„Eesti Vene teater tuleb intensiivsemalt tööle panna,” ütleb pisut üle kuu aja selle teatri kunstilise juhina töötanud Filipp Los (50).

Vene teatris tõesti elu keeb. Laval teevad õhtuse etenduse proovi lavastaja Viktor Rõžakovi Moskva Kunstiteatri stuudio lõpetajad, kes täna mängivad Juuliansambli nime all. Oma kabineti on Filipp Los andnud kasutada lavastajale, kes osaleb hetkel käimas oleva loomingulise laboratooriumi  töös.

Mehe mõõt

Sain Filipp Losi maailmapildi mastaabist aimu üsna kohe, kui tutvusime. Siis juhtis ta veel Moskvas meie Vaba Lava moodi teatrit, oli seal direktor. Saime tookord kokku mu juures maal. Ajasime päev otsa juttu, jõime kohvi ja juttu jätkus. Kultuurijutud olid. Tema küsis minult seda ka, kas lähen Põlvamaale, maanteemuuseumi esietendusele. Lavastuse nimi oli „Vaga vend Vahindra”. Ma ei olnud seda minekut plaaninud. Kohmasin, et see on kaugel ja kuidas ma saan. Sellepeale vaatas Filipp Los mind imestunult, et kuidas see saab kauge olla. Läks nõnda, et ta sõitis Raplast läbi, võttis mu peale, käisime etendusel ja sõitsime öös läbi Eesti tagasi. Ja taas oli meil, mida ja millest kõnelda. Oli 1. august 2014. Moskva mehe mastaap oli ja on ilmselt selline, et hea teatri jaoks ei ole ükski vahemaa liiga pikk.

Nüüd ma küsin temalt kusagil me jutu sees, et kas ta siis, kui saab Kuldse maski oma siin tehtud lavastuse eest, läheb tagasi Moskvasse. Tavaliselt sel puhul tehakse ettepanek ja pakkumine, millest keelduda ei saa. (Kord mu ühe lemmiklavastaja Marat Gatsaloviga siin Eestis just nii läks. MM)

Saan  oodatud ja samas ootamatult kindla vastuse, et ta ei lähe kusagile. Moskva lihtsalt ei ahvatle teda. Ta on enda sõnul seal kõike näinud. Ka teinud.

Juba kuus aastat tagasi ostis ta Tallinnasse korteri, käis Eestis puhkamas koos perega. Siin on nüüd koht, kus ma pean ütlema, et Filipp Los on üks vähestest Vene teatraalidest, kes on näinud väga palju meie eestikeelset teatrit. Lisaks tunneb ta Eestit, me kauneid kohti. Toon näite: kui kiidan eelmisel õhtul nähtud lavastuse „Mittekaasaegne kontsert” noori osatäitjad nende uskumatu füüsilise ja vaimse vormi eest, tuletab tuletab Filipp Los mulle meelde me NO teatri lavastust ”Pedagoogiline poeem”, kus Tiit Ojasoo õpilased üsna samamoodi improviseerisid, meeletult tantsisid, laulsid ja muusikat tegid. Noorte energia on vägevalt saalidesse tungiv nii meil kui ka Venemaal, pean nentima. Samas mingi vahe ikka on, no kas või temperamendis.

Kuna oleme Filipp Losiga kolme aasta jooksul suhelnud, tean, kuidas mees hoolib oma perest. Nüüd ütleb ta üsna emotsioonita, kui küsin, kas ta naine ja lapsed elavad koos temaga Tallinnas, et on lahutatud. Ta elab Eestis koos 13aastase poja Semjoniga, kes alustas septembris õppimist Tallinna Juudi gümnaasiumis. Tütar Uljana on 19aastane ja õpib Moskvas kõrgkoolis meediat, usinalt õpib ka eesti keelt. Nad on isaga arutanud, et ta võiks magistrikraadi teha Eestis. Ülikihvt on see, millise tooniga Filipp Los räägib sellest, kuidas ta tõuseb vara, teeb meestele hommikuks süüa ja siis läbi ärkava Tallinna kesklinna poja kooli sõidutab, et ise teatrisse tööle jõuda.

Õitsev teater

„Siin Vene teatris töötavad inimesed, kes siiralt tahavad, et teater õitseks ja et saalid oleksid publikust tulvil. Nad on valmis koos minuga selle nimel töötama. Me peame õppima töötama palju intensiivsemalt,”  ütleb Vene teatri uus kunstiline juht Filipp Los. Vaatan talle küsivalt otsa, sest ei saa aru, mida tähendab sõna intensiivsemalt kunstilises kollektiivis.

Filipp Los ütleb mu küsiva pilgu peale, et äkki ei ole see kõige korrektsem, kui seda juttu räägib oma teatrist kunstiline juht. Kehutan teda siiski intensiivsusest kõnelema. Tema räägib: „Kui ma vaatan numbreid, mis iseloomustavad me teatri töö tulemust, siis kõnelen endamisi: Vene teatris on piisavalt suur trupp, meil on suurepärane teatrimaja Tallinna keskel. Küsin endalt, kuidas köita publikut nii, et teenida niisama palju raha nagu Eesti Draamateater siin kõrval näiteks.”

Mulle tundub see esimesel hetkel üsna hullu mõttena, aga Filipp Los tahab, et ka Vene teatri etendused oleks kõik välja müüdud. Praegu on nõnda, et mõned lavastused seda ka on, mõned mitte. „Mina kui teatrimänedžer pean truppi endaga kaasa innustama, et me teeniksime rohkem raha piletite müügist.” Ma kerge irooniaga ütlen, et jajah, nii lihtne, tuleb turundada. Filipp Los irooniaga kaasa ei tule. Ta on mõelnud nii: „Intensiivne töö. Mida see tähendab? No näiteks me peaksime mängima oma suures saalis mitte kolm-neli korda nädalas, vaid seitse-kaheksa korda. Kui me müüme rohkem pileteid, tähendab see ka seda, et on mõtet rohkem lavastusi välja tuua.”

Ja üks teostatav mõte on tal veel: „Me hakkame rohkem ringi sõitma ja Eestis külalisetendusi andma.” Filipp Los näeb selles eelist, et ollakse ainus venekeelne professionaalne teater Eestis. Ta on Rakvere teatris viimastel aastatel teinud kaks lavastust, näinud teatrit ratastel, ja usub, et see peaks toimima ka venekeelse teatri puhul.

Ma alustan lauset: “Rohkem raha tähendab…” Filipp Los ei lase mul lõpetada ja räägib ise: „Rohkem raha tähendab suuremat loomingulist vabadust. Kui teenime rohkem, tähendab see suuremaid võimalusi teha julgeid, huvitavaid, loomingulisi lavastusi. See on elusas teatris normaalne protsess.” Ta lisab, et iga teatrijuhi ülesanne on seda protsessi järjekindlat tagant tõugata ja mitte lasta trupil loorberitele puhkama jääda. „Teater algab iga uue hooajaga uuesti. Taas ja taas peab ta endale ja vaatajatele tõestama, et on parim.”

Filipp Losi tööleping on sõlmitud kolmeks aastaks. Ta tunnistab, et armastab väga Eestit ja armastab väga teatrit. Ütleb, et Eesti Vene teater on tema unistuste töökoht. „Ma näen, et siin teatris tuleb teha asju sammsammult ja järjepidevalt. Ma näen suunda. Mul on huvitav just selle kollektiiviga edasi minna.”

Filipp Los räägib ka, et hea juht peab olema natuke laisk ja tema seda on. Laiskuse põhjenduseks ütleb, et üksinda mägesid ei liiguta. Selleks tuleb leida inimesi, kes aitavad seda teha. „Inimesed peavad tahtma meie teatrisse tulla. See on eesmärk ja selleks tuleb teha kvaliteetseid lavastusi,” ütleb Filipp Los, kellel puudub provintsikompleks.

Tundlikud otsused

Üks suund, mida ta sõnul kindlasti tuleks arendada, on koostöö Eesti eri põlvkondaden näitlejatega. Praegu käivad läbirääkimised väga tuntud Eesti näitlejaga, kes mängiks peaosa Shakespeari kunigat Richard III dat vene keeles. Ülesanne pole kerge, sellepärast on vara veel näitlejanime välja hõigata. Lavastama tuleb R.A.A.A.M is „Libahundi” ja „Vanapagana” lavastanud jakuudi teatrišamaan Sergei Potapov.

„Mina mõtlen juba oma suvelavastusele Sagadi mõisas,” märgib Filipp Los. “Teeme seda koostöös RMKga. Lavastan Ivan Turgenevi näidendi „Kuu aega maal” ja tahan, et üht tudengit mängiks Eesti noormees. Olme sellest rääkinud Karl Robert Saaremäega. Ta on suurepärane, huvitav ja elus näitleja. Pakkumine on tehtud, näitleja peab nüüd otsustama. Trupp teda aitaks ja toetaks, sest need me näitlejad oskavad eesti keelt.”

Tuleval sügisel hakkab Vene teatris Andrus Kivirähki romaani „Rehepapp” lavastama Aleksander Pepeljajev. Ühe kunstnikutöö teeb kauaaegne selle teatri peakunstnik Vladimir Anšon. Plaanis on, et  Üllar Saaremäe lavastab „Eesti matust”, plaanis on pakkuda näitlejatööd Eduard Tomanile…

Need üksikudki näited tulevikuplaanidest räägivad sellest, et uuel kunstilisel juhil on soov Eesti Vene teatrit siduda senisest rohkem ühtsesse Eesti teatriruumi ja tegutseda selle nimel, et ka eestikeelne publik selle teatri üles leiaks. Ta märkab seda head, mis meil siin endal olemas on. „Mulle Eesti teatris meeldib ennekõike avatus ja tõeline armastus oma elukutse vastu, partnerite vastu. Siin on hämmastav teatrivendluse õhkkond. Usaldus paistab silma nii elus kui laval. Ja see ei loe, et mingi publikukonkurents seda võiks segada. Sellesse õhkkonda tahaks Vene teatri täiel määral sisse lülitada. Teist võimalust ma ei näe,” ütleb mees, kes on oma elu häälestanud Eestisse.

Lugu ilmus Maalehes.