselt. Eestis hetkel sellist lavastust pole. Paradoksaalne, et kasutatud lavastusvõttestikku saab iseloomustada kui ekspressiivset ja väljakutsuvat, väljapakkuvat. Selle saaks liigitada ju noortepäraseks, aga mõjus mulle, vanale mehele igatahes puudutavalt, pani mõtlema ja mõistma.

Eskiis-lavastuses sündis minu jaoks uus näitleja, veel Viljandi akadeemias õppiv Hennessi Schmidt. Ta tegi rolli, mis kõige paremas mõttes oli tema roll. Särav, muutumises, enesekindel ja samas habras. Peaosaline vedas käima kogu lavastuse ja naiste trupi, just nii nagu see peab olema heas etenduses. Ta oli iga hetk kohal ja isegi see, kui viskas mängides käest tekstiramatu ja ühel hetkel seda lavapõrandalt otsis, tundus lavastuse kontseptsiooni osa olevat. Me kõik otsime oma kohta elus, oma isiklikku teksti. Ka panid eskiis ja materjal mõtlema armastuse tähenduse muutumisele või hoopi sisus muutumatusele tänases päevas.

Erakordse näitlejasarmiga  Hennessi Schmidt ja ta ema mänginud, suurepärases näitlejavormis Terje Pennie.

Alumisel pildil Hennessi Schmidt, selle tütarlapse nimi ja nägu tasub meelde jätta.

 

 

 

 

 

 

Andrei Ivanovi „Tütarlaps kutsekast”, Väike saal

Lavastaja Maksim Fomin on ka näitleja. Näidendi tõlkis Sven Karja. Mängisid: Karolin Jürise TÜVKA 3. kursuselt (Tanka), Rait Õunapuu, Tanel Ingi, Andres Tabun, Vallo Kirs, Piret Tatar ja Maarja Tammemägi (TÜVKA 3. kursus).

Pilt. Karolin Jürise ja Rait Õunapuu. Õpilane ja õpetaja. Armunud õpilane ja eksistentsiaalses kriisis õpetaja. Põneva vormistusega. Meeldis, et lavastaja kuidagi tajus lavaruumi avardavat suurust eeslaval sündivate dialoogide ja tegevuse võimendamisel. Pisut tumemeelne näidend, aga just sellega ehmatav.

Nikolai Gogoli “Revident”, suur saal

Lavastaja Nikita Grinšpun – Omski viienda teatri kunstiline juht. Oma teatriteed alustas ta Moskva Rahvuste Teatris. Grinšpun on olnud nomineeritud Kuldse Maski auhinnale ja tal on suur kogemus muusikateatri alal. Näidend on varem tõlgitud, tõlkija Toomas Kall. Mängisid: Ringo Ramul, Andres Noormets, Martin Mill, Ott Aardam, Artur Linnus.

Eskiis oli selge eesmärgiga katsetus, kas on võimalik mängida klassikalist näidendit „Revident” viie mehega suurel laval nii, et see oleks huvitav. Vastus on minu meelest jah! Meeste kiired ümberkehastumised olid huvitavad vaadata. Naisteks moondumine on naljakas, rääkimata sellest, kui koogutaja inimene on arvatava ülemuse ja võimu ees.

Klassikal on hea omadus olla kaasaegne.

Pildil vasakult: Ringo Ramul, Martin Mill, Andres Noormets ja Ott Aardam sorimas võõrastes kirjades.

Iga lavastuse tegemine on risk

Ugala teatri kunstiline juht Ott Aardam:

„See laboratooriumi korraldamine, otsus seda siiski teha oli meil üsna riskantne. Kujutan ette, et Venemaal, kus seda vormi juba tuntakse, teavad näitlejad ja teatri tehnilised töötajad, et ees ootab täispööretel nädal. Kui meie seda sõnades ja mõtetes isegi ette kujutasime, tuli ikkagi palju üllatusena. Et oi, kas tõesti on vaja nelja saali videot, täis lavakujundust ja kostüüme… See on teatrile suur ülesanne. Lisaks on see ju lisatöö, kohustust labaoratooriume korraldada ei ole. Nüüd vahetult pärast kogu protsessi lõppu arvan, et see tõi väga palju tagasi. See tunne on võrreldav värske tuulehooga, mis on teatrist läbi puhunud.

Millegipärast on meil hinnas saksa ja inglise dramaturgia ja teater, põhjuseks ehk see, et nendes keeltes suheldakse ja loetakse nüüd enam. Venemaa on tugeva teatrikooliga maa. Seal on palju huvitavaid noori lavastajaid ja dramaturgiat.

Oleg Lojevski on fenomenaalne isiksus, kes orienteerub selles tohutus hulgas materjalis ja inimestes. Ta teab kokku panna inimese ja lavateksti ja see tundub toimivat päris-päris hästi.

Ma tegin laboratooriumis kaasa ka näitlejana. Mind huvitas näha ja tunda, mismoodi tuleb lavastaja uute inimeste ette, milline on tema häälestus ja kogemus, kuidas ta teeb. Seda kõike seestpoolt nähes ja ise kaasa tehes sain paljut juurde.

Mis saab edasi? Saame kokku laboratooriumis osalenud Ugala rahvaga ja kogume kokku tagasisideme. Iga lavastuse tegemine on risk ja minek teadmatusse. Külalislavastaja kutsumine on veel topelt risk. Viis päeva koos proove tehes aga annab lavastajast kui profist ja isiksusest ja inimesest päris hea ettekujutuse. Loomenõukogu meil ka koguneb ja me otsustame, millise või milliste nähtud näidendite eskiiside ja nende lavastajatega me jätkame koostööd ja millal seda teeme.

Oleg Lojevski

On dramaturg, teatrikriitik, filmistsenarist ja festivalide produtsent. Ta on Vene riikliku teatripreemia „Kuldne mask” ekspertnõukogu liige ning K. Stanislavski ja S. Djagilevi nimeliste rahvusvaheliste teatripreemiate laureaat. 20 aastat tagasi asutas Lojevski laboratoorium-õpitoa „Noor režissuur ja professionaalne teater”, hiljem aga „Noor režissuur ja tänapäeva dramaturgia”, eesmärgiga tuua kokku lavastajaid kogu Venemaalt ning tutvustada huvitavaid draamatekste.

Oleg Lojevskil on õnnestunud luua laboratooriumide ülevenemaaline võrgustik. Ta on Venemaal ka tuntud kui ühemehe-teatriagentuur. Oli Eestis Vaba Lava kuraator 2014/2015.

Ilmus Maalehes, pildistas Klaudia Tiitsmaa.