„Ratsu eest mu riik!” pakub verine kuningas Richard III samanimelises tragöödias, mis toodi tänavu Eestis lavale kahes kohas korraga. Kas meil ja tänapäeval „riik Rail Baltica vastu”? Kõlab koledalt, aga kui mõelda…
Milline oleks võlusõna, mis päästaks võimumängijad välja avalikkuse petmise ja oma võimu säilitamise himu nõiaringist ning hullutatud avalikkuse tigeduse ja süüdistamiste nõiaringist? Kas vaherahu oleks võimalus?
„Vaherahu on juriidiline kokkulepe, milles sõdivad pooled katkestavad mingiks ajaks sõjategevuse. See ei pruugi tähendada asjakohase sõja lõppu, vaid see võib olla katse pikemaajalise rahu saavutamiseks.” Et meie riigis oleks rahu, tuleks esialgu sõlmida vaherahu. Vaherahu sõlmimiseks, peab keegi tunnistame, et on eksinud…
Teisipäeva õhtul käis mul peas dialoog, kas vaatan ETV Foorumit või hoopis näiteks kammin kassi. Räägiti tselluloositehasest, aga olin ette veendunud, et läheb inetuks sõjaks ja mingist lahenduste otsimisest saab vaid unistada – avaliku sõnasõja tagant paistavad vaid lähenevate valimiste kõrvad. Ajakirjanikuna peaks sekkuma, aga tigeduse foon on nii tihe, et sekkudes valad vaid õli tulle. Isegi ei leiaks toetuspinda, kui tahta olla terve mõistuse poolt.
Lapsena me ütlesime, et loll on looduskaitse all. Siiani ei tea, miks just nii. Kas see tuli keelemängu mõnust ja riimilisest kokkukõlast või oli selles sügavam tunnetus, et kui kellelegi on midagi vähem antud, siis teda tuleb kaitsta. Ametlik ideoloogia kinnitas tol ajal, et me ei vaja looduselt armuande, me võtame need…
Möödunud keelepäeva valguses tulevad meelde ka teised lapsepõlves tihti öeldud ütlused: „tsurr” ja „uka-uka, mina prii”. Need olid võluvormelid, mis aitasid mängust korraks välja. Et siis edasi mängida. Oma kulli ja peitust või musketäre ja sõda…
Ei ole üldse juhus, et Eestis kaks eri põlvkonda võtavad korraga nõuks mängida teatris Shakespeare üle laipade minevat tragöödiat „Richard III”. Juhus ei ole ka see, et teineteisest sõltumatud lavastajad näitavad meile selle vana näidendiga just praeguse maailma seletamatut kurjust. Sõnumina loeb mõlemast lavastusest välja, et kui me ei peatu, siis saame otsa, keskmised ka ei tule koju.
Veel lavakoolis õppiv lavastaja Jan Teevet tsiteerib Paide lavastuse kavalehel filosoof Alain Badiou´d: „Kuulutades kurjuse mõistusevastaseks, „normaalsele inimesele arusaamatuks”, kuulutame kurjuse võitnuks, kuulutame, et „meil, normaalsetel inimestel” pole võimalik selle vastu võidelda…”
Kui keegi ütleb rumala jutu peale „mine metsa!”, pole kindlasti selle ütlemise taga teadlikku mõtet, et metsas saab asjade üle rahulikumalt mõelda kui sõjamängu keerises. Minu isa ütles mulle vahel, et „mine karju metsas”, mis ka ju ei tähendanud, et metsas karjumisel on suur mõte. Tänapäeval karjutakse televiisoris ja protestimiitingutel. Mis on selle suur mõte? Kas mõtlemist üldse enam on?
Kas tõesti on raske öelda tsurr!?