Karikatuur: Erki Evestus
„Me ei ela täna tõejärgses, vaid hoopis tõe-eelses maailmas,” ütleb üle 35 aasta ufo-juhtumeid uurinud Igor Volke. Teda ei sega, kui teda nimetatakse ufomeheks. Ka sõna „vuuduu”, mida ma hiljem kasutan, ajab Volket pigem muigama. Enda sõnul on ta laiemas plaanis hoopis keskkonna-anomaaliate uurija. Seda, mida uurida, tuleb üha juurde.
Kas eestlastel on oma ufomaailm, mis paistab meieni läbi muinasjuttude või legendide, rahvajuttude…?
Jah, muidugi. Kui minu uurimist ajaskaalas vaadata, siis see puudutab ka folkloori. Lood on lood. Ka need, mis sündinud 20. sajandil ja selle sajandi alguses. Kui meile vanal ajal räägiti pisuhändadest ja krattidest, siis täna me nimetame neid teistmoodi. Ka lood moderniseeruvad, mis siis, et sisu on sama.
Tooge mõni näide?
Muhu rässalõkits.
Kes see on?
See on kümnete ja kümnete lugudega kaetud keskkonna-anomaalia. Sellise nähtuse vaatlusi esineb aegajalt ka kaasajal, aga vanast ajast, üle saja aasta tagasi, on teada valguskerad, mis jooksevad mööda kiviaedu, jooksevad põllu kohal, tulevad inimeste majade taha… isegi plahvatavad. Teinekord ronivad kaluritele paatidesse, paadininasse ja sellega kaasneb mitmeid muid visuaale.
See on näide keskkonna-anomaaliast, mis elab, on elanud ja tõenäoliselt elab edasi ka.
Te uurijana olete need nähtused ka liigitanud?
Jah, me saame rääkida neljast märksõnast. Kõigepealt koht. Carl Gustav Jung on öelnud, et ühiskondlik teadvus pole midagi muud kui suure kosmilise teadvuse üks osa. Tähendab, ta eeldas, et absoluutse teadvuse, Jumala lähikonnas on olemas ka muud intellektid, kollektiivsed variandid. Ka iga rahvus ja iga väike pere kujutab selles ühte graanulit, fragmenti.
Meie „Kalevipoeg” erinevalt soomlaste „Kalevalast” on tihedalt täis pikitud sündmuste maastikulisi märke – seal ta magas, seal viskas kivi, seal pildus Tuuslarit… Need on eriliselt seotud modernse, kaasaegse ökoloogilise, keskkondliku mustriga. See on meie eripära, et me oleme maastikus, kus meil on Lidanisa, kusagil on Kube…
Teine märksõna on?
Nähtus. Ma olen nähtuste juurest liikunud kohtade suunas. Mulle on aastakümnete jooksul tulnud raporteid või teateid…
…palju neid ikkagi tuleb aasta jooksul?
Aasta jooksul kümneid. Hiigelaeg oli 1988–1992.
Miks siis, just me uuel ärkamise ja vabaks saamise ajal?
Ma ei oska seda põhjendada ja ega ei taha ka. Aga see on kõigile meile intrigeeriv mõtteaine.
Nähtus?
Ütleme fenomen. Fenomenoloogia. Juhtumid jaotuvad atmosfääris esinevateks tundmatuteks nähtusteks. Siis on tundmatud lendavad objektid. Neil on lennutunnus ja nad ei ole identifitseeritavad ühegi lennumasinana. Need, kui jäävad tundmatuks, on ufo fenomenid.
Kolmandaks poltergeistid. Nende vastu Nõukogude ajal armee erilaborid ja uurimisrühmad tundsid kõige suuremat huvi.
Miks?
Poltergeist on energiate fenomen. Sellega kaasnevad plahvatused, kineetilised esemete liikumised, mõistatuslikud pidurdused… termilised efektid, pindade kuumenemine kuni süttimiseni välja. Mõistatuslikud inimeste, loomade, objektide põlengud. Füüsilised ja füüsikalised anomaaliad ühes kindlas ruumi osas.
Kuna selliseid nähtusi teatakse üle saja aasta, siis teadus tundis selle vastu huvi, aga nähtuse põhjuseid ei suudetud selgelt määratleda. Poltergeist tähendab mürtsu tegevat vaimu, tuleneb saksakeelsest sõnast. (Saksa keeles der Geist = vaim; poltern = kolistama – MM.) On selline poeetiline ja intrigeeriv nimetus.
Tooge mõni näide?
Näiteks väga kiiresti läbi aknaklaasi lendav suhkrutoos. Tõuseb laualt ja lendab välja, pidurdub viie meetri kaugusel, jäädes terveks, kaotades ainult oma kõrvad. Nõukogude sõjatööstus seda uuris äärmise tõsidusega. Rahvale öeldi, et see on mingi…
… tühine vuuduu.
Siis öeldi barabaška, et keegi teeb pulli.
Miks taolisi asju ajast aega on varjatud, ma teadusliku uurimise tulemusi pean silmas, järeldusi, ka nähtusi endid? X-failid meenuvad?
See vastab tegelikkusele. Väga kaua on see varjamine kestnud. Ma olen ennegi öelnud, et ei tea, kas ufod on olemas, aga selle kasuks, et midagi on, räägib see, et teema pole hääbunud mitme inimpõlve vältel. Õhupall läheb õhust tühjaks, iga puu kord kuivab… päike püsib ja ufonähtuste signaale aina koguneb.
Nüüd on aeg käes, et siseinfo hakkab välja tilkuma. On olemas nn surivoodi sündroom, just seal mehed, kes tunnevad, et on kogu elu moraalselt midagi mööda pannud, tunnistavad. Nende tunnistuste kogumisega tegeleb praegu Disclouser projekt Ameerikas. Eakad tunnistajad, insenerid räägivad, kuidas tegid ufolaevade järgi oma kosmoselaevu ja mitte ainult, vaid nad ka suhtlesid nende pilootidega. Töötasid armee kontrolli all.
Tundub üsna uskumatu, mis siis, et kosmosetööstus on sõjatööstuse rahastada ja valve all.
Ma saan seda kinnitada, alates 1980ndate algusest puutusin kokku Nõukogude Liidu mereväe ja lennuväe ufoinformatsiooni kogujatega.
Kas sellised ametikohad olid tõesti ametlikult olemas?
Mis on ametlik? Akadeemilises teaduses selliseid ametikohti ja uurimisgruppe tõesti ehk polnud. Aga militaariapoolt loomulikult rahastati ka siis heldemalt.
Meil, siinsamas Tallinnas Estonia puistee 5 oli numbritehase erialluvusega laboratoorium.
Seal tehti raadioid. RET vist oli selle nimi.
Just, need olid numbritehased ja läänes ei saanud keegi öelda, et tegu oli sõjatehastega. Tehti raadioid ja samas uuriti maaväliseid signaale.
Ma olin sedakaudu tuttav ka Loode sõjaväeringkonna luureülemaga, tema kätte kogunesid keskkonna-anomaalia teated – merest tulevad olendid, mere kohal lendavad objektid. Need andmed olid salastatud. Piirivalve raportid läksid KGBsse otse. Nõukogude Liidu lõpus olid kosmoseväed lausa, mida juhtis kindralpolkovnik Antoškin, kes on tänaseni elus. Kui selle mehe saaks rääkima!
See ikkagi kõik jaotub kummituste valdkonda mu jaoks?
Just kummitused on nähtuste alamliik. On folkloorne. Tallinna vanalinna kummitustest on kirjutanud Mart Laar. Ratsionaalse maailma kõrval asuva metamaailma tundmaõppimise kõige levinum praktika oli spiritism. Käejooned, taldriku keerutamine vaimude väljakutsumiseks… selliseid huvisid toetas eraraha.
Siit läheb mõte sellele, et on võimalik, et eksisteerib mingi informatsioonikandja – väli, kus minevik on alles. See omakorda on eriti kõva sõna kaasaegses teaduses. Energiate ajastu hakkab ümber saama, me oleme jõudnud infotehnoloogia ajastusse. Selle üks värvikamaid teaduslikke valdkondi on biotsentrism, mis väidab seda, et siiamaani on maailma tõlgendanud usurpeeritud füüsikud, nüüd tuleb uus aeg, kus see läheb informaatikute ja bioloogide kätte.
Jah, ja ikka inimesed saavad tulnukatega kokku.
Need on psühho- ja psühhosomaatilised anomaaliad. Folklooris näiteks haldjalood. Kohtumised päkapikkudega.
Parim näide maavälistest kontaktidest on juhtum, mille juubel nüüd tuleb, Fatima ime Portugalis. Taevast tuli suur valguskera, valguskerast tuli välja naisolevus koos paari saatjaga. Nad tulid karjase ja laste juurde. Nähtus kordus kuuel korral. See kulmineerus 1917. aasta oktoobri alguses, kui kolm nädalat oli jäänud Venemaa oktoobrirevolutsioonini. Tulnukad ütlesid, et palvetage Venemaa eest, sest seal leiavad aset sündmused, mis muudavad kogu maailma. See, mis karjalastele edasi anti, läks katoliku kiriku kätte ja kirik tõlgendas seda kui Neitsi Maarja ilmutust. Eelviimane paavst külastas Fatimat kolmel korral.
Üks müüte kõlab, et eelmise sajandi kuuekümnendate alguses, Kariibi mere kriisi ajal, andis paavst Fatima ennustuste sisu nii Kennedyle kui Hruštšovile ja mehed liikusid kiiresti leppimise suunas pärast seda. Need ennustused ulatuvat aegade lõpuni ehk siis apokalüpsiseni, mis kreeka keeles tähendab kardinate avanemist.
Olendid, inglid, päkapikud, deemonid… See on ikka, kui mõelda, selline pehmelt öeldes diagnoosiga hullus. Nõuaks ravi?
Võib, aga kas te ei arva, et neid hullusid on ikka väga palju, alates presidentidest, õpetajatest… lapsed näevad, haritud inimesed näevad. Ma olen kogunud infot tingimusega, et ei avalda allikat.
Miks?
Sest nad kardavad kaotada oma tõsiseltvõetavust. Maailm on muutunud liberaalsemaks. Noor põlvkond on kasvanud Tolkini ja Rowlingu lugudega. Popkultuur kasutab neid teemasid suure raha teenimiseks.
See on fantaasiakirjandus ja ulme. Aga vahel ma ju ka mõtlen ilma vaadates, et siin on asjad segi, et see, mida nimetatakse üleloomulikuks, on olemas, ja nii-öelda fantaasia palju magedam.
Põhja-Ameerika indiaanlastel oli kaks reaalsust, nad suutsid mõlemaga toime tulla. Said hakkama pühvlitega, olid meisterlikud ja sama tegid unenäomaailmas. Nende maailmapilti suhtub täna eriti tõsiselt Vatikan. Mount Grahami rahvusvahelises observatooriumis on Vatikan püsti pannud eriti võimsa teleskoobi. Selle projekt kannab nime Lutsifer. Teleskoop on ehitatud vanade indiaanlaste pühale mäele, kus neil oli kogu aeg nägemusi ja kokkupuuteid füüsiliste olenditega.
Mida Vatikan taevast otsib?
Otsib tulnukaid. Nemad orienteeruvad kuradites, jumalates ja inglites paremini kui ülejäänud maailm.
Tuleme Eestisse tagasi, siin on neid te öeldud fenomene väga palju. Miks?
Eriti värvikad on meil energofoorid, kerad, sambad, kuubikud… Nad on liiga igavad, et käivitada fantaasiat, aga on nii intrigeerivad, et ei saa käega lüüa. Energeetilised helendavad objektid. Need esinevad teatud kohtades. Venelased ütlesid kunagi, et neile pole tähtis, kust need on pärit, kust nad tulevad, vaid neid huvitab, millisel kütusel nad liiguvad. Ja siis neid ka uuriti.
Luuremaailm oli hästi informeeritud.
Roswelli juhtum? Väidetavalt Stalin teadis seda ja akadeemik Koroljov.
See juhtum toimus juulis 1947. Tähendab, sellest tänavu möödub 70 aastat. See on Ühendriikide seadustes salastatuse ülempiir. Nüüd on aeg käes teada saamiseks.
Tänavu on üldse põnev aasta. 70 aastat möödub ka Palestiina riigi loomisest, 100 aastat Suurest sotsialistlikust oktoobrirevolutsioonist, 100 aastat Fatima imest…
Kui sellest müstikapuntrast lähtuda, siis peaksime uskuma, et meid juhitaksegi kusagilt mujalt?
Vastutustundlik inimene mõtleb niiviisi, et ma kaalun kõiki võimalusi, aga jätan endale võimaluse otsustada lõpuks ise. Me ei tea, aga hoiame silmad lahti. Kaasaegne ja noor inimene saab asjadest lihtsamini aru. Meie vanaemade jaoks oli lennuk ka müstika. Müstika oli elekter ja telefon ja raadio – see on täna reaalsus. Tulevik on Google prillidesse minek…
Kas äkki müstilised nähtused, fenomenid, juhtumid läbi ajaloo ei olegi meie indikaatorid ja orienteerijad, kes meelitavad meid nagu majakad miskis suunas.
Räägime kohtadest ka, kus asjad juhtuvad?
Häädemeeste – vaadake, missugune nimi, Kaiu raba, Kassari, Varbola linnuse ümbrus, Illuka ja Kuremäe, Veriora ja Põlva ja Räpina ümbrus, Päkamägi… Kõik need kohad on seotud mulle sealt laekunud sündmuste, juhtumite, vaatluste ja fenomenidega. Vaatlused energofooridest, olenditest, valgusobjektidest, prožektoritest taevas, kontaktidest…
Kuulge, teil on reaaltaust, tehnikaharidus.
Jah, muidugi, ma saan ülihästi aru, et taevas lendavad praegusel ajal Hiina laternad ja droonid, aga ülivõimsad prožektorid, mis valgustavad ja seda juba aastat 20… Selle valgusejoa teises otsas peab olema prožektor, selle küljes energiaallikas ja selle taga keegi, kes selle sisse ja välja lülitab. Mõelda võiks ka sellele, et kellele on vaja vaadata eesti naist Verioral, öösel kella kahe ajal? Miks?
Jah, näe, uurivad vanamemme, mitte Rail Baltica meeleavaldust.
Verioral ei olnud tegu vanamemmega, oli ikka üsna noor naine. Usun, et tulnukad ei taha süsteemi järsku muutumist. Kui see valgus Veriora asemel oleks olnud Vabaduse platsil, siis oleks muutused suured, inimesed ei läheks tööle… Aga meid valmistatakse ette.
See, et neist asjadest, vuuduust nii palju räägitakse, ma ei leia viisakat sõna…
…on devalvatsioon, hinnad langevad. Muidugi. Väärtus langeb. Ma teen vahet. Müstika on klassikaline nimetus, see töötab, aga mõiste areneb koos meiega. Ka selles valdkonnas on palju avantürismi, valet, bisnesit. Kuidas vahet teha? Ma väidan, et minu juurde enamasti udu ajama ei tulda, sest olen sellega tegelenud aastakümneid. Ma olen nõudlik. Ma vaatan mailma ka antropoloogi pilguga, et kuhu me oleme jõudnud – lapik maa, millest täna taas räägitakse – tule taevas appi! Aga see ka tuleb ära märkida. Et oleme jälle sellises kohas.
Mis muutus see ikkagi on, mida selles vallas tähendab infomaailma jõudmine?
Ma arvan, et me jõuame üsna varsti sesse perioodi, kus me näeme, kuidas vanad valed ja uued lootused saavad kokku.
Me ei ela mitte tõejärgsel, vaid tõe-eelsel perioodil. Eriti tõe-eelsel, kohe varsti lähevad kardinad lahti. Kurejuttude aeg hakkab otsa saama.
Mis siis religioonidest saab? Palu ja kooguta, siis on sinu päralt pärast surma taevariik?
Religioon, kristlik käivitus ainult 2000 aastat tagasi. Hinduismist mõeldes on möödas 4000 aastat…
Me ei jõua usu muutusi ja sektikesi läbi käia.
Pärast Teist maailmasõda tekkis New-Age, tekkis kosmos, Jeesus Kristus kui tulnukas – see on inimese religioosse siseelu evolutsioon. Muutus ainult 2000 aasta jooksul.
Olen hästi kursis, et Vatikanis ollakse täna üsna veendunud, et meie maailm on kosmilise päritoluga. Jesus Christ the alien.
Katoliku pihisüsteem on kõige suurem luuresüsteem maailmas. Selle luureorganisatsiooni kauaaegne juht oli eesti mees. Aga see on omaette teema. Ma sellest ei räägi praegu. Aga infot koguti ja kogutakse seal tänaseni. Ja informatsioon, ka anomaalsetest inimestest ja juhtumistest, sellel on omadus avalikkuseni jõuda.
Ma pean oma ülesandeks teha selline sait, kus saan edastada „ufo” valdkonna tulnukate teema, anomalistikateemade uusimat informatsiooni.
Eespool rääkisite neljast kategooriast?
Rääkisime kohtadest ja juhtumitest. On veel kaks – inimesed ja võrgud. Siis moodustub tervik. Inimesed on erinevad. On need, kellel on absoluutne kuulmine, ja teised, kellele elevant on kõrva peale astunud. Nii on ka tundlikkusega, seda nimetatakse sensitiivsuseks. Seda ei saa ignoreerida. Vanad kaevukaevajad rääkisid, kuidas nad sügava kaevu põhjast päise päeva ajal tähti nägid. Kõrvalt hajutava valguse hulk vähenes ja see oli võimalik.
On ka haiguslik tundlikkus, see on seisund, kus…
… mul oli sõber, kes jõi ennast seisundisse, kus sai aru kõikidest keeltest, mida raadiost kuulis.
Jah. On ka treenitud tundlikkus, lihtsam siis jooga, meditatsioon. On biokeemiline tundlikkus – narkootikumid, alkohol… Kui need inimesed liiguvad tundlikes kohtades, siis just sensitiivsed inimesed märkavad neid nähtusi.
Sensitiivid ei ole tänane leiutis. Saaremaal Kaarmal on kõrvuti vana linnus, keskaegne kirik ja Vigala Sassi näidatud kultusplats.
Jah, see on seesama mis indiaanlastel, koht on tähtis, need, kes teavad, seda hoiavad. Aluspõhi on reaalne, keskkonnas esinevad energiavõrgustikud. Energia, mida tundlikud inimesed registreerivad, ei pea olema veesoontega seotud, vaid hoopis veel vähe uuritud ja mitteavastatud süsteemiga. Andmed ei esine niisama, vaid on võrgus…
Ma arvan, et midagi ei peaks tõrjuma, mitte kaugel ei ole aeg… Seesama Jung, kellest me jutu alguses rääkisime… kui talle öeldi, et näed, natsid põletavad su raamatuid, suurmehest filosoof teravmeelitses, et nad on eriti humanistlikud, kunagi põletati autoreid.
Praegusel ajal raamatuid ei põletata. Mingeid asju tehakse taas raskelt kättesaadavaks. Olgem ettevaatlikud, me liigume müstitsismi ja metateadmiste abil uue teadmise suunas.
Vastutus on meil. Muidugi, hulluks ei ole vaja minna. Sital ja saial peab oskama vahet teha. Oht, et me seda ei tee, tuleb laiemast harimatusest. Samas on meil pikk ajalooline kogemus vaadata, mis meie ümber tekib, kes kõik siit oma uskumistega ja ideoloogiatega läbi on käinud. See ajalooline kogemus ei ole läinud kosmosesse, vaid see on siinsamas kusagil olemas. Me ei usu kedagi ega midagi, ei konfessioone ega klerikaale, usume päris signaale.
Intervjuu ilmus Maalehes, pildistas Priit Simson.